Minu Neenetsimaa. Olev Remsu
olukorrast – peosoni mahatoksimine oli riskantsem, sirgelt ette ulatuv käsi võis tõe jalule seadmise tööga maha variseda. Nõnda toksiti salaja maha müts number üks, peamine, argipäevasoni, alles jäeti müts number kaks, pidulik soni. Nõnda astus siinnegi Lenin öö varjus ühemütsiliste Leninite geniaalsesse perre, ilma et keegi oleks muutust märganud.”
„Kust sa seda kõike nii hästi tead?” küsis John.
„Ma lihtsalt tunnen Nõukogude Liitu,” vastasin ausalt.
Puitvõlvi alt väljaku ääres sammus lähemale pulmarong, ees pruutpaar.
„Ohoo,” ohootas John.
„Nad tulevad Lenini mütse lugema, ausõna,” ausõnatasin mina.
Pulmarongist astusid välja pruut ja peigmees, valges kleidis neenetsi kaunitar asetas oma mõrsjapärja Lenini jalamile.
„Mina ka, mina tegin seda ka,” ütles Anna.
„Kinkisid oma süütuse Leninile nagu pioneerile ette nähtud,” torkas sohver.
„Välismaalaste juuresolekul,” manitses ikka veel õhetav Tamara Grigorjevna, tema ei harjunud sohvri nilbustega…
Jõudsime raikomi juurde.
Sammaste vahele oli veetud punasest kangast valgetäheline loosung „SLAVA KPSS!”9.
„Mis see tähendab?” küsis John.
„Slava on kapis,” tõlkisin mina.
„Kes see Slava on? Mida ta kapis teeb?” uuris John edasi.
„Mitte kes, vaid mis. Slava on au ja kuulsus,” vastasin mina.
„Au ja kuulsus! Mina mõtlesin, et armuke on kappi pugenud,” naljatas John.
„Kui väikese algustähega, siis au ja kuulsus, kui suurega, siis armuke,” ütlesin mina.
„Tahate, ma näitan teile enne veel midagi,” kutsus Anna.
Viinapoe teine ots oli toidupood. Astusime sisse. See, mida nägime, oli uskumatu ja jalustrabav – pood oli absoluutselt tühi, külmkapid ees ja riiulid kolme müüjatari taga lauslagedad, suisa sätendasid elektrivalguses.
Mulle meenus, et Siberi sünonüümideks eesti keeles on „Tühi maa” ja „Külm maa”.
„Niisugune on meie elu,” sõnas Anna. „Kas te nüüd mõistate, miks meie lapsed nii väga apelsine igatsevad.”
„Mis need müüjad siin teevad?” ei mõistnud John.
„Saavad palka,” selgitasin mina.
„Paistab, et kõrval viinaosakonnas läheb varsti suureks müümiseks, nad võiksid sinna appi minna. Või viinaosakonda võiks laiendada terve poe peale, miks nii suur ruum tühjana seisab,” arendas John konstruktiivseid ideid.
„Kus sa sellega! Avalikult eeskirju rikkuma! Toiduosakonnas võib müüa ainult toite või mitte midagi, viinaosakonnas ainult viina,” ütlesin mina.
NEENETSIKEELNE RAADIOSAADE
Iidamast-aadamast raadiostuudio. Metsaneenets Juri Vella. Kuidas neenetsi lapsi helikopteritega püüti. Ameeriklane räägib neenetsi keelt!
Tõusime nagisevat ja puretud astmetega keerdtreppi pidi katuse alla, täitevkomitee pööningul paikneski kohalik raadiostuudio.
Kitsuke tuba nägi välja nagu raadioruhv allveelaeval.
Mina olin siin varemgi intervjuusid andnud, mina teadsin, et aparatuur on siin Aleksandr Stepanovitš Popovi10 aegne, aga John silmitses kogu seda iidamast-aadamast tehnikat, silmad elevil, justkui külastaks ta ringhäälingumuuseumi.
„Kogu aeg lubatakse telestuudio ehitada, sellepärast pole raadiovärki hakatudki uuendama,” põhjendas Anna.
Istusime laua taha, kõigil antiiksed mikrofonid ees.
„Kas saade läheb otse või?” küsisin. „Kas köhida tohib?”
„Püha müristus! Otse!” osatas Anna. „Köhi terviseks! Kui Gorbatšovi glasnost algas, siis olid terve aasta saated otse, nüüd keelati ära. Liiga palju natsionalismi, nii öeldi raikomist.”
„Imelik, et 150 miljonit venelast pelgab 40 tuhande neenetsi natsionalismi,” ütlesin mina.
„Pelgavad, ja kuidas veel. Nad ei saa elada ilma vaenlaseta, neil olgu või tibatibatilluke vaenlane, siis on neil hea,” lausus Anna, naine tundis end pärast seda, kui muuseumidirektriss lahkus, palju vabamalt, rääkis seda, mis hingel.
No Tamara Grigorjevnat polnud tal minu meelest küll tarvis karta! Totalitaarühiskond sisendab hirmu, selle najal see püsibki. Seetõttu olidki paljud parteilased Gorbatšovi reformide vastu, kuna nad mõistsid, et perestroika puhub selle riigi pikali nagu kargu.
Stuudio seinale oli kleebitud Juri Vella11 portree. Pildilt vaatas laiapõskne, kõrgete kulmude ja hästi kortsulise näoga, heasüdamlik, tavalises puuvillases triiksärgis elatanud mees ning see kõik tundus ehtsana.
Või pagan sellest õigupoolest aru saab, kui elatanud mees pildil oligi. Meie eurooplase pilk peab aborigeene millegipärast alati eakamaks, kui nad tegelikult on, seda kortsude pärast, mida me valesti tõlgendame. Ei oska me mõista teist tsivilisatsiooni, peame oma nägu etaloniks.
„Ma armastan seda inimest, ma armastan, ma armastan!” osutas Anna Juri Vella portreele, kolmandal korral lausa karjus ja pühkis silmist isegi heldimuspisara – nii vähe oli tal tarvis hingeliigutuseks. „Väga armastan.”
Neljas kord armastas Anna tasa ja sosinal, naisel oli näitlejaverd.
Näitlejaverd? Vaadake, kuidas võib mõte komistada! Põhja väikerahvad mulle just sellepärast meeldivad, et nad ei teeskle, et nad on sada protsenti loomulikud, et nad ei tunne silmakirjatsemist.
Näitleja aga teatavasti näitleb, on seda kunsti koguni õppinud.
Kuidas nimetada seda, kui ilme, silmad ja liigutused räägivad tõtt, kuid teevad seda sama ilmekalt kui teesklema koolitatud inimene näidendi või filmi dialoogirepliike lausudes?
Lihtsameelsuseks? Õnnelikuks lihtsameelsuseks?
John võttis vutlarist välja oma rihmaga õlal rippuva diktofoni.
„Kas ma tohin paluda, korrake seda!” palus John, lülitas kettad käima.
Pidada seda kobakat vidinat spioonivarustuseks, nagu oli teinud Kaabu, on puhta lollus. Aparaat torkaks pimedalegi silma.
Aga mis sa teed – agent näeb igal pool agente!
„Välk ja pauk, milline! Meil on nagu vene sangpommid,” hindas raadioajakirjanik kõrgelt Johni minimakki ja kordas siis. „Väga armastan, väga armastan Juri Vellat.”
Anna ja Juri Vella eludel oli siiski vaks vahet, kuigi mõlemad olid neenetsid.
Anna oli tundraneenets, Vella metsaneenets, nende keeledki erinesid rohkem kui Tartu ja Tallinna oma XIX sajandil.
Aga vähe sellest!
Peaaegu kõik Siberi väikerahvaste intellektuaalid on oma hariduse saanud Vene suurlinnades, olnud pikki aastaid kodust eemal. Vist ainuke erand on Juri Vella, kes pole eales oma kodukülast Varjoganist pikemaks ajaks lahkunud, teda on targaks koolitanud tema rahvuskaaslased, tema taiga, tema jõed, tema loomad metsas ja kalad vees, tema äike, päike, vihm ja lumi. Temal pole ülikooli diplomit, aga tal on esiisadelt pärit teadmised. Kõik, mida ta kirjutab või räägib oma rahva kohta, on absoluutselt autentne, puhas ja usaldatav, rikkumata klassikalise hariduse mallidest. Vella kirjutab ja räägib metsaneenetsitest metsaneenetsi keeles ja meeles, kusjuures see viimane on olulisem. Tema ei ole antropoloog, etnograaf või ajaloolane, kel on oma ülikoolist õpitud lähenemine uurimisobjektile. Temal ei olegi objekti, mis oleks temast lahus, temas on subjekt ja objekt sulandunud kokku.
Kolm
„Elagu NLKP!” NLKP – Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei.
Tegelikult siiski pisut uuem, sest Aleksandr Stepanovitš Popov elas aastail 1859–1905 ja leiutas väidetavalt 1895. aastal raadio. Väidetavalt on siinkohal õige sõna seetõttu, et raadio leiutajaks on peetud ka Guglielmo Marconit ja Nikola Teslat.
Juri Vella on ilmselt kõige kuulsam metsaneenets. Ta on sündinud 1948. a Varjoganis. Tema elukäik erineb oluliselt teiste Venemaa põhjarahvaste haritlaste omast – ta ei ole kunagi elanud pikemat aega mujal kui oma kodukülas ega ole kaotanud sidet oma kandi inimestega.
Alates 1990ndate algusest elab Vella koos oma perega metsas ja kasvatab põhjapõtru. Ta on tuntud mitmel alal, eelkõige haritlase ja kirjanikuna, aga ka oma piirkonna metsaneenetsite liidrina ning oma kultuuri kaitsja ja edendajana.
Juri Vellal on sidemeid paljude asutuste ja organisatsioonidega üle maailma, muuhulgas näiteks Berliini, Tartu ja Helsinki ülikoolidega ning Ameerika põlisrahvaste kaitsmise organisatsiooniga. Tema kohta on ilmunud mitmeid kirjutisi ning tehtud mõned dokumentaalfilmid.