Seitse päeva söömata. Monika Peetz
kogenud.
„See kõik oli teooria. Praktikaks annan teid üle oma naisele. Bea Sänger saadab teid selle nädala jooksul.”
Judithi suu vajus lahti. Pimedast nurgast eraldus märksõna peale üks kogu. Bea Sänger oli neljakümnele lähenev, pikka kasvu ja kiitsakas. Tal olid poolpikad tumedad paažisoengus juuksed, jalas sirgelõikelised teksased, seljas valge pluus ja hall kampsun. Ta oli riietatud hoolikalt ja maitsekalt. Bea nägi rabav välja.
„Mul on hea meel, et te olete otsustanud endaga riskida,” tervitas ta seltskonda. Mitte miski Bea Sängeri juures polnud liialdatud – ei tema välimus, värvid, mida ta kandis, isegi mitte tema hääl. Ta rääkis vaikselt ja rahulikult, ometigi oli selles midagi otsustavat.
„Võtame kõigepealt päevakava läbi,” tegi ta ettepaneku.
Caroline heitis rahutu pilgu tühjale toolile: „Kuhu küll Eva jääb?”
Kuueteistkümnes peatükk
Seda pidi tegema kähku. Väga kähku. Eva oli oodanud, kuni sõbrannad olid läinud sissejuhatavale üritusele. Alles siis, kui koridoris valitses vaikus, söandas ta nahka köidetud menüü käekotist välja tõmmata. Seejuures saatis ta taeva poole tõotuse, et tagastab selle kalli kollektsioonieseme enne ärareisi seaduslikule omanikule.
Eva lehitses menüüd kiiruga. Silme eest libisesid läbi Metsiku Pardi pakkumised: värske turukraam, Frangimaa suupisted, soovitused väiksema nälja kustutamiseks, kala- ja liharoad. Menüüd täiendas Metsiku Pardi kroonika. Kahel viimasel leheküljel oli kokkuvõtlik ja illustreeritud jutt sellest, milliseid kõrgpunkte ja madalseise olid kostitajad Körnerid läbi teinud ja üle elanud. Annaalides polnud üles loetud mitte üksnes perekonna meeldivad sündmused, nagu näiteks õllepruulimise litsentsi omandamine, kohalikuks postkontoriks saamine, juurde- ja ümberehitused, vaid ka arvukad õnnetusjuhtumid ja saatuselöögid: mõrv, veidrad õnnetused, haigused ja sõjad olid verist lõivu nõudnud. Läbi mitme sugupõlve juhtisid majapidamist tugevad naised. Kuid Eva polnud tulnud siia selleks, et süveneda Körnerite vaheldusrikkasse ajalukku. Asi oli tema isiklikus minevikus. Asi oli kuuekümnendatest aastatest pärit fotos, millel kõrtsipere poseeris. Pildi keskel troonis võimsa vatsa ja vuntsidega mees, käsi omanikuna ümber noore naise. Viimases polnud raske ära tunda perenaine Robertat, kes oli teda täna teenindanud. Abielupaari ees seisis väike tüdruk. „Õhtu enne suurt tulekahju. Pidu 1. mail 1965. Viimane foto Willi Körnerist,” seletas pildiallkiri. Kroonikast võis lugeda, et Willi oli tulekahjus hukkunud. Eva otsis oma kohvrist välja grupipildi Reginega ja võrdles fotosid. Täpselt ühesugune kadreering, sama kompositsioon. Ilmselt oli saanud lasta end maipidustuste ajal Metsiku Pardi ees pildistada. Foto oli teinud – nagu teatas impressum – Emmerich Körner. Poolearuline mees kõrvallauast.
„Reginet pildistati 1. mail 1965 külapeol. Ja siis?”
Kartes, et toakaaslane Judith võib talle peale sattuda, suundus Eva helistamiseks linnuse hoovi. Tuli välja, et kindlustuse sopilisus pakub hindamatu eelise: kõikjal võis leida vaikseid kohakesi ja varjulisi nurgataguseid. Siin väljas sai Eva segamatult oma uurimistöö tulemusi Fridole teatada.
„Ma leidsin fotograafi,” ütles ta. „Kellegi, kes tundis Reginet. Mees on omadega veidi segi.”
Fridole abikaasa detektiivsed avastused eriti muljet ei avaldanud. „See on kõik?” Ta hääl kõlas ärritunult. Polnud ka imeks panna. Frido seisis iseteenindavas restoranis reedeõhtuses järjekorras, žongleerides sülearvuti ja mapi kõrvalt kolme lapse tellimustega. Neljas laps oli keeldunud üldse restorani sisenemast.
„Ma olen taimetoitlane,” oli neljateistaastane Lene kõva häälega teadustanud. „Lihalõhn ajab mind oksele.”
„Aga möödunud nädalal söödud vorstikesed?” oli Frido vastu väitnud.
„Puberteedieas inimene muutub,” oli Lene oma taipamatut isa valgustanud ja alustanud väljas ukse taga istumisstreiki. Seal istus ta ikka veel. Hoolimata uduvihmast.
See oli üks nendest hetkedest, mil Frido ei mõistnud, miks tahab keegi üldse isaks saada. Ja samavõrd vähe koitis talle see, miks vajas keegi isa veel pea viiskümmend aastat hiljem.
„Kui ma oma isa leian, siis peame oma pulmi järele,” ütles Eva telefonis. „Kutsume Schmitzi ja tema bändi mängima ning pidutseme. Tervikliku perena.”
„Ära sa liiga palju looda,” hoiatas Frido, sellal kui Anna tema vabasse kõrva karjus.
„Issi, ma ei taha Hamburger Royali, ma tahan hoopis Big Tasty Baconit.”
Teiselt poolt tuututas David, et tema võtab keskmise Fanta asemel suure Coca-Cola, aga ilma jääta, ja Frido juunior vajas isalikku nõu, kas peaks võtma Flurry Mixi või Milkshake’i. Ja kõike seda samaaegselt. Telefon oli vakka jäänud. Eva ei öelnud enam midagi.
„Me oleme McDonald’sis,” tunnistas Frido ausalt.
Ei mingit vabandust, ettekäänet, keerutamist. Mis mõtet oli sellel, et Eva tegi toidud valmis ja kirjutas juhiseid. Frido mässas majapidamises oma äranägemise järgi. Toitu oskasid teised paremini valmistada, tolmupühkimine oli liiast ning musta pesu ei pidanud sugugi sorteerima seitsmeteistkümnesse alagruppi vastavalt kaheksale pesuprogrammile. Fridole piisas sorteerimisest kahte kuhja, et pesemist vajava pesu hulka otsekohe poole võrra vähendada – ta eraldas need määrdunuteks ja määrdunuteks, kuid veel kantavateks.
„Kuidas Falk on? Kas ta on oma arvamust avaldanud?” tegi ta teist juttu.
„Jah. Ei. Mitte päriselt. Veel mitte,” kogeles Eva. „Ma pole julgenud teda kõnetada,” tunnistas ta.
Frido oli meister arvutamises. Naised ja nende loogika käisid tal aga üle jõu.
„Kui sa seda ei julge, miks sa siis sinna sõitsid?”
„Mida ma peaksin ütlema? Sinu arust?” ägestus Eva. „Kahekümne aasta eest te kirjutasite minu emale. Emal polnud kahjuks võimalik tulla. Selle eest tulin mina. Oh jaa, muide: kas võib olla, et ma olen teie tütar?”
„Sa ei pea seda tegema, Eva. Keegi ei sunni sind.”
„Enne kui ma sellise kahtlustuse välja käin, tahan ma rohkem Falkist teada saada. Tema minevikust. Tema perekonnast. Peab ometi teadma, kellega tegemist. Kujutad sa ette, kui meie ukse taga seisaks äkitselt naine, kes väidaks, et ta on sinu tütar.”
Frido oigas. Pelk mõte perekonna juurdekasvule oli talle liiast. „Mulle piisab neljast lapsest ja ämmast. Regine on juba kolm korda helistanud.”
„Mõtle mingi ettekääne välja,” lükkas Eva ebameeldiva jututeema kõrvale.
„Ta haistab, et miski ei klapi.”
„Mu ema uskus tükk aega UFO-desse. Ei peaks ju olema väga keeruline veenda teda, et sõitsin spontaanselt ravipaastuma. Lihtsalt nii. Ilma pikemalt planeerimata.”
„Sa ju tunned oma ema.”
„Ei. Mitte vähematki,” ärritus Eva. „Ma käin Achenkirchis ringi ja üritan Reginet siin ette kujutada. Lastekarja eest hoolitsemas ja salaja armukest pidamas.”
Eva vakatas. Kiviplaatidel plaksusid kingakontsad. Tuuleõhk kandis tema poole sosistavat häält, allasurutud naeru. Ta polnud enam üksi. Eva küünitas ettevaatlikult ettepoole ja avastas, et veel keegi tegi sissejuhatavast üritusest poppi. Välisvalgustuse kahvatus kumas tundis ta ära Caroline.
„Tänan kena tervituse eest minu kohvris,” kihistas Caroline. „Kui armas sinust!”
Mitu kuud polnud Eva näinud sõbrannat nii heatujulisena. Lugu Philipiga oli ta suunurkadesse karmid vaod uuristanud. Aga nüüd mõjus ta vabanenult. „Reedeni on vaid mõned päevad,” sosistas ta.
Eva kahtlustas juba pikemat aega, et Caroline elus on uus armastus. Erinevalt Judithist, kes oma elu probleemid kirglikult ja meeleldi sõbrannade ette laotas, tegeles Caroline enda omadega ise.
„Ma ütlen Reginele lihtsalt, et sa oled Achenkirchis. Võib-olla hakkab ta siis ise rääkima,” kuulis