Vanad meistrid. Thomas Bernard
ja laseb oma kirjapaberile professor trükkida ja tema naine esineb lihuniku juures järsku proua professorina, et ta ei peaks nii kaua ootama nagu teised, kelle mees pole professor. Kui naeruväärne, ütles ta. Kuldsed trepid, kuldsed toolid, kuldsed pingid keisrilossis, ütles ta, ja neil istumas puha pseudodemokraatlikud idioodid – kui naeruväärne. Ta kõnnite piki Kärnteni tänavat ja kõik tundub teile naeruväärne, kõik inimesed on üksnes naeruväärsed, ei muud, te käite risti-rästi läbi terve Viini ja kogu Viin on teile korraga naeruväärne, kõik inimesed, kes teie poole tulevad, on naeruväärsed, kõik, mis teile läheneb, on naeruväärne, te elate ühes läbi ja lõhki naeruväärses ja tegelikult allakäinud maailmas, ütles ta. Korraga peate kogu maailma karikatuuriks tegema. Teil on jõudu, et maailma karikatuuriks muuta, ütles ta, ülimat vaimujõudu, ütles ta, mis selleks vajalik on, seda ainsat ellujäämisjõudu. Me valitseme ainult seda, mille leiame lõpuks naeruväärse olevat, me jõuame edasi ainult siis, kui leiame maailma ja elu selles naeruväärse olevat, pole muud ega paremat meetodit, ütles ta. Imetlemise seisundis ei pea me kaua vastu ja saame otsa, kui ei katkesta seda õigel ajal, ütles ta. Ma olin ju kogu elu ikka kaugel sellest, et olla mingi imetleja, imetlemine on mulle võõras; kuna imet pole olemas, on imetlemine mulle alati võõras olnud, ja miski pole mulle nii eemaletõukav, kui vaadelda inimesi, kes imetlevad, kes on mingisse imetlemisse haigestunud. Te lähete mõnda kirikusse ja inimesed imetlevad, te lähete mõnda muuseumi ja inimesed imetlevad. Te lähete mõnele kontserdile ja inimesed imetlevad – eemaletõukav on see. Tegelik mõistus imetlemist ei tunne, ta võtab teadmiseks, ta respekteerib, ta peab lugu, see on kõik, ütles Reger. Inimesed lähevad kõigisse kirikuisse ja kõigisse muuseumidesse otsekui imetlust täis seljakotiga ja seepärast on neil alati selline vastik küürus kõnnak, mis kirikutes ja muuseumides on ju neil kõigil, ütles ta. Ma pole veel näinud ühtki inimest täiesti normaalselt kirikusse või muuseumi astumas, ja kõige vastikum on vaadelda inimesi Knossoses või Agrigentos, kui nad on jõudnud oma imetlusreisi sihile, sest need inimesed pole mujal kui imetlusreisil, ütles ta. Imetlemine teeb pimedaks, ütles Reger eile, ta teeb imetleja nürimeelseks. Kord juba imetlemisse sattunud, ei pääse enamik inimesi sealt enam välja ja on seeläbi nürimeelsed. Enamik inimesi on terve elu ainult seetõttu nürimeelsed, et nad imetlevad. Pole midagi imetleda, ütles Reger eile, ei midagi, üldse mitte midagi. Kuna respekteerimine ja austamine on inimestele liiga raske, siis nad imetlevad, see on neile lihtsam, ütles Reger. Imetlemine on lihtsam kui respekteerimine, kui austamine; imetlemine on omane lollpeale, ütles Reger. Ainult lollpea imetleb, arukas ei imetle, vaid respekteerib, peab lugu, mõistab – see’p see on. Kuid respekteerimise ja lugupidamise ja mõistmise juurde kuulub ju vaim ja vaimu inimestel ei ole, vaimulagedalt ja tõesti täiesti ebavaimselt reisivad nad püramiidide ja Sitsiilia sammaste juurde ja Pärsia templite ette ning kõditavad ennast ja oma nürimeelsust imetlemisega, ütles ta. Imetlemise seisund on vaimunõtruse seisund, ütles Reger eile, selles vaimunõtruse seisundis eksisteerivad peaaegu kõik. Selles vaimunõtruse seisundis sisenevad nad kõik ka Kunstiajaloo Muuseumi, ütles ta. Imetlus on inimestele raskeks koormaks, neil pole julgust, et oma imetlus täpselt samuti garderoobi ära anda nagu mantel. Nii vantsivad nad imetlusega koormatuna vaevaliselt läbi kõigi nende saalide, ütles Reger, nii et sul pöörab sisikond pahupidi. Kuid imetlus pole mitte ainult niinimetatud harimatute tundemärk, otse vastupidi, ta on täiesti kohutaval, tõepoolest hirmuärataval määral omane ennekõike niinimetatud haritutele, mis on veel palju eemaletõukavam. Harimatu imetleb, sest ta on lihtsalt loll, et mitte imetleda, kuid haritu on selleks liiga perversne, ütles Reger. Niinimetatud harimatute imetlus on päris loomulik, niinimetatud haritute imetlus on aga lausa perversne perverssus, ütles Reger. Võtke Beethoven, see püsidepressiivne riigikunstnik, totaalne riigihelilooja – inimesed imetlevad teda, kuid tegelikult on Beethoven ju läbi ja lõhki eemaletõukav nähtus, kõik Beethoveni juures on enam-vähem koomiline, Beethovenit kuulates kuuleme lakkamatult seda koomilist abitust, seda kõmisevat titaanlikkust, marsimuusika nürimeelsust koguni tema kammermuusikas. Beethoveni muusikat kuulates kuuleme rohkem mäsu kui muusikat, nootide riiginüri marssi, ütles Reger. Ma kuulan mõnda aega Beethovenit, näiteks Eroica’t ja ma kuulan tähelepanelikult ning satun tõepoolest filosoofilis-matemaatilisse seisundisse ja olen ka pikka aega filosoofilis-matemaatilises seisundis, ütles Reger, kuni korraga näen Eroica loojat ja minus variseb kõik kokku, kuna Beethovenis tõepoolest kõik marsib, ma kuulan Eroica’t, mis on ju tõepoolest filosoofiline muusika, läbinisti filosoofiline muusika, läbi ja lõhki filosoofilis-matemaatiline, ütles Reger, ja korraga on kõik mulle vastik ja murdunud, sest sellal kui filharmoonikud seda nii endastmõistetavalt mängivad, kuulen ma hetkest teise Beethoveni nurjumist, kuulen tema nurjumist, näen tema marsimuusikapead, saate aru, ütles Reger. Siis on Beethoven mulle talumatu, nagu mulle on ju talumatu seegi, kui kuulen mõnda meie paksmaost või kõrendist lauljat Talvist teekonda2 puruks laulmas, teate küll, sest Lied’i esitav laulja, kellel on frakk seljas ja kes klaverile toetudes Varest laulab, on mulle ju alati talumatu ja naeruväärne, ta on juba ette karikatuur, pole ju midagi naeruväärsemat, ütles Reger, mõnest frakis ja klaveri najal seisvast Lied’i- või aarialauljast. Kui oivaline on Schuberti muusika, kui me ei näe, mismoodi seda ette kantakse, kui me ei näe seda põhjatult nõdrameelset, edevalt lokkis peaga interpreeti, aga muidugi me näeme teda, kui oleme kontserdisaalis, ja see teeb kõik vaid piinlikuks ja naeruväärseks ning kuulmis- ja nägemiskatastroofiks. Ma ei tea, ütles Reger, kas klaverimängijad on naeruväärsemad ja piinlikumad kui lauljad klaveri ääres, see on küsimus vaimuseisundist, milles me parasjagu oleme. Muidugi on see, mida me näeme, kui muusikat tehakse, naeruväärne, on karikatuur ja seetõttu piinlik, ütles ta. Laulja on naeruväärne ja piinlik, laulgu ta kuidas tahes, olgu ta tenor või bass, kõik lauljannad on alati vaid naeruväärsed ja piinlikud, olgu nad riides ja laulgu kuidas tahes, ütles ta. Mõni pillikeelitaja või – näppija laval – ja see on juba liiga naeruväärne, ütles ta. Isegi paks haisev Bach toomkiriku oreli taga oli üksnes naeruväärne ja sügavaimalt piinlik nähtus, selle üle pole mõtet vaieldagi. Ei-ei, kunstnikud – olgu nad ka need tähtsaimad ja nii-öelda suurimad – pole muud kui kitšilikud ja piinlikud ja naeruväärsed. Toscanini, Furtwängler, üks liiga väike, teine liiga suur – naeruväärne ja kitšilik. Ja kui te teatrisse lähete, hakkab teil süda naeruväärsusest ja piinlikkusest ja kitšist läikima. Mida ja kuidas nad räägikski – teil hakkab süda läikima. Rääkigu nad klassikalist teksti – teil hakkab süda läikima, rääkigu nad rahvalikult – teil hakkab süda läikima. Ja mida kõik need klassikalised ja tänapäevased niinimetatud kõrged ja rahvalikud näidendid muud on kui teatraalsed naeruväärsused ja kitšilikud piinlikkused, ütles ta. Tänapäeval on kogu maailm naeruväärne ning lisaks sügavaimalt piinlik ja kitšilik, see on tõde. Irrsigler astus Regeri juurde ja sosistas talle jälle midagi kõrva sisse. Reger tõusis püsti, vaatas ringi ja läks koos Irrsigleriga Bordone saalist välja. Mina vaatasin kella, see oli kakskümmend minutit üksteist läbi. Põhjus, miks ma olin juba kella poole üheteistkümneks muuseumi läinud, oli ju selles, et tõepoolest olla täpne, sest midagi ei nõudnud Reger rohkem kui punktipealsust. Nagu ma ka ise ei nõua midagi rohkem kui punktipealsust, punktipealsus on mulle inimsuhtlemises tõepoolest see kõige tähtsam. Ma talun ainult punktipealseid, ma ei kannata ühtki ebatäpset. Punktipealsus on nii Regeri kui ka minu oluline tundemärk; kui mul on kokku lepitud kohtumine, siis pean ma sellest tõesti punktipealt kinni, nagu ka Reger peab kõigist oma kokkulepetest punktipealt kinni, punktipealsusest on ta mulle juba palju loenguid pidanud, niisamuti usaldusväärsuse kohta, punktipealsus ja usaldusväärsus on inimese juures see kõige tähtsam, ütles Reger väga sageli. Ma võin öelda, et olen läbi ja lõhki punktipealne inimene, ebatäpsust olen ma alati vihanud ega ole suutnud seda endale ka kunagi lubada. Reger on kõige punktipealsem inimene, keda ma tunnen. Ta pole veel kunagi elus hiljaks jäänud, vähemalt mitte oma süül, nagu ta ütleb, nii nagu minagi pole oma elus, igatahes mitte täiskasvanuelus, iial oma süül hiljaks jäänud, ebatäpsed inimesed on mulle need vastikuimad, ebatäpsete inimestega pole mul midagi ühist, ebatäpsete inimestega ma ei suhtle, ebatäpsetega pole mul mingit asja, ma ei taha nendega mingit tegemist teha. Ebatäpsus on jõhkerhooletu omadus, mida ma põlgan ja jälestan, mis ei too inimestele muud peale allakäigu ja õnnetuse. Ebatäpsus on haigus, mis viib
Franz Schuberti laulutsükkel.