Vanad meistrid. Thomas Bernard
kuid inglane ei mõtelnudki kaduda, ta luges ikka mitu lehekülge oma mustas nahas raamatust ning vaatas siis jälle mitu minutit Valge habemega meest ja vastupidi, ning see nägi välja just nii, nagu oleks tal kavas väga kauaks Bordone saali pingile istuma jääda. Kõike, mida nad ette võtavad, võtavad inglased põhjalikult ette, täpselt nii nagu sakslasedki, kui tegu on kunstiga, ütles Reger, ja mõnda põhjalikumat inglast, mis kunsti puutub, pole ma eladeski näinud. Kahtlemata istus minu kõrval üks niinimetatud kunstispetsialist ja mina mõtlesin, ütles Reger, et kunstispetsialiste oled sa ju alati vihanud ning nüüd istud ühe sellise kunstispetsialisti kõrval ja leiad ta pealegi veel sümpaatse olevat mitte ainult Aqua brava kasutamise tõttu, mitte ainult tema esmaklassilise šoti riietuse pärast, vaid aegamööda üldse sümpaatse, ütles Reger. Lühidalt, ütles Reger, inglane luges vähemalt pool tundi või kauemgi oma mustas nahas raamatut ja vaatas niisama kaua Tintoretto Valge habemega meest, nii et terve tunni istus ta minu kõrval Bordone saali pingil, kuni järsku tõusis püsti ja pöördus minu poole ja küsis, mida siis mina siit Bordone saalist otsin, olevat ju õige ebaharilik, et keegi viibib rohkem kui tund aega Bordone saalis, istub sellel äärmiselt ebamugaval pingil ja vahib Valge habemega meest. Seepeale olin ma muidugi täiesti jahmunud, ütles Reger, ja sel hetkel ei teadnud, mida peaksin inglasele vastama. Jah, ütlesin ma, ma ei tea ise ka, mida ma siit otsin, ütlesin ma Wales’i inglasele, muud ei tulnud mul pähe. Inglane vaatas mulle ärritunult otsa, nagu oleksin ma tema meelest absoluutne narr. Bordone, ütles inglane, tähtsusetu, Tintoretto, nojah, ütles ta. Inglane võttis oma vasakust püksitaskust taskuräti ja pistis paremasse. Tüüpiline kohmetustoiming, ütlesin ma endale, ja kuna inglane, kes oli mulle korraga meeldima hakanud, oli tahtnud lahkuda, olles oma mustas nahas raamatu ja märkmiku ammugi tasku pistnud, siis palusin ma, et ta veel kord Bordone saali pingile istuks ja mulle veel lühikest aega seltsiks oleks, ma ütlesin otse, et ta huvitab mind, minu jaoks lähtuvat temast teatud köitvus, ütlesin ma talle, ütles Reger mulle. Nii tutvusin ma esimest korda Wales’i inglasega, kes oli mulle absoluutselt sümpaatne, ütles Reger, sest üldiselt pole inglased mulle sümpaatsed, nagu muide ka prantslased mitte, nagu ka poolakad ja venelased mitte, hoopiski rääkimata skandinaavlastest, kes on mulle alati ebasümpaatsed olnud. Sümpaatne inglane on kurioosum, olin ma endamisi mõelnud, kui olin inglase püstitõusmise peale koos temaga püsti tõusnud ja koos temaga jälle istet võtnud. Mind huvitas, kas inglane oli tõepoolest ainult Valge habemega mehe pärast Kunstiajaloo Muuseumi tulnud, ütles Reger, ja nii ma siis küsisin talt, kas see on tõepoolest põhjuseks, ja inglane noogutas pead. Muide, ta rääkis inglise keeles, mis oli mulle meeldiv, siis aga korraga saksa keelt, väga konarlikku saksa keelt, mida räägivad kõik inglased, kes arvavad saksa keelt oskavat, mis pole aga kunagi nii, ütles Reger, tõenäoliselt tahtis inglane rääkida saksa ja mitte inglise keelt saksa keeles edasijõudmiseks, miks ka mitte, välismaal räägitakse ju kõige parema meelega välismaa keelt, kui just ei olda lollpea, nii rääkis ta siis oma inglaslikult konarlikus saksa keeles, et oli tõepoolest ainult Valge habemega mehe pärast Austriasse ja Viini tulnud, mitte Tintoretto pärast, ütles ta, ütles Reger, vaid ainult Valge habemega mehe pärast, kogu see muuseum ei huvitavat teda põrmugi, tal polevat muuseumide vastu vähimatki sooja tunnet, ta vihkavat muuseume ja olevat ikka üksnes vastumeelselt mõnda muuseumi sisse astunud, Viini Kunstiajaloo Muuseumi tulnud ta ju ainult sellepärast, et uurida Valge habemega meest, sest tema kodus Wales’is ripub magamistoas kamina kohal üks samasugune Valge habemega mees, tõepoolest seesama Valge habemega mees, ütles inglane, ütles Reger. Ma kuulsin, ütles inglane, ütles Reger, et Viini Kunstiajaloo Muuseumis ripub üks samasugune Valge habemega mees nagu minu magamistoas Wales’is, see ei andnud mulle rahu ja ma sõitsin Viini. Kaks aastat ei saanud ma oma Wales’i magamistoas enam rahu, mõeldes sellele, et võib-olla ripub tõepoolest üks samasugune Tintoretto Valge habemega mees Viini Kunstiajaloo Muuseumis nagu minu magamistoas, ja nii saabusin ma eile Viini. Uskuge või mitte, ütles inglane, ütles Reger mulle, aga seesama Valge habemega mees Tintorettolt, mis ripub Wales’is minu magamistoas, ripub ka siin. Ma ei uskunud oma silmi, ütles inglane endastki mõista inglise keeles, ja kui jõudsin kindlusele, et see Valge habemega mees on seesama nagu minu magamistoas, ehmatas see mind muidugi kõige sügavamalt. Aga seda ehmatust oskasite hästi varjata, ütlesin mina inglasele, ütles Reger mulle. Inglased on ju alati olnud meistrid enesevalitsemises, ütlesin ma Wales’i inglasele, ütles Reger, isegi äärmises erutuses säilitavad nad külmaverelise rahu, ütlesin ma inglasele, ütles Reger mulle. Ma võrdlesin kogu aeg oma Valge habemega meest Tintorettolt, mis ripub mu magamistoas Wales’is, selle Valge habemega mehega Tintorettolt siin selles saalis, ütles inglane ja tõmbas kuuetaskust musta nahka köidetud raamatu ja näitas mulle selles oma Tintoretto reprot. Tõepoolest, ütlesin ma inglasele, see raamatus kujutatud Tintoretto on seesama, mis siin seinal ripub. Jah, näete siis, teiegi ütlete seda, ütles Wales’i inglane. See on kuni pisima üksikasjani seesama pilt, ütlesin mina, see Tintoretto Valge habemega mees siin teie raamatus on seesama nagu siin seinal rippuv. Te võite, nagu öeldakse, tõepoolest pisima detailini minna ja peate ütlema, et kõik kattub kõige jahmatavamal viisil, nagu oleks tõepoolest tegu ühe ja sama pildiga, ütlesin mina, ütles Reger mulle. Kuid inglane polnud üldsegi ärevuses, ütles Reger, mind poleks tõsiasi, et see pilt Bordone saalis on tõepoolest identne pildiga minu magamistoas, nii külmaks jätnud, ütles Reger, inglane vaatas oma mustas nahas raamatusse, kus üle terve lehe ja värviliselt, nagu öeldakse, oli kujutatud Valge habemega meest tema Wales’i magamistoas ja siis jälle Valge habemega meest Bordone saalis. Üks minu nõbu oli kahe aasta eest Viinis ja kuna ta ei tahtnud iga päev kontserdimajja minna, siis läks ta, ilma et see teda päriselt huvitanud oleks, ühel teisipäeval Kunstiajaloo Muuseumi, ütles inglane, ütles Reger, üks minu paljudest nõbudest, kes teevad iga aasta suuri reise läbi Euroopa või Ameerika või Aasia, kuidas kunagi, ja siis nägi ta Kunstiajaloo Muuseumi seinal seda Tintoretto Valge habemega meest, täiesti ähmis tuli ta minu juurde ja ütles, et oli näinud Kunstiajaloo Muuseumis rippumas nii-öelda minu Tintorettot. Seda ma muidugi ei uskunud ja naersin oma nõo välja, ütles inglane, ütles Reger, ma pidasin seda kõike halvaks naljaks, üheks selliseks halvaks naljaks, millega mu nõod mind kogu aasta läbi kostitavad ja mis neile lõbu pakub. Minu Tintoretto Viini Kunstiajaloo Muuseumis, küsisin ma ja ütlesin oma nõole, et ta oli mingile fantoomile õnge läinud, ajagu ta see absurdsus endal peast välja. Kuid nõbu jäi selle juurde, et oli näinud minu Tintorettot Viini Kunstiajaloo Muuseumi seinal rippumas. Muidugi jäi see mu nõo uskumatu teade mind puurima, ütles inglane, ütles Reger, tegelikult ei andnud see mulle rahu. Mu nõbu läks ühe eksituse õnge, mõtlesin ma kogu aeg. Kuid ma ei saanud seda asja enam peast välja. Jumal küll, ütles inglane, te ei suuda ette kujutada, kui palju see Tintoretto väärt on, pärandusvara, selle Tintoretto pärandas mulle üks emapoolne vanatädi, minu niinimetatud Glasgow-tädi, ütles inglane, ütles Reger. Pilt ripub mul magamistoas, sest seal paistab ta mulle kõige kindlamas kohas olevat, seal ripub ta mu voodi kohal, kõige halvemas valguses, mida kujutleda annab, ütles inglane, ütles Reger. Inglismaal varastatakse iga päev tuhandeid vanu meistreid, ütles inglane, ütles Reger, Inglismaal on sadu organiseeritud rühmi, kes on spetsialiseerunud vanade meistrite, ennekõike itaallaste varastamisele, sest on need ju Inglismaal eriti populaarsed. Ma pole kunstitundja, mu härra, ütles inglane, ütles Reger, ma ei mõista midagi kunstist, kuid sellist meistriteost oskan ma muidugi hinnata. Ma võinuksin selle juba tihtilugu maha müüa. Kuid veel pole see mulle vajalik, veel mitte, ütles inglane, ütles Reger, aga muidugi võib tulla see hetk, mil ma pean Valge habemega mehe maha müüma. Mul pole ju mitte ainult Tintoretto Valge habemega mees, vaid mitu tosinat itaallast, on Lotto, Crespi, Strozzi, Giordano, üks Bassano, teate ju, igati suured meistrid. Kõik selle Glasgow-tädi käest, ütles inglane, ütles Reger. Ma poleks kunagi Viini tulnud, kui mind poleks pidevalt piinanud kahtlus, et mu nõol võiks selles ehk õigus olla, et minu Tintoretto ripub Viini Kunstiajaloo Muuseumis; Viin pole mind kunagi huvitanud, sest ma pole ju ka muusikatundja, isegi muusikaarmastaja mitte, ütles inglane, ütles Reger, miski peale selle kahtluse poleks mind Austriasse toonud. Ja siin ma nüüd istun ja näen, et mu Tintoretto ripub tõesti Kunstiajaloo Muuseumi seinal. Vaadake ometi ise, see Valge habemega mees, keda siin on kujutatud ja kes ripub