Vanad meistrid. Thomas Bernard
tõde, see on sajanditevanune tõsiasi, ja eriti austria õpetajad rikuvad kohe algusest peale oma õpilaste kunstimaitse; kõik noored inimesed on ju algul avatud iga asja, seega ka kunsti suhtes, aga õpetajad ajavad neist kunsti põhjalikult välja; austria õpetajate valdavalt nürimeelsed pead astuvad ka praegu ikka hoolimatult vastu oma õpilaste igatsusele kunsti ja üldse kõige kunstilise järele, mis alguses kõige loomulikumal viisil kõiki noori inimesi köidab ja vaimustusse viib. Õpetajad on aga läbi ja lõhki väikekodanlased ning tõrjuvad vaistlikult oma õpilaste kunstikiindumust ja kunstivaimustust, surudes kunsti ja üldse kõik kunstilise alla omaenda masendava nüri diletantismi tasandile ning muutes koolides kunsti ja kõik kunstilise üldse oma jäledaks flöödimänguks ja niisama jäledaks ning käpardlikuks koorilauluks, mis ilmselgelt tõukab õpilasi eemale. Nii sulevad õpetajad juba algusest peale oma õpilastele ligipääsu kunstile. Õpetajad ei tea, mis kunst on, nii ei saa nad ka oma õpilastele öelda ega õpetada, mis kunst on, ja nad ei juhi õpilasi mitte kunsti poole, vaid tõrjuvad neid kunstist eemale oma vastikusse, sentimentaalsesse laulu- ja instrumentaal-kunstkäsitöösse, mis ilmselgelt peletab nende õpilasi tagasi. Pole labasemat kunstimaitset kui õpetajatel. Juba algkoolis rikuvad õpetajad õpilaste kunstimaitse, algusest peale ajavad nad oma õpilastest kunsti välja, selle asemel, et neile kunsti ja iseäranis muusikat selgitada ja elurõõmuks teha. Kuid mitte ainult selles osas, mis kunsti puutub, pole õpetajad takistajad ja hävitajad, kokkuvõttes on ju õpetajad alati olnud eluja eksistentsitakistajad; selle asemel, et noortele inimestele elu õpetada, neile elu dešifreerida, teha neile elu nende enda loomuse tõeliseks ammendamatuks rikkuseks, tapavad nad selle neis, teevad kõik, et seda neis tappa. Enamik meie õpetajaid on armetud tegelased, kelle eluülesanne paistab seisnevat selles, kuidas noortel inimestel elu barrikadeerida ning teha sellest lõpuks kohutav masendus. Õpetajaametisse kipuvad ju ka üksnes sentimentaalsed ja perverssed pisiajud alumisest keskklassist. Õpetajad on riigi käepikendused ning kus selle näol nagu tänapäeva Austria riigi puhul on tegu vaimselt ja moraalselt täiel määral sandistunud riigiga, mis ei õpeta muud peale toorestumise ja mandumise ning ühiskondlikult ohtliku kaose, on loomulikult ka õpetajad vaimselt ja moraalselt sandistunud ja toored ja mandunud ja kaootilised. Sellel katoliiklikul riigil pole kunstimeelt ja järelikult pole või ei pea olema kunstimeelt ka selle riigi õpetajatel – see on see, mis masendab. Need õpetajad õpetavad seda, mis on see katoliiklik riik ja mida see neil õpetada käsib: kitsalaubalisust ja brutaalsust, labasust ja alatust, nurjatust ja kaost. Neilt õpetajatelt pole õpilastel oodata midagi muud peale katoliikliku riigi ja katoliikliku riigivõimu valelikkuse, mõtlesin ma Regerit silmitsedes ja samaaegselt läbi Tintoretto Valge habemega mehe taas oma lapsepõlve tagasi vaadates. Mul endalgi olid ju need kohutavad süümevabad õpetajad, algul maakoolis, siis linnakoolis, ja ikka vaheldumisi linna- ja maaõpetajad, ning kõik need õpetajad ruineerisid mind kuni kaugele keskikka välja, aastakümneteks ette ruineerisid mind minu õpetajad, mõtlen ma. Nad ei andnud ka mulle ja minu põlvkonnale muud peale riigi ja selle riigi poolt rikutud ning hävitatud maailma jubeduste. Nad ei andnud ka mulle muud peale riigi ja selle riigi poolt märgistatud maailma vastikuste. Nad ei andnud ka mulle nagu tänapäeva noortele inimestele midagi muud peale oma arulageduse, oma suutmatuse, oma nürimeelsuse, oma vaimuvaesuse. Mullegi ei andnud mu õpetajad muud peale oma võimetuse, mõtlen ma. Nad ei õpetanud ka mulle muud peale kaose. Aastakümneteks ette hävitasid nad minuski suurima hoolimatusega kõik, mis algselt oli minus olemas sel eesmärgil, et arendada mind koos kõigi mu mõistuse võimalustega tõepoolest minu maailma meeleheaks. Mul endal olid need jubedad kitsalaubalised allakäinud õpetajad, kellel on läbinisti madal arusaamine inimesest ja inimkonnast, kõige madalam riigi poolt ette kirjutatud arusaam, nimelt see, et riigi eesmärgil tuleb uutes noortes inimestes nende loomust igal juhul ikka alla suruda ja see lõpuks tappa. Minulgi olid need perversse flöödimängu ja perversse kitarriplõnksutamisega õpetajad, kes sundisid mind nõmedat kuueteistkümnesalmilist Schilleri luuletust pähe õppima, mida ma olen alati tajunud ühena kõige kohutavamatest karistustest. Minulgi olid need õpetajad nende salajase inimpõlguse kui meetodiga oma võimetute õpilaste suhtes, need sentimentaal-pateetilised riigi käepikendused, nimetissõrm püsti. Ka minul olid need nõrgamõistuslikud riigivahendajad, kes lõid mul iga nädal mitu korda sarapuukepiga sõrmed paiste või tirisid mind kõrvupidi üles, nii et ma ei pääsenud enam salajastest nutukrampidest. Praegu ei kisu õpetajad enam kõrvust ega tao enam ka sarapuukepiga näppude pihta, kuid nende nõmedus on samaks jäänud, ma ei näe midagi muud, nähes õpetajaid oma õpilastega siin muuseumis niinimetatud vanadest meistritest möödumas, need on needsamad, mõtlen ma, kes olid minulgi, needsamad, kes lõhkusid ja hävitasid mu elu. Nii peab olema, nii on, ütlevad õpetajad ega salli vähematki vasturääkimist, kuna see katoliiklik riik ei salli vähematki vasturääkimist, ning nad ei jäta oma õpilastele midagi alles ja kindlasti mitte vähematki oma. Neisse õpilastesse topitakse sisse ainult riigiprügi, just samamoodi kui maisiteri hanedesse, ja riigiprügi topitakse peadesse nii kaua, kuni need pead on lämbunud. Riik mõtleb, et lapsed on riigi lapsed, ning talitab sedamööda ja avaldab juba sajandeid oma laastavat mõju. Tegelikult sünnitab riik lapsi, sünnivad ainult riigilapsed, see on tõde. Pole ühtki vaba last, on ainult riigilaps, kellega riik võib teha, mida tahab, riik toob lapsi ilmale, emasid pannakse ainult uskuma, nagu tooksid nemad lapsi ilmale, lapsed tulevad riigi kõhust, see on tõde. Sajad tuhanded tulevad iga aasta riigi lastena riigi kõhust, see on tõde. Riigilapsed tulevad ilmale riigikõhust ja lähevad riigikooli, kus nad saavad õpetust riigiõpetajatelt. Riik sünnitab oma lapsi riiki, see on tõde, riik sünnitab oma riigilapsi riiki ega lase neid enam välja. Kuhu me ka ei vaataks, näeme ainult riigilapsi, riigiõpilasi, riigitöölisi, riigiametnikke, riigivanureid, riigisurnuid, see on tõde. Riik teeb ja võimaldab ainult riigiinimesi, see on tõde. Loomulikku inimest ei ole enam, on veel üksnes riigiinimene, ja kus veel esineb loomulikku inimest, seal teda jälitatakse surmani ja/või tehakse temast riigiinimene. Minu lapsepõli oli täpselt niisama ilus kui julm ja õudne, mõtlen ma, mil ma vanavanemate pool tohtisin olla loomulik inimene, sellal kui koolis pidin olema riiklik, kodus vanavanemate juures olin loomulik, koolis riiklik, pool päeva olin loomulik, teise poole riiklik, pool päeva ja seega pärastlõunal olin loomulik ja seeläbi õnnelik, pool päeva ja seega hommikul olin riiklik ja seeläbi õnnetu inimene. Pärastlõunal olin kõige õnnelikum, hommikupoolikul aga kõige õnnetum inimene, keda mõelda annab. Palju aastaid olin ma õhtupoolikul kõige õnnelikum, ennelõunal kõige õnnetum inimene, mõtlen ma. Kodus vanavanemate pool olin ma loomulik õnnelik, all väikelinna koolis olin ebaloomulik õnnetu inimene. Alla väikelinna minnes läksin ma (riigi!) õnnetuse sisse, mäest üles vanavanemate poole koju minnes läksin õnne sisse. Mäest üles vanavanemate poole minnes läksin loodusse ja õnne, alla väikelinna ja kooli minnes läksin loomuvastasusse ja õnnetusse. Varahommikul läksin otsejoones õnnetuse sisse ja lõuna paiku või varasel ennelõunal pöördusin õnne sisse tagasi. Kool on riigikool, milles noored inimesed tehakse riigiinimesteks ja niisiis ei millekski muuks kui riigi käepikendusteks. Kooli minnes läksin riiki ja kuna riik inimesi hävitab, siis läksin inimeste hävitamise asutusse. Palju aastaid olen käinud (vanavanemate!) õnnest (riigi!) õnnetusse ja tagasi, loodusest loomuvastasusse ja jälle tagasi, kogu mu lapsepõli polnud muud kui see sinna-ja-tagasi. Selles lapsepõlve sinna-ja-tagasis kasvasin ma üles. Kuid selles kuratlikus mängus ei võitnud loodus, vaid loomuvastasus, kool ja riik, mitte vanavanemate maja. Riik sundis mind nagu ka kõiki teisi endasse sisse ja tegi mind enda, riigi jaoks kuulekaks ja tegi minust riigiinimese, reglementeeritud ja registreeritud ja treenitud ja diplomeeritud ja perverteeritud ja deprimeeritud riigiinimese nagu kõik teisedki. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi, riigiteenreid, nagu täiesti õigesti öeldakse, me ei näe loomulikke inimesi, vaid läbi ja lõhki ebaloomulikuks muutunud riigiinimesi riigiteenritena, kes kogu elu teenivad riiki ja niisiis kogu elu teenivad loomuvastasust. Inimesi nähes näeme ainult riigiinimesi kui ebaloomulikke inimesi, kes on langenud riiginüriduse osaks. Inimesi nähes näeme ainult riigi kätte jäänud ja riiki teenivaid inimesi, kes on riigi ohvriks langenud. Inimesed, keda näeme, on riigiohvrid, ja inimkond, mida näeme, pole muud kui riigisööt, millega toidetakse ikka aplamaks muutuvat riiki. Inimkond on üksnes veel riigiinimkond ja on juba aastasadade eest, niikaua kui riik olemas on, kaotanud oma identsuse, mõtlen ma. Praegune inimkond on üksnes veel ebainimkond, mis on riik, mõtlen ma. Praegu