Õudusesarv.Orpheuse Raamatukogu. Edward Frederic Benson
tle>
Minu kaks sõpra, Hugh Grainger ja tema abikaasa, olid üürinud ühekuuliseks jõulupuhkuseks maja, kus meil oli määratud näha väga kummalist ilmutust. Kui ma sain neilt kutse veeta kaks nädalat seal, olin otsekohe ja meelsasti nõus. Juba varem oli see kanarbikuline maakoht mulle hästi tuttav ja eriti lähedane tutvus oli mul selle paiga erakordselt armsa ja põneva golfiväljakuga. Mulle anti mõista, et golf võtab minu ja Hugh´ päevast valdava osa, nii et Margaret ei tunneks kohustust kätte võtta vahendeid, millega seda talle nii südamest vastumeelset mängu mängiti…
Ma jõudsin kohale ajal, mil päike oli veel kõrgel, ja kuna mu võõrustajad olid väljas, tegin väikese ringkäigu. Maja ja aed asusid lõuna poole avaneval platool. Selle all oli paar aakrit karjamaad, mis laskus väikese jõeni, mille jalakäijate sillakese juures seisis juurviljaaiaga ümbritsetud väike õlgkatusega majake. Mu sõprade maja aiavärava juurest kulges rada selle majakese lähedalt üle karjamaa ja sealt edasi üle väikese silla ning minu mälus säilinud geograafiline taju ütles mulle, et sealt viib otsetee golfiväljakule, mis asus vähem kui poole miili kaugusel. Väiksem majake ise asus ilmselgelt sama maavalduse territooriumil ja ma arvasin otsekohe, et see peab olema aedniku maja. Selle lihtsa ja endastmõistetava teooria vastu rääkis aga asjaolu, et see näis olevat elaniketa. Ehkki õhtu oli jahedapoolne, ei kerkinud korstnatest õrnematki suitsuvinet, ja lähemale astudes tundus mulle, et selle ümber hõljub «ootuse» atmosfäär, mida me nii sageli tühjade hoonete puhul ette kujutame. Seal see seisis, ainsagi elumärgita, ehkki valmis, nagu selles tehtud ilmselt väga korraliku remondi järgi arvata võis, vastu võtma uusi asukaid, kes talle eluhinguse taas sisse puhuksid. Ka selle väike aiake, ehkki aialipid olid korralikud ja värskelt värvitud, rääkis sama lugu: peenrad olid hooldamata ja umbrohtu kasvanud ning esiukse kõrval kasvav krüsanteemirida oli närtsinud. Aga see kõik oli vaid hetkemulje ja ma ei jäänud majakesest möödudes seisma, vaid kõndisin üle purde ning hakkasin mööda kanarbikuga kaetud kergelt tõusvat nõlva edasi astuma. Mu maastikutaju ei vedanud mind alt, sest õige pea nägin enda ees golfiklubi hoonet. Olin kindel, et Hugh on kohe-kohe pärastlõunaselt mänguringilt naasmas ja me jalutame üheskoos tagasi. Golfimaja juures rääkis aga uksehoidja mulle, et vaevalt viis minutit varem oli proua Grainger autoga abikaasale järele tulnud, ja seetõttu kõmpisin mööda tuldud teed üksinda tagasi. Aga ma tegin väikese ringi, nagu golfimängijatel kombeks, et tuletada lihtsalt lusti pärast meelde raja seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda augu vahelist osa, ning ma jäin lugupidavalt silmitsema haigutavat liivaauku, mis nii kindlalt kaitseb kaheksateistkümnendat griini, mõeldes, millistel asjaoludel ma seda järgmisel korral külastan – kas rahulolu- ja üleolekutundega, teadmises, et mu pall on jõudnud kindlalt selle taga olevale griinile, või rõhutult ja raskelt nagu mees, kes teab, et ees seisab vaevaline liiva kaevumine.
Talveõhtu oli kiiresti hämardumas ja kui tagasiteel sillakeseni jõudsin, oli videvik saabunud. Paremat kätt, otse raja kõrval, seisis majake, mille valgeks värvitud seinad kumasid hämarikus heledalt, ja kui ma pöörasin pilgu jõe üsna kitsale laudpurdele, tundus mulle, et ühes aknas välgatas valgus, mis seetõttu lükkas ümber mu teooria, et majas kedagi ei ela. Aga kui ma uuesti tähelepanelikumalt hoone poole vaatasin, sain aru, et olen eksinud: arvatavasti pettis mind mingisugune läänest paistva punaka päikese helk klaasil, sest kõledas videvikus näis majake mahajäetum kui eales varem. Ent ma jäin ikkagi jalgvärava madalate postide juures seisma, sest hoolimata asjaolust, et kogu selle väline ilme andis tunnistust inimeste puudumisest, ütles mingisugune seletamatu kõhutunne mulle täiesti mõistusevastaselt, et see pole nii ja keegi on majakeses sees. Silmaga ei olnud kindlasti kedagi näha, aga mulle turgatas pähe absurdne mõte, et keegi võib olla maja taga, nii et hoone varjab teda minu eest, ja endiselt loogikavastaselt, endiselt seletamatult muutus see küsimus mulle tähtsaks asjaks ja tuli välja selgitada, kas see on nii või ei ole. Nii kindlalt olid mu meeled öelnud mulle, et maja on tühi, ja nii kindlalt oli minus tekkinud arusaamatu veendumus, et keegi seal ikkagi on. Et varjata oma ülemäärast uudishimu, kui keegi seal tõesti olema peaks, võisin küsida, kas see rada on kõige otsem tee maja juurde, kus ma peatun, ja peaaegu vastumeelsust tundes selle vastu, mida ma teen, kõndisin läbi väikese aia ja koputasin uksele. Keegi ei vastanud ja kui ma olin veidi aega asjatult oodanud vastust ka teisele koputusele ning katsunud ust ja leidnud selle lukus olevat, tegin tiiru ümber maja. Loomulikult ei olnud seal kedagi ja ma ütlesin iseendale, et olen nagu mees, kes otsib oma voodi alt murdvarast ja oleks meeletult jahmunud, kui leiakski.
Kui ma tagasi jõudsin, olid mu võõrustajad kohal, ja me veetsime enne õhtusööki kaks toredat tundi nii teemalt teemale hüppavas ja huvitavas vestluses, nagu on sobib sõprade vahel, kes pole üksteist mõnda aega näinud. Hugh Graingeri ja tema naise juuresolekul on võimatu rääkida asjadest, mis ei huvita eriti ühte või siis teist, ja seetõttu arutasime kirglikult muuhulgas golfi, poliitika, Venemaa hädade, toiduvalmistamise, kummituste, Mount Everesti võimaliku vallutamise ja tulumaksu üle. Kui kõik need taldrikud olid pöörlema löödud, oli kerge millisele tahes neist uuesti üle minna ja vaimude teema kerkis enamasti ikka ja jälle üles.
«Margaret kihutab otseteed hullumeelsuse suunas,» ütles Hugh ühel taolistest kordadest, «sest ta on hakanud planšetti kasutama. Mulle on räägitud, et kui kasutada planšetti kuus kuud järjest, siis panevad kõige vilunumad doktorid sulle täie veendumusega diagnoosiks hullumeelsuse. Tal on veel viis kuud aega, enne kui ta hullumajja viiakse.»
«Kas see töötab?» küsisin.
«Jah, see ütleb erakordselt huvitavaid asju,» vastas Margaret. «See ütleb asju, mis pole mulle kunagi pähe tulnud. Ma katsetame täna õhtul.»
«Oh, mitte täna õhtul,» protesteeris Hugh. «Oleks ükski õhtu vaba.»
Margaret ignoreeris seda vastuväidet.
«Pole mõtet esitada planšetile küsimusi,» jätkas ta, «sest su enda mõtteis on olemas neile mingisugused vastused. Näiteks kui ma küsin, kas homme tuleb ilus ilm, siis olen see tõenäoliselt mina – ehkki ma tõesti ei tee seda teadlikult –, kes paneb pliiatsi «jah» kirjutama.»
«Ja siis hakkab tavaliselt vihma sadama,» märkis Hugh.
«Mitte alati. Ära sega. On huvitav lasta pliiatsil kirjutada, mida see ise soovib. Väga tihti teeb see ainult kaari ja silmuseid – ehkki ka need võivad midagi tähendada – ning aeg-ajalt tuleb mõni sõna, mille tähendusest pole mul õrna aimugi, nii et mina pole kindlasti saanud seda mõjutada. Näiteks eile õhtul kirjutas see mitu korda sõna «aednik». Mida see küll tähendada võis? Siinne aednik on üks lõuahabemega metodist. Kas see pidi vihjama temale? Oh, on aeg ümber riietuda. Ärge siis hiljaks jääge, minu kokk on supi suhtes väga tundlik.»
Me tõusime ja mu peas tekkis ühtäkki mingi seos «aednikuga».
«Muide, mis majake see väikese silla juures põllul on?» esitasin küsimuse. «Kas see on aednikumaja?»
«Kunagi oli,» lausus Hugh. «Aga lõuahabe ei ela seal, tegelikult ei ela seal keegi. See on tühi. Kui mina oleksin siin omanik, paneksin lõuahabeme sinna elama ja võtaksin üüriraha palgast maha. Mõnedel inimestel pole majandusasjadest aimugi. Aga miks sa küsisid?»
Ma märkasin, et Margaret silmitseb mind üsna tähelepanelikult.
«Uudishimust,» vastasin. «Lihtsalt uudishimust.»
«Ma ei usu, et see on nii,» lausus Margaret.
«Aga see on nii,» ütlesin mina. «Ma tahtsin lihtsalt uudishimust teada, kas majas elab keegi. Kui ma sellest golfiklubisse minnes mööda läksin, siis olin täiesti kindel, et see on tühi, aga tagasiteel tundsin kindlat veendumust, et seal on keegi, nii et ma koputasin uksele ja tegin pärast tiiru ümber maja.»
Hugh oli läinud juba trepist üles, aga Margaret jäi paigale.
«Ja seal ei olnud kedagi?» küsis ta. «See on kummaline – mina tundsin sama mis sinagi.»
«See selgitab, miks planšett kirjutas ikka ja jälle sõna «aednik»,» arvasin mina. «Sa mõtlesid aedniku majale.»
«Kui leidlik!» hüüatas Margaret. «Nüüd kiiresti üles ja vahetad riided ära.»
Ettetõmmatud kardinate vahelt sisse tungivad heledad kuukiired sundisid mind tol õhtul magama minnes aknast välja vaatama. Sealt avanes vaade aiale ja põldudele, millel olin pärastlõunal jalutanud, ja täiskuu valgustas maastikku väga eredalt. Õlgkatuse ja valgete seintega maja jõekese ääres oli selgesti nähtav ja taas kord jättis,