Carmen. Prosper Merimee
>
“Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.”
See lause “Colombast” peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Mérimée “Colomba”, saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm.
MEENUTUSEKS LUGEJALE
Prosper Mérimée (28. IX 1803 – 23. IX 1870) sündis Pariisis, kuid ta vanemad, kes olid mõlemad kunstnikud, pärinesid Normandiast. Ka Prosper Merimee oli andekas joonistaja ja maalija ning töötas küpses eas muinsuskaitseinspektorina (kasutades tänapäeva terminoloogiat). Selles ametis tegi ta suure töö Prantsusmaa kunstivarade arvelevõtmisel ja avaldas rohkesti sellealaseid töid. Amet võimaldas tal palju reisida ja peale reisikirjade on paljud tema novellid (sealhulgas ka “Carmen”) seotud rännakuil nähtu ja kuulduga või antud isegi teadlase jutustusena. 1844. aastal valiti Mérimée Prantsuse Akadeemiasse ja pärast seda kirjutab ta üldiselt väga vähe. Teise keisririigi ajal saab ta senaatoriks ja on tihedalt seotud õukonnaga, sest keisrinna Eugénie hispaanlannast ema Montijo krahvinna oli tema lähedane tuttav. See pigem küll pealesunnitud keiserlik soosing mõjub Mérimée loomingule halvavalt, ta tõmbub kirjanduselust tagasi, kibestub ja sureb üsna üksikuna Cannes’is, sellal kui Prantsusmaad tabab üks suurimaid lüüasaamisi tema ajaloos. Märkimist väärib ainult Mérimée tolleaegne huvi vene kirjanduse vastu. Ta õpib veel vanas eas vene keele ära ning tõlgib Puškinit ja Gogolit.
Kirjandusse astub Mérimée nagu enamik romantikuid skandaaliga. Tema esikteos “Clara Gazuli teater” (“Théâtre de Clara Gazul”, 1825) on müstifikatsioon, hispaanialike näidendite kogu, mille autorina on märgitud fiktiivne näitlejatar Clara Gazul. Ei puudu isegi portree, mis kujutab naiseriides Mériméed. Samalaadne on ka järgmine teos “Guzla ehk Valimik illüüria luulet” (“La Guzla ou Choix de poésies illyriques”, 1828), milles esinevad enamikus Mérimée enda loodud olematute lõunaslaavi rahvalaulude “tõlked” olid oma aja kohta nii stiilipuhtad, et isegi suured slaavi poeedid nagu Puškin ja Mickiewicz pidasid neid alguses ehtsaks. Pettusest hoolimata jääb Mérimée teeneks siiski see, et ta avastas prantsuse romantikuile hispaania ja slaavi rahvad. Iseloomulik on seegi, et Mérimée rabas oma kaasaegseid “kohaliku koloriidi” ja eksootika meisterliku kirjeldamisega, ilma et oleks kujutatud maid ja rahvaid oma silmaga näinud. Tema suured reisid kuuluvad hilisemasse ajajärku.
Järgmistes teostes asub Mérimée käsitlema prantsuse keskaega ja renessanssi. Need on 1829. a. ilmunud šeikspiirliku ajalookroonika laadis “Jacquerie” prantsuse XIV sajandi talurahvasõjast ja Pärtliöö verepulma käsitlev ajalooline romaan “Charles IX valitsusaja kroonika” (”Chronique du régne de Charles IX”), mis toob juba tõelise tunnustuse. Samal aastal avastab Mérimée ka oma tõelise žanri – novelli. Üksteise järel ilmuvad ajakirjas “Revue de Paris” “Mateo Falcone” (e. k. 1929 koos “Tamangoga”), “Charles IX nägemus”, “Reduudi vallutamine”, “Tamango” ja “Federigo”, nende järel kaasaja Pariisi peenema seltskonna elu käsitlevad novellid “Etruski vaas” ja “Triktraki partii” (mõlemad 1830), mis kõik moodustavad kogu “Mosaiik” (”Mosaïque”, 1833).
Edasine looming, mis enamasti koosneb pikemaist, sageli lühiromaane meenutavaist novellidest, ilmub juba suuremate vaheaegade järel põhiliselt ajakirjas “Revue des Deux Mondes”: “Kahekordne eksitus” (”La double méprise”, 1833), “Hinged puhastustules” (”Les âmes du Purgatoire”, 1834), “Ille’i Venus” (“La Vénus d’llle”, 1837), “Colomba” (1840), “Arsène Guillot” (1844) ja “Carmen” (1845, eriraamatuna 1847). Sealt peale Mérimée ilukirjanduslik looming soikub. Ainsa erandi moodustavad tõlked vene keelest ja 1869. aastal ilmunud leedu legendi aineline “Lokis” (е. k. 1931). Neile lisanduvad veel mõned postuumsed väljaanded osalt lõpetamata jäänud teostega, mis kirjaniku loomingule enam midagi olulist ei lisa.
“Carmen”, mille aine kirjaniku enda sõnade järgi pärinevat Montijo krahvinnalt, kuuluks seega Merimée kõige küpsemasse loominguperioodi. See pole kirjutatud esimeses romantismituhinas, vaid pärast põhjalikku tutvumist Pürenee poolsaare ning sealsete rahvastega. “Carmen” annab ka hea ettekujutuse Mérimée loomingu omapärast ja stiilist, seda lugedes saab selgeks, miks teda on võrdse eduga nimetatud romantikuks ja realistiks. Ühest küljest eksootika, tugevad karakterid ja metsikud kired, röövlid, salakaubavedajad, mustlased, nõidus ja ebausk, mis “Carmenis” küll lausa õudusfantastikani ei lähe, mõnes teises Mérimée novellis aga küll (“Ille’i Venus”, “Lokis”); teisest küljest asjalik, rahulik esitus, mis mõnikord lausa teaduslikult kiretu, igasugused – kuigi mitte alati praegu paikapidavad – kommentaarid ning kõrvalepõiked ajalukku, keeleteadusse jne., jutustaja alias autori erapooletu hoiak, mis lubaks Mériméed vaadelda isegi vendade Goncourt’ide naturalismi eelkäijana, realismist kõnelemata. Selline on Mérimée viis lugejat märkamatult kaasa elama panna, psühholoogilist pinget luua, see kõige tavalisemate sündmuste kirjeldamisel aimatav salapärane, irratsionaalne tagamaa, mis tunduvalt erineb tema sõbra Stendhali psühholoogilisest analüüsist. Üsna ebaromantiline on ka Mérimée skeptiline, mõnevõrra resigneerunud hoiak, mis prantsuse romantikuile üldse omane ei olnud, kuid mingit romantilist irooniat tema loomingus siiski leidub. Ta pole suurte lõuendite ja kompositsioonide looja nagu enamik tema kaasaegseid ja erksale koloriidile eelistab ta pigem pastelltoone ning täpset joonistust, mis lähendab teda nagu Stendhaligi XVIII sajandi kunstile. Selles mõttes on Prosper Mérimée kahtlemata suurim klassik prantsuse romantikute hulgas, kes moega kaasas käies suutis alati iseendaks jääda. Vähe on kirjanikke, kel sel määral puudub oma koolkond ning epigoonid ja kelle seostamine ühe või teise koolkonna või vooluga asjasse selguse asemel pigem segadust toob.
CARMEN
Sappi on täis iga naine ja hea on ta vaid kahel viisil: esmalt voodis ja veel, kui lamab mulla all ta.
Sel hetkel tuli perenaine tuppa.
“Noh, kas ta on surnud või ainult minestanud?” küsis Colomba suurima rahuga.
“Tühiasi, preili, aga see on kummaline, kuidas teie pilk talle mõjus.”
“Ja arst ütleb, et teda pole kauaks?”
“Mitte rohkem kui ehk kaks kuud.”
“See ei ole suur kaotus,” täheldas Colomba.
“Kellest kuradist te räägite?” küsis kolonel.
“Ühest meie kandi nõdrameelsest, kes siin kostil on,” vastas Colomba ükskõikselt. “Saadan kellegi siia aeg-ajalt uudiste järele. Aga, kolonel Nevil, jätke ometi mu vennale ja Lydiale ka maasikaid.”
Kui Colomba farmist lahkus, et kalessi istuda, vaatas perenaine talle mõnda aega järele.
“Sa näed seda kena preilit,” ütles ta tütrele. “No ma olen kindel, et tal on kuri silm.”
ESIMENE PEATÜKK
Olen geograafe alati kahtlustanud teadmatuses, kui nad paigutavad Munda lahinguvälja Bastuli-Poeni maale, praeguse Monda lähedale, umbes kaks ljööd Marbellast põhja poole. Oma isikliku arusaamise järgi “Bellum Hispaniense” anonüümse autori tekstist ja mõningate Ossuna hertsogi suurepärasest raamatukogust saadud andmete põhjal arvasin, et seda mälestusväärset paika, kus Caesar viimast korda kõike kaalule pannes vabariigi kaitsjate vastu läks, tuleks otsida Montilla ümbrusest. Viibides 1830. aasta varasügisel Andaluusias, võtsin viimaste kahtluste hajutamiseks ette üsna pika rännaku. Teaduslik artikkel, mille ma lähemal ajal trükis avaldan, ei jäta loodetavasti enam kõhkluse raasugi kõigi kohusetruude arheoloogide hinge. Seniks aga, kuni minu uurimus lõpuks lahendab geograafilise probleemi,