Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski
ta polnud kogu oma haiguse aeg mitte päris meelemärkuseta: see oli palavikuline seisukord, ühes jampsimise ja poolteadvusega. Nii mõndagi tuli talle pärast meelde. Kord näis talle, et tema ümber koguneb palju rahvast ja teda tahetakse võtta ning kuhugi välja viia ning tema pärast vaieldakse ja riieldakse väga. Kord on ta äkki üksipäini toas, kõik on ära läinud; teda kardetakse ja ainult vahel harva avatakse pisut uks, et läbi prao teda vaadata; teda ähvardatakse, räägitakse isekeskis milleski kokku, naerdakse ja osatatakse. Nastasjat mäletas ta sagedasti enese juures olnud olevat; veel eraldas ta teistest kedagi nagu üsna tuttavat, aga keda just, seda ei aimanud ta kuidagi ja tal tõusis igatsus selle järele, isegi nuttis tema pärast. Mõnikord näis talle, et ta lamab juba kuu aega; teinekord – et ikka kestab veel sama päev. Kuid selle unustas ta täiesti; üht aga ei unustanud ta silmapilgukski, nimelt: et tal on midagi meelest läinud, mida ei või unustada, – vaevles, piinles, tuletas meelde, oigas, langes hullustusse või hirmsa,väljakannatamatu hirmu küüsi. Siis kargas ta üles, tahtis põgeneda, kuid ikka peatas teda keegi jõuga ja jällegi vajus ta teadvusetusse. Viimaks sai ta aru täiesti tagasi.
See juhtus hommikul kell kümme. Oli selge ilm ja päike liikus nagu alati pika heleda vöödina tema toa paremal seinal ja valgustas ukse kõrval olevat nurka. Tema aseme juures seisis Nastasja ja veel üks inimene, kes teda suure huviga silmitses ja kes oli temale täiesti tundmatu. See oli habemega noormees, kuub seljas, välimuse poolest mingisugune kontoriametnik. Praokil uksel piilus perenaine. Raskolnikov ajas enda üles.
«Kes see on, Nastasja?» küsis ta noormeest näidates.
«Etskae, üles ärkas teine!» ütles teenija.
«Ärkasid üles,» kuuldus kontoriametniku suust. Kui ukse vahelt piiluv perenaine aru sai, et Raskolnikov on meelemärkusele tulnud, sulges ta ukse ja kadus. Ta oli alati häbelik ja kõnelused ning seletused olid talle vaevaks; aastat nelikümmend vana, paks ning rasvane, mustade silmade ja kulmudega, paksuse ja laiskuse tõttu heasüdamlik; välimuselt isegi väga kena. Aga häbelik enam kui tarvis.
«Kes… teie olete?» jätkas haige oma pärimist, pöördudes otseteed võõra enda poole. Kuid sel silmapilgul avanes uks jällegi pärani ja oma pikkuse pärast pisut kummardudes astus sisse Razumihhin.
«Ennäe laevakajutit,» karjus ta sisse astudes, «ikka löön otsaesise ära; aga hüütakse ka korteriks! Sina aga, vennas, ärkasid üles? Just praegu kuulsin Pašenkalt.»
«Just praegu ärkas,» ütles Nastasja.
«Just praegu ärkasid teised,» kordas võõras noormees naeratades.
«Aga kes teie siis ise olete?» küsis tema poole pöördudes äkki Razumihhin. «Mina olen, lubage öelda,Vrazumihhin; mitte aga Razumihhin, nagu mind kõik kutsuvad, vaid Vrazumihhin, üliõpilane, mõisniku poeg, ja tema on minu sõber. Noh, ja kes olete teie?»
«Mina olen kontoriametnik, kaupmees Šelopajevi juurest, tulin asja pärast.»
«Olge head, istuge siis toolile.» Razumihhin ise istus teisele toolile, teisele poole väikest lauda. «Seda tegid sa, vennas, hästi, et meelemärkusele tulid,» jätkas ta Raskolnikovi poole pöördudes. «Juba neljas päev, kui vaevalt võtad kuiva või märga. Teed anti sulle lusikaga. Kaks korda tõin Zossimovi sinu poole. Mäletad Zossimovit? Vaatas su hoolega läbi ja ütles kohe, et tühine asi, – olevat kuidagi pähe löönud või… Mingisugune närviline lollus, ütleb, toit olnud halb, vähe antud õlut ja mädarõigast, sellest siis ka haigus, kuid et pole viga, läheb mööda ja asi tahe. Tubli poiss, see Zossimov! Suuresti hakanud teine juba arstima. Noh, mina teid kinni ei pea,» pöördus ta jällegi kontoriametniku poole, «ehk seletaksite, mis asi teil on? Pea meeles, Rodja, nende kontorist tullakse juba teist korda; kuid enne ei käinud see, vaid keegi teine, kellele me seletasime asja ära. Kes see oli, kes enne teid siin käis?»
«Peab arvama, et see oli tunaeile. See oli Aleksei Semjonovitš; on teine ka meie kontoris ametis.»
«Aga tema on küll vist teist arukam, mis te ise arvate?»
«Jah, nemad on tõepoolest nagu soliidsemad.»
«Kiiduväärt; noh, jätkake.»
«Nimelt Afanassi Ivanovitš Vahrušini kaudu, kellest olete, arvan, juba korduvalt kuulnud, teie mamma palvel, meie kontori kaudu on teile rahakaart,» lausus kontoriametnik otseteed Raskolnikovi poole pöördudes. «Sel puhul, kui olete juba arusaamisel, lubage teile kolmkümmend viis rubla kätte anda, sest et Semjon Semjonovitš on Afanassi Ivanovitši käest teie ema palvel niisugusel kombel selle kohta sõna saanud. On teile see teada?»
«Jah… mäletan… Vahrušin…» lausus Raskolnikov mõttes.
«Kuulete: kaupmees Vahrušinit teab!» hüüdis Razumihhin. «Kuidas siis mitte arusaamisel? Aga muuseas märkan ma nüüd, et ka teie olete arukas inimene! Noh! Tarka kõnet on mõnus kuulata.»
«Nemad ise see ongi,Vahrušin,Afanassi Ivanovitš, ja teie mamma palvel, kes nende kaudu niisugusel kombel kord saatis, ei öelnud nad ka seekord ära ning Semjon Semjonovitšile teatati neil päevil noist paigust, et teile kolmkümmend viis rubla üle antaks, parema ootel.»
«Noh, see «parema ootel!» kõlas teil kõige ilusamini; mitte halb polnud ka see «teie mamma». Noh, kuidas siis teie arvates on, on ta täiel mõistusel või ei, ah?»
«Mis minu arvamust nüüd. Ainult mis puutub allkirjasse, siis selle peaksin saama.»
«Kriipseldab alla! On teil raamat või?»
«Raamat on siin.»
«Andke siia. Noh, Rodja, aja end üles. Ma toetan sind; viska allkiri alla, Raskolnikov, võta sulg, sest raha, vennas, on meile praegu magusam kui kärjemesi.»
«Pole vaja,» ütles Raskolnikov sulge kõrvale lükates.
«Mida ei ole vaja?»
«Ei kirjuta alla.»
«Tohoo, kurat, kuidas siis ilma allkirjata?»
«Pole vaja… raha…»
«Mis, raha pole vaja! Noh, vennas, seda sa luiskad, mina olen tunnismees! Rahustuge, olge head, seda teeb ta niisama… jällegi sonib. Siiski, temaga sünnib see ka ilmsi… Teie olete arukas inimene ja meie juhime teda, see on, lihtsalt juhime tema kätt ja nõnda kirjutab ta alla. Hakake peale…»
«Aga ma võiksin ka teine kord tulla.»
«Ei, ei; milleks see tülitamine. Te olete arukas inimene… Noh, Rodja, ära pea külalist kinni… näed, ta ootab,» ja Razumihhin tegi tõsiseid ettevalmistusi Raskolnikovi käe juhtimiseks.
«Lase olla, ma ise…» lausus see ja võttis sule ja kirjutas raamatusse alla. Kontoriametnik ladus raha välja ja läks.
«Braavo! Aga kas nüüd süüa tahad, vennas?»
«Tahan,» vastas Raskolnikov.
«Suppi on teil?»
«Eilne,» vastas Nastasja, kes kogu aja oli siinsamas seisnud.
«Kartulitega ja riisiga?»
«Kartuli ja riisiga.»
«Tean peast. Too supp siia ja anna ka teed.»
«Toon.»
Raskolnikov vahtis sügava imestusega ja töntsi, mõttetu hirmuga. Ta otsustas vaikida ja oodata, mis edasi tuleb. «Näib, nagu ei jampsiks ma,» mõtles ta, «näib, nagu oleks see ilmsi…»
Paari minuti pärast jõudis Nastasja supiga tagasi ja teatas, et kohe toob ka tee. Supi juurde ilmus kaks lusikat, kaks taldrikut ja kogu serviis: soolatoos, pipratoos, sinep liha juurde ja kõik muu, mida juba ammugi toidu juurde polnud toodud. Laudlina oli puhas.
«Poleks halb, Nastasjake, kui Praskovja Pavlovna laseks paar pudelit õlut tulla. Me kastaksime keelt.»
«Noh, oled aga sina väle!» pomises Nastasja ja läks käsku täitma.
Raskolnikov vahtis ikka metsikult ja tungivalt. Vahepeal istus Razumihhin tema juurde sohvale,