.
oma oinakest.»
«Noh, ja pügab oma oinakest, tühi temaga! Mis siis, et pügab!» hüüdis Razumihhin äkki kuidagi loomuvastaselt ärritudes. «Olen ma sellega kiidelnud, et ta pügab? Ütlesin ainult, et ta on loomu poolest hea! Aga kui igast küljest vaadelda, leidub siis palju häid inimesi? Olen kindel, et minu eest siis kõige sisikonnaga kokku ainult üks küps sibul antakse ja sedagi ainult sinuga paaris…»
«Seda on vähe; mina annan sinu eest kaks…»
«Aga mina sinu eest ainult ühe! Ütle veel teravusi! Zametov on alles poisike, mina kisun teda veel karvust, sest teda peab kaasa tõmbama, mitte eemale tõukama. Eemaletõukamisega inimest ei paranda, ammugi mitte poisikest. Poisikesega peab kahekordselt ettevaatlik olema. Ah teid edumeelseid nüripäid, mitte millestki ei saa te aru! Teist inimest ei austata, iseendale teete ülekohut… Aga kui tõepoolest teada tahad, siis on meil isegi võib-olla ühine asi teoksil.»
«Oleks soovitav teada.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.