Filosoofilised jutustused. Voltaire

      MEENUTUSEKS LUGEJALE

      Kui Napoleon Bonaparte’i peetakse kõigi aegade kuulsaimaks prantslaseks, siis Voltaire on kindlapeale kõigi aegade kõige targem prantslane. On isegi neid, kes peavad 18. sajandit Voltaire’i sajandiks. Seesugune hinnang eeldab loomulikult Voltaire’i elu ja loomingu põhjalikku tundmist.

      François Marie Arouet alias Voltaire sündis 21. novembril 1694 Pariisis ja suri samas 30. mail 1778. Need, kes seostavad Voltaire’i nime Suure Prantsuse revolutsiooni sündmustega, eksivad rängalt, sest Bastille’ vangla vallutamise päeval oli suurmees juba üksteist aastat manala asukas. Ja kuigi VABADUSE-VÕRDSUSE-VENDLUSE jaluleseadjatele oli Montesquieu’ ja Rousseau’ mõju hulga suurem, pidasid nad vajalikuks Voltaire’i põrm 11. juulil 1791 Pantheoni ümber matta ning Voltaire ametliku dokumendiga suurmeheks tunnistada.

      Meie suurmees oli oma eluajal suur kirikumeeste vihkaja, eriti põlgas ta jesuiite, kuigi asjata, sest viimastele võlgneb ta oivalise hariduse Louis Suure kolledžis, mis andis ei rohkem ega vähem kui keskhariduse. See oli küll keskharidus, aga leidke mulle praegushetkel kas või üks kõrgkool, mis Voltaire’e välja laseks! Ka eelpool mainitud Bastille’ vanglaga oli meie suurmees kahel korral tutvust teinud. Esmalt juhtus see 1717. a., mil ta kuninga venna kohta pilkenoole teritas, teisel korral sai see teoks 1726. a. ühe kõrge isanda duellile kutsumise pärast. Muide, see kõrge isand laskis duellile tuleku asemel Voltaire’ile tänaval lihtsalt peksa anda. Bastille’ vangla kujutas endast tol ajal midagi meie Rahvusraamatukogu taolist – siin sai kohapeal raamatuid laenutada ja ka kirjutada. Just siin alustaski Voltaire oma ilukirjandusliku loominguga (poeem „Henriade“ – ülistuslaul Henri IV valitsusajale ja näidend „Oidipus“).

      Vanglast pääses Voltaire tingimusel, et ta Prantsusmaalt lahkub. Ta suundus Inglismaale, mis kodumaaga võrreldes tundus talle maise paradiisina. Ta õppis inglise keelt, kirjandust ja filosoofiat (Locke). Inglismaalt naaseb ta vaimult küpse mehena (35 aastat turjal) ja nüüd algab kodumaal valitseva ühiskonnakorra raputamine kõigi vahenditega. Selleks kõlbavad värsid, proosa, draama, komöödia, jutustus, epigramm, romaan, filosoofiline traktaat jne. Ei ole žanrit, mida Voltaire poleks viljelnud. Voltaire’i loomingu mahtu võiks vabalt iseloomustada evangelist Johannese sõnadega: „On veel palju muudki, mida Jeesus tegi; kui seda kõike üksikult üles kirjutataks, siis ma arvan, et maailm ei mahutaks kirjutatavaid raamatuid!” Asendame Jeesuse nime Voltaire’i nimega ja saame enam-vähem sama: „Kui kõik Voltaire’i teosed ja kirjad eesti keelde tõlkida, ei jätkuks Eestimaal nende tarvis paberit.“

      Voltaire’i põhjapanevate teoste seast mainigem esmalt tema „Filosoofilisi kirju“ (Lettres philosophiques, 1734), mis ka meil 1986. a. „Eesti Raamatu“ vahendusel osaliselt ilmunud. Satiir on tõesti niivõrd salvav, et meie parlamendisaadikuil tuleks tõsiselt kaaluda, kas raamatut rahval üldse lugeda lubada või oleks õigem teos keelatud raamatute nimekirja kanda. Pole ka ime, et autor teose ilmumise aastal taas pidi pagendusele mõtlema. Kuid leidus ka julgeid aadlimehi ja – naisi, kes rahvusvahelise dissidendimainega Voltaire’ile ulualust pakkusid (markiis du Châtelet jt.). 1750. a. kutsub Friedrich Suur ta enda juurde Potsdami. Kuid mehelik idüll ei kesta kaua, sest Voltaire oli juba varasest noorusest ikka tüdrukuid jahtinud, ning kuigi Preisi kuningas ilmutas teatud võimeid ka kirjanduse ja kunstide vallas, polnud ta anne ometi nii suur, et geenius sellega oleks rahuldunud. Lahkuminek oli paratamatu.

      Alates 1760. a. elas Voltaire Prantsuse-Šveitsi piiril Ferney’ mõisas, millest kujunes Euroopa vaimukultuuri keskus. Iga vähegi endast lugupidav tegelane, olgu siis kunsti viljeleja või poliitik, pidas heaks tooniks siin ära käia nagu musulman Mekas. Katariina Suure kirjad jõudsid Ferney’sse vähemalt kord kuus (keisrinna ostis peale Voltaire’i surma ära suurmehe raamatukogu, mis on siiani Peterburis).

      Allakirjutaja tahaks vaidlustada Voltaire’i kui ateismi alusepanija oreooli. Tema pidevad nääklemised usumeestega, tema kurikuulus sõnadepaar „écrasez l’infâme!“ (litsuge puruks nurjatu!), millega ta tavakohaselt oma kirju lõpetas, vahelesegamised nõiaprotsessidesse (Calas’ protsess jpt.) oli pigem võitlus ajastu valitseva ideoloogiaga. Elanuks Voltaire tänapäeval, võitleks ta praeguse nõmedusega, praeguste bürokraatidega. Selles vallas pole ju tööpõld sugugi kahane- nud. Mis ateismist saabki rääkida inimese puhul, kes oli veendunud, et Jumal on olemas. Teine asi, kas Voltaire’i Jumal oli just pilvede vahelt välja piiluv karmi näoga habetunud vanake. Seda kindlasti mitte. Voltaire’i Jumal on algpõhjuse andja, mateeriale liikumis-, tajumis-, mõtlemisvõime garanteerija, kes ei sega end vahele kohaliku omavalitsuse otsuste langetamisse. Sellist maailmavaadet nimetatakse vist deismiks. Voltaire’i ilukirjanduslikust loomingust paeluvad tänapäeva lugejat eelkõige tema filosoofilised muinasjutud, mis mõeldud lugemiseks täiskasvanuile: „Zadig“ (1747), „Micromégas“ (1752), „Candide“ (1759), „Jeannot ja Collin“ (1764), „Kohtlane“ (L’Ingénu, 1767), „Babüloonia printsess“ (La Princesse de Babylone, 1768).

      „Europeia“ kogumik sisaldab Voltaire’i kaht kuulsamat muinasjuttu: „Zadig“ ja „Candide“. Enne lugema asumist oleks vist kasulik teada, et esimene sõna tähendab araabia keeles „saatust“, sõna candide tähendab aga prantsuse keeles „süütukest, lihtsameelset“. Tore oleks, kui ka meie, põhjamaa karge rahvas, oma surmtõsiste probleemide juures maailma asju niisama elurõõmsalt lahkaksime. See oleks peaaegu võimalik, kui vähemalt Voltaire’i need kaks muinasjuttu keskkooli kohustuslikuks lektüüriks kuulutataks.

      ZADIG EHK SAATUS

      APROBATSIOON

      Mina, allakirjutanu, keda peetakse õpetlaseks ja isegi vaimukaks meheks, lugesin läbi selle käsikirja ja leidsin ta tahtmatult olevat huvitava ja lõbusa, moraalse ja filosoofilise ning väärt huvi pakkuma isegi neile, kes romaane vihkavad. Nõnda siis kinnitasingi härra ülemkaadile, et see on väärtusetu ja põlastusväärne teos.

      „ZADIGI“ PÜHENDUSKIRI SULTANITAR SHERAALE 1 SADILT

      Hidžra 837. aastal, šavvalikuu 18. päeval.

      Silmade rõõm, südamete piin, vaimne valgus! Ma ei suudle Te jalgade tolmu, sest kui Te ülepea kõnnite, siis ainult pärsia vaipadel ja roosidel. Ma söandan Teile saata tõlke raamatust, mille on paberile pannud üks vanaaja tark, kes tarvitsemata midagi teha, lõbustas ennast Zadigi loo kirjapanemisega. See teos ütleb rohkem, kui paistab ütlevat. Ma palun Teid, lugege see läbi ja langetage oma otsus: praegu olete küll elukevades ja naudingutest piiratud, olete kaunis ja Teie anderikkus täiustab Teie ilu, Te kuulete ülistusi hommikust õhtuni ja kõige selle tõttu võiks Teil õigusega mitte olla tervet mõistust, kuid olete sellegipoolest väga tark ja peene maitsega ja ma olen kuulnud Teid arutlemas paremini, kui seda teevad vanad, pika habeme ja terava- tipuliste mütsidega dervisid. Te olete diskreetne ega ole umbusklik; Te olete leebe, olemata kõrk; Te armastate oma sõpru ega soeta endale vaenlasi. Teie vaim ei ehi end laimunooltega; Te ei räägi ega tee halba, kuigi Teil oleks seda imelihtne teha. Lõpuks on Teie hing paistnud mulle alati niisama puhas kui Teie ilu. Teil on isegi pisut filosoofikalduvusi, mis pani mind arvama, et Te naudiksite teistest rohkem seda mõttetarga teost.

      See lugu oli algul kirja pandud vanakaldea keeles, mida ei mõista Teie ega mina. Ta tõlgiti araabia keelde, et pakkuda meelelahutust kuulsale sultanile Ulugbekile. See oli tol ajal, kui araablased ja pärslased kirjutasid oma „Tuhat ja üks ööd“, „Tuhat ja üks päeva“ 2 ja muud sellesarnast. Ulug eelistas lugeda „Zadigi“, sultanitaridele aga meeldisid „Tuhanded ja ühed“ rohkem. „Kuidas te võite eelistada jutte,“ küsis neilt tark Ulug, „kus pole mingit mõtet ja mis midagi ei tähenda?“ Sultanitarid vastasid: „Sellepärast me neid armastamegi.“

      Mul on hea meel, et Teie ei sarnane nendega ja olete tõeline Ulug. Ma loodan isegi, et kui olete tüdinud pinnalistest vestlustest, mis üsnagi sarnanevad „Tuhandete ja ühtedega“, ainult selle vahega, et nad on vähem lõbu pakkuvad, võiksin ma leida minuti, kus mul on au Teiega arukalt juttu ajada. Kui Te oleksite olnud Thalestris Philippose poja Aleksandri ajal, siis oleksid need kuningad Teie juurde reisinud.

      Ma