Kättpidi Keenias. Peeter Vihma
et kilemaailmast välja pääseda. Nüüd ronin okkaliste põõsaste vahel, suu pohmellist kuivamas ja käed värisemas, ning korjan räbaldunud kilet ja pakendeid, kuni kõhus mulksuma hakkab. Eksootiline kirjaviga nimekaardil ei ole mind muutnud rohkem omaks. Higistan välja eilset pummeldamist ja valge inimese kollektiivset süütunnet.
Küsin Green Warriorsi poiste käest, kuidas üldiselt kohalikud inimesed suhtuvad sellisesse koristamistöösse.
„Ah, tead, neil on üsna ükskõik,” leiavad nad.
„Keegi tuleb ja koristab nende järelt ära, pole paha,” arvavad Elvis ja Cyrus. „Eks me püüa nendega rääkida ka ja selgitada, aga see on vaevaline. Nad ei oska näha selles midagi halba. Paarkümmend aastat tagasi söödi puulehtedelt, mis ise ära mädanesid. Meie tugevaim argument on, et prügi peletab turistid eemale, ja see tundub neile väga vaikselt kohale jõudvat.”
Pärastlõunal, kui kilemassiiv on koos pohmelliga veidikene taandunud, jalutame Cyrusega oma laagriplatsilt prügi korjamiseks tünne kandes Taleki poole, kui meile tuleb vastu kaks umbes 6–7 aastast poissi. Ümberringi on tühjus, ainult punasel savil meie hirmpikaks veninud varjud. Vaikides kummardavad nad oma pead veidi ettepoole ning jäävad sedasi seisma. Olen kohmetu ja ei oska kuidagi reageerida.
„Nad tervitavad nii,” ütleb Cyrus ja asetab käe korraks kordamööda poiste pealaele. „Niikaua kui poisid ei ole ümberlõigatud, ei tohi nad kättpidi tervitada,” seletab ta. „Masaide seas ei saada meheks enne ümberlõikamist. Seda tehakse ilma tuimestuseta ja poisile on auasi valu pärast isegi mitte grimassitada.”
Panen käe samamoodi poiste pealaele. Poiste pead on soojad ja lühikesed juuksed pehmelt traatjad.
See kerge puudutus jättis mu pihku ja meelde kauaks jälje. Justkui kinnitus, et masaide kultuur tõepoolest elab ja hingab. Kile ja autod pole seda veel matnud. Aga võib-olla nõuavad kohalikud inimõiguslased peatselt, et valulik ja alandav eesnahalõikamine tuleb ära lõpetada? Vahest Nairobis ülikoolis käinud masaid enam oma laste noku kallale ei lähegi ja paarikümne aasta pärast pole enam kedagi sedaviisi keset savanni tervitada.
Lääne tsivilisatsioon ei hiili ligi pealesunnituna, vaid seestpoolt. Masai mehed kannavad vööl mõõga ja nuia kõrval mobiiltelefoni. Tahaks küll, et oleks ikka eksootikat, mida sedasi katsumas käia. Aga miks peaks kohalikus baaris purjutava turisti ihalus takistama karjustel tehnoloogiast rõõmu tunda? Pole nende nokud ja soov naabriga lobiseda sugugi tähtsusetumad kui minu omad.
Pärast prügikoristamist esimest pohmelliõlut võttes arutame seda Cyruse, Elvise ja Davidiga. Nemad on oodatult selle poolt, et traditsioonide hoidmise ettekäändel ei tohi kellelegi kergemat elu keelata. Mõtlen meie Eesti isemoodiolemiseihalusele ja sellele, kuidas see ihalus on üleilmastumise entroopiatungi pihtide vahele võetud.
Nelja päeva jooksul, mil me Masai Maras elame, joome oma laagriplatsil tünnidesse kogutud vihmavett. Täiesti korralik vesi. Siin pole ka tehaseid ega liiklustossu, mis seda kuidagi solgiks.
Tagasi Nairobisse jõudes haigestub kogu reisiseltskonna valge osa tundmatusse kõhutõppe. Käin arsti juures ja saan teada, et minu kõhus elavad mingit sorti ussid. Arst kirjutab mulle rohtu ja kolme päeva pärast on parasiidid juba jäljetult haihtunud. Aga mälestus sellest ei kao ilmselt kunagi.
Reisimiseks on tõenäoselt sama palju viise kui inimesi. Kellele meeldib rohkem „käed küljes” kogemus ning kes vajavad rohkem tsivilisatsiooni turvapatju enda ümber. Kuid kogemuseks ei saa valmistuda. Kogemus ei hüüa tulles. Ühel hetkel on ta lihtsalt sinu kõrval või sees ning mida vaiksemalt ja hääletumalt ta hiilib, seda võimsam on emotsioon. Olgugi sellesse segatud veidi ebameeldivust. See teeb reisi ainult meeldejäävamaks.
KOLONISAATORID JA OLLATAHTJAD
Nairobi lugematud baarid sumisevad igal õhtul rahvarohkelt. Valgete ja mustade keenialaste rahakott võib olla küll väga erineva paksusega, aga õlu on suur võrdsustaja. Tusker ja Pilsner maksavad 150 šillingit (koos taaraga) nii väikeses plekist hurtsikus Mairgoini slummi kõrval kui ka kahel korrusel laiutavas karaokebaaris kesklinnas Nations Toweri kõrval.
Nooblis baaris jalutab kena naisterahvas laudade vahel ja jagab mikrofoni soovijatele ning inimesed laulavad sealsamas püsti seistes valesti ja mõnuga. Hip-hopist värisevasse slummibaari on ennast pikkadele puupinkidele surunud rohkem inimesi, kui istuma mahub. Mõned kõõluvad, õlled käes, sissekäigu ees, peakohal baari nimesilt „No worries”.
Muretu õhkkond on nakkav. Ilmselt pole ühelgi sissesõitnul, minul kaasa arvatud, midagi selle vastu, et keenialaste pingevabadusest osa saada. See ei ole hoolimatus või minnalaskmine, mis kohalikke õhtuti „Ole mureta” sildi alla kokku ajab. Osa sellest on moodsa mõtlemise õhedus ja õrn iga. Arusaam elust, mis kuhugi suunas areneb ja peaks homme olema parem kui täna. See mõttemuster on mulle nii omane, et ma ei oskagi muudmoodi.
„Tööd tuleb teha, siis saab sust inimene!” heliseb ühes kõrvas eesti keeles. „Ah ära jama! Rõõmu tuleb tunda täna, kohe praegu!” kõlab teise kõrva suahiili keeles. „Ma elan slummis, süüa on vähe, poliitikud on korrumpeerunud. Mured? Mis mured?! Mais annab saaki neli korda aastas!”
Ja valge osa keenialastest laseb ka ennast lõdvemaks, unustab protestantliku kasinuse ja naudib vabadust, mida kodust kaugel olemine lubab. Nicholas Best pani Keenia koloniseerimise ajaloost rääkiva endakirjutatud raamatu pealkirjaks „Õnnelik org”. Nairobis pidutseti juba siis, kui siin polnud muud kui rongide ümberistumisjaam sisemaale suunduvatele uudismaarajajatele. Viimane valge tugipunkt enne lõputut savanni, kus valmistuti retkedeks ja elati end tagasi tulles omade seltskonnas välja.
Rohkem kui pooled valgetest elanikest läksid pärast Keenia iseseisvumist 1963. aastal koju tagasi, aga miski on kolooniaaegsest atmosfäärist säilinud. Ärimehed, vabatahtlikud, misjonärid ja konsultandid elavad siin mõne aasta ning lähevad siis järgmisele põllule, mida harida või kust saaki lõigata. Endiselt hõljub Nairobi kohal seikluse ja puhkuse tunnet.
„Oled sa abielus või kohalik?” tavatseti sajandi alguses väikese flirdi alustuseks küsida. „Mis juhtub Nairobis, püsib Nairobis,” öeldakse nüüd. Tollal kohtus kohviplantaator jäljekütiga, kes pärast mõnda kuud savannis matkamist jälle inimeste seltskonda nautis, nüüd kohtub ÜRO intern Briti arstiga. Isegi lood ei erine palju nendest, mida Nairobi Country Clubis korvtoolides kuulati. Mingil moel on ka nüüdsetes lugudes sees kohustuslik lause: „Ja seal ma seisin, laup vastu pühvli otsmikku, püss tühjaks lastud ja püssikandja sealsamas puu otsas…”
Ja nagu tollal, kiljatab selle peale vaid mõni äsjasaabunud preili, kohalikud prouad on neid lugusid juba sama küti käest loendamatuid kordi kuulnud. Nende jaoks on saabunud mussoonihooaja puhul päevakorralisem teineteisega kogemusi vahetada, mismoodi oleks pikas õhtutualetis kõige parem autot pori seest välja lükata.
Jah, miski on muutunud, aga palju on jäänud samaks. Ngong Road Race Tracks on tõeline inglise traditsioonide kants, mis peab pealetükkivatele muutustele senini kindlalt vastu.
Masai Maras kohatud Riz viib minu ja mu korterikaaslase Monica ühel pühapäeval hobuste võiduajamistele. Võtame külmad Tuskerid ja toetame ennast tribüünile vaatama, kuidas kõrgete Aafrika puude all sebivad sajad hasartis inimesed lahtises kihlveokorraldajate telgis. Siis tulevad nad tagasi sõitu vaatama, kihlveolipikud erutatud sõrmede vahel. Kaugemalt vaadates moodustavad inimesed tribüünil omalaadse mustri: mustad on servadel, keskel VIP-tsoonis on valged.
Rohukamarat värisema pannes kihutavad džokid teadustaja ingliskeelse mulina saatel tuhande viiesaja jardi lõpusirgel. Pärast finišit langevad pooled kupongid nagu sügisesed lehed murule, teine pool rahvamassi valgub kihlveotelgi poole võitu kasseerima. Tribüüni keskel aga kiigutavad jalutuskeppe pühapäevakübarates valged pensioniealised, halvad inglise hambad erutusest irevil.
„Ei tea kas Hall Hunt suudab Bongomanile