Sügis. Oskar Luts

      Sügis oma koltunud lehestikuga … Viimaks kõik need eluväsinud lehed langevad alla ning tiheda vihma saatel kleepub mõnigi su säärsaapa külge ega lahku sealt enne, kui ta ise lükkad minema sinnasamasse porri. Näib nii, et kogu maa ja maailm on hall ja troosti pole kuskilt leida. Tuleks ometi juba üks mõistlik talv oma sätendava lumega! Muidugi pole seegi suurem asi, aga ta ikkagi on märksa parem kui mõni räpane sügis, see kõige ilusa lahastaja. Talv vähemalt, kui ta tahab kanda oma tõsist nime, annab maa- ja linnainimestele kätte nende heinad ja põletuspuud, isegi mõne ehituspalgi sinna hulka.

      Joosep Toots istub uue elamu tagakambris ja jutleb oma poja Leksiga, Aleksandriga.

      “Küll sina, poiss,” ütleb muuseas, “oled maias nende sõjajuttude peale. Sõjajutud ju võivad olla nii, kuidas nad on, aga sõda ise on hirmus. Pane seda tähele, väike lupard!”

      “Mina ka lähen sõjaväkke,” nihutab väike Leksi enda isa põlvile.

      “See veel puudub!” ümiseb Toots ja teeb justament nii, nagu tegi kogu oma patuseil elupäevil: mh-mh-mh, puppup-pup. “Minu issias juba on kasvanud räästani – kas sina, põngerjas, tahad endalegi saada sellist armast asjakest?”

      “Mis, mis?” avanevad poisikese silmad suureks nagu karikad. “Mis asi see on – iissias?”

      “See on üks pikem jutt ja Abjast teine kõne,” naeratleb nüüd juba üsna tihedavurruline Ülesoo peremees. “Sellest räägime kunagi edaspidi, siis, kui saad vanemaks; praegu pole sul seda vaja teada.”

      “Sina, isa,” häälitseb uudishimulik Leksi, “ütled alati: edaspidi. Mispärast sa ütled nii?”

      Ülesoo vanarahvas on, justkui oleksid kahekesi kokku rääkinud, läinud surnuaiale ega pole lootagi, et nad sealt niipea tuleksid tagasi. Sellal, kui Joosep oli sõdades ja mölludes, tuli sealt ülalt Raja Teele ning omal käel kloppis üles selle uue koha, nagu ütles; muidugi mitte omal käel, vaid ta ainult juhtis selle ehitamist – raha oli külluses, ja rahaga saab teha – kui just mitte kõik, siis üsna paljugi. Ehitusmeister Ploom, muidu alati lõbus kassinägu, kartis Teelet nagu tuld.

      Nii see maja saigi valmis isegi pisut enne tähtaega. “Egas naistega ei saa!” loopis meister Ploom oma kilomeetripikkusi käsi sinna ja tänna, ning vanad töömehed, kes enam ei kõlvanud sõjaväkke, urisesid vastu: “Ega saa. Tuleb, sunnik, siia ja teeb niisugust trevoogat, et hoia alt!”

      Umbes selline siis oligi lugu selle Ülesoo uue majaga. Ei, ega Raja Teele mõelnudki sealjuures midagi paha, ta ainult aeg-ajalt ütles pikasõralisele Ploomile: “Töö on selle jaoks, et seda teha, võimalikult ruttu ja hästi.” Siis ta kadus vanatarre, kuid üürikese aja pärast jälle oli ehituse juures.

      Nagu juba öeldud, sündis see ajal, mil Ülesoo noor peremees heitles sakslastega ning, kaks korda haavatud, pikemat aega lamas hospidalis kuskil Lõuna-Venemaal. Siis ta üsna üürikeseks ajaks tuli koju, leidis eest uue pesa, kuid vanad linnud juba olid lennanud kaugele maale ja Raja omad ühes Kristjan Liblega ja teiste Paunvere elanikkude saatel olid nende maised jäänused viinud viimsele puhkusele.

      Ent siis pidi Joosep Toots varsti jälle rühkima… seekord juba oma endiste sõjakaaslaste vastu, sest suurem osa Venemaa rahvast oli pööranud selja endisele korrale ning muutunud hoopis teiseks elemendiks.

      Sellest poleks Joosepile olnud suuremat sooja ega külma, kuid et võõrad tahtsid tema kodumaadki kiskuda oma hõlma, siis ei kannatanud seda välja vana Kentuki Lõvi veri; läks välja juba esimese kutse peale, mis saadeti kodumaa saatuse juhtidelt. Oli siis jälle tublisti vehklemist niihästi idas kui läänes, vahel olid käes üsna kitsad päevad, kuid neist ometi saadi üle. Joosep Toots pääses sellest küll aukliku nahaga, aga siiski pääses, kuna mitmedki tema koolivennad olid lahingusse viinud oma viimse hingetõmbe. Nii olid sinna jäänud väike Jüri Kuslap, keda kihelkonnakoolis tunti Tiuksi nime all, Järveots, tõsine kangelane, kes mitmeis kokkupõrkeis vaenlasega oli teinud “hulle tükke”, Peterson, kelle kaupmehekalduvused avaldusid juba koolipõlves ja arenesid edaspidigi, kuid siis ta, mehike, ikkagi ei mõistnud kaubelda surmaga. Peale nende ja teistegi oli heitlusväljale jäänud ka rätsepmeister Kiire keskmine poeg Viktor, Joosep Tootsi silmis õieti kõige mõistlikum neist kolmest. Seevastu aga tuli Georg Aadniel koju tagasi, priske ja punane nagu maasikmari. Tema oma jutu järele ta küll oli loendamatuid kordi põlvini sulistanud veres, aga kus tegijaid – seal nägijaid: veres oli teda nähtud sulistamas ainult töökodades ja moonavoorides. Nüüd on ta kibedasti ametis seega, et venna elu eest vanemaile, see on endale, muretseda asunikutalu: “Kui kolmest vennast kaks on olnud lahinguväljadel, kus üks neist saab surma,” pajatab ta kõigile ja kõikjal, “siis ometi peavad ellujäänud selle eest ka midagi saama. Jah, muidugi oleks läinud noorimgi vend Benno, kuid see oli veel liiga noor.” Aga kui Aadnielilt küsitakse, kus siis on tema Vabaduserist, kui ta sõjas oli selline “maru” mees, siis vastab, krimpsutades huuli: ta oleks selle võinud saada igal ajal, kuid pole tema selline mees, kes oma nina kõikjale ette topib.

      “No, aga mis need Kiire omad selle asunikutaluga peale hakkavad, kui nad ta saavadki – kõik Kiired ju on antvärgid, rätsepad?”

      “Nnoh,” tõmbab Aadniel õlgadesse, “pole see talupidaminegi jumal teab milline kunst – küllap nad sellega toime saavad; ega selle põllupidamisegi juures ole vaja nõiasõnu ja soolapuhumist. Eks ole? Ja kui nad ise ei taha maad harida, siis ju võib selle krundi ära müüa.”

      “Vaata, vaata!” pööravad siis päid ja kehitavad õlgu mõnedki põlised ja ka vasthakanud talunikud. Ei, egas Jorh Aadniel muidugi on kange mees, olgu kas sõjas või rahuajal, ja päris kena oleks vaadata, kui rätsepad veavad sõnnikut ja künnavad kesa.

      “Kus juhmid!” kehitab Aadniel omakorda õlgu, mis nüüd enam pole nii kõhetud kui tema nooruspäevil, vaid on muutunud märksa ümaramaks. Kas iga aus ja ülesehitav töö pole kiiduväärt nähe? Mis nad õige arvavad? Eriti need, kes sellal, kui nemad olid vaenlastega rinnutsi koos, istusid oma soojades taredes, sõid sealiha kapsastega ja magasid rahulikult? Ei, ei siin pole midagi muhelda, kui asjaolusid tahetakse hinnata õiglaselt. “Ei tea veel,” lõpetab Kiir tavaliselt oma kõne, “mis oleks kenam vaadata: kas kündjat rätsepat või teid endid, kui poleks olnud vahvaid isamaakaitsjaid?”

      Harilikult tekib siis vaikus ega pole seekord enam kellelgi midagi ütelda, sest lõppude lõpuks ju kõneleb Kiire Aadniel sulatõtt. Ent tuli ainult ajutiselt jääb hõõguma tuha alla, et sealt mõninga aja pärast uuesti välja pursata. – Kõik olgu ja jäägu nii, kuis on, aga kuidas julgeb rätsep endki nihutada nende vahvate sekka? Vaata, tekib seal kuskil mõni endine frondisõdur kõnelejate sekka, endal “nokk” soe, patsutab Kiire õlale ja pahvatab hoolimatult: “Noh, sõber Aadniel, räägitakse, sa olevat seal kuskil Võru- või Petserimaal jumala ihuüksi võitnud vaenlastelt ühe nu‡niku – kas on tõsi? Vange sa pole võtnud, sest see asutus parajasti juhtunud olema tühi, aga siiski olnud sinu tormijooks nii äge, et kaaslased teinud suured silmad ja öelnud: “Näe, inimene jookseb lausa surma suhu!””

      Siis muutuvad Aadnieli silmavalged punaseks ning suus tal on niipalju mürgiseid vastuseid, et kõik korraga ei mahu sealt väljuma. Aga summutatud naerukihin ja köha ümberringi selgesti räägivad oma keelt: meeste poolehoid kaldub uustulnukale. Ja kui viimane oma taskuraamatu vahelt või rahakotist võtab sini-must-valge paelaga risti, siis hakkab Kiir piiluma ukse poole. Ah, kui tore oleks temalgi kuskilt tõmmata midagi niisugust ja susata sellele häbematule nina alla! Aga kui ei ole – siis ei ole.

      Jaan Imelik oli juba kodumaa sõja algupoolel saanud sügava kuulihaava kerre, oli olnud ajajärk, mil isegi optimistlik kirurg Reintal raputas pead, puhastades ja sidudes tema haava, aga näe, mehe võimas organism pidas vastu, tegi imet. Enam-vähem tervenedes ta tegi juttu uuesti frondile minekust, kuid sinna teda ei lastud; anti mingi kergem koht tagalas, – esialgu, nagu öeldi. Ja see “esialgu” kestis sõja lõpuni, sest mees oli ikka veel nõrgavõitu.

      Vana tõhk, Tõnisson, oli koju tulnud hirmsate jooksjavaludega ehk krematismusega, nagu ta ise ütles. Põeb praegugi seda tõbe, määrib ja võiab oma ihu igasuguste õlidega ja piiritustega, kuid miski ei aita. Vihma ja sulailmade eel ei tule toastki välja; kas lamab voodis vaipade all või istub pliidisuu ees, ainult uriseb nagu tige peni. Kuivil päevil ta siiski on kõbus mees ja punetab tema tugev kael nagu muistegi; paljastab ülakeha, töötab kahe mehe eest. Aga aeg-ajalt