Viimane inimene Atlantisest. Aleksandr Beljajev
tlantis
«See on mõte!»
Raamatu käest pannud, kordas Mr. Solly veel kord:
«Jah. See on mõte!»
Mr. Solly – edukas New Yorgi vabrikant ja börsitegelane – oli maailmasõja ajal endale relvaäriga varanduse teeninud.
Sõda oli sellistele inimestele suurepärane aeg. Mida kõrgemaks kasvasid laibavirnad lahinguväljadel, seda ümaramaks muutus Mr. Solly pangaarve. Sõja lõpuks oli Mr. Solly «hind» juba mitu miljardit dollarit.
Ent kui ta oli rikkam kui kunagi varem, juhtus ebameeldiv lugu. Luksuslikud lõunasöögid, mida rikkalikult niisutati peente veinidega, tekitasid ajuveresoonte haiguse. Ja teda tabas insult siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskas. Parem käsi ja jalg halvati. Insult oli kerge ning hoolika põetamise järel toibus haige juba paari kuuga. Paistis, et halvatus on läinud. Ent arst keelas Mr. Sollyl kindlasõnaliselt äritegevuse juurde tagasi pöörduda.
«Aitab, olete küllalt töötanud,» ütles arst. «Kui tahate terveks jääda, peate täielikult eluviisi muutma. Minge reisima, hakake kollektsioneerima, heategevust toetama – ühesõnaga, tehke, mida tahate, et teil lõbus oleks, kuid hoiduge vaimsetest pingutustest ja hoidke närve. Muidu ma teie elu eest ei vastuta.»
Pärast sellist ultimaatumit seisis Mr. Solly raske küsimuse ees: millega täita aega ja kuidas kasutada oma määratut rikkust?
Ta oli üksiklane. See raskendas olukorda veelgi. Ta ei pidanud hoolitsema kellegi eest peale iseenda.
Kas sõita Aafrikasse lõvijahile, nagu tegi Roosevelt?
See liiga kirglik tegevusala ei meeldinud Sollyle.
Heategevus?
Ainuüksi mõte sellest tekitas ta punetavale rasvasele näole põlgliku grimassi. Liiga kulunud ja labane. Kirjutada saja tuhande dollariline tšekk mõnele ülikoolile, et pärast ajalehes oma fotot imetleda? Tühine ja igav tegevus.
Mr. Solly üritas kollektsioneerima hakata. Ta ostis kokku vanade Itaalia meistrite maale. Aga kõik need Leonardo da Vincid ja Raffaelid polnud ilmselt Ameerika nõudlusega arvestanud. Enamik meistriteoseid olid juba ära ostetud. Pärast skandaali «tõelise» Correggio ostmisega, mis hiljem osutus osavaks võltsinguks, hakkas Solly maalikunsti jälestama.
Sellele järgnesid kollektsioonid Austraalia bumerangidest, Hiina kellukestest… Kollektsioon, mis koosnes kolmesaja viiekümnest liigist tervest maailmast kogutud elusatest kirpudest, tekitas mõningat tähelepanu. Kuid see kõik polnud see… Oli tarvis leida midagi väljapaistvat, mis võiks ta nime surematuks muuta.
Maitsnud rikkuse ja võimu vilju, unistas Mr. Solly salamisi ka kuulsusest. Aga kuidas seda küll osta? Sellega polnud sugugi nii lihtne kui börsiaktsiatega.
Ja siis, kui väärilise elueesmärgi leidmine tundus juba lootusetuna, tuli appi lihtne juhus.
Mr. Solly isiklik sekretär oli juhuslikult jätnud kirjutuslauale halli-helesinise triibulise kaanega kireva raamatu. See oli prantsuskeelne köide: «Roger Devin. Kadunud manner. Atlantis, kuues maailmajagu.»
Miljonär sirvis igavusest seda raamatut, ent mõned read köitsid ta tähelepanu.
«Atlandi ookeani uurimiseks,» kirjutas autor, «tuleb kindlasti saata ekspeditsioon kõigi rahvaste laevadega, et üles leida püha maa, milles puhkavad Euroopa, Aafrika ja Ameerika vanimate rahvaste ühised esivanemad.»
«Veealune ekspeditsioon Atlantise otsimiseks… See on ju mõte!»
Sigarit hammustanud, vajus Mr. Solly auahnetesse unistustesse. Tema, Mr. Henry Solly, avastab selle kadunud mandri.
Temast saab uus Kolumbus. Ta tõstab selle kadunud mandri kohale Ameerika tähelipu. Ja ookeanipõhjast hangitud kollektsioonid! Seal juba vist võltsinguid ei leidu. Kõik on hindamatu väärtusega originaalid. «Pole paha investeering,» vilksatas mõte, mis oli harjunud kõigele ärivaistuga lähenema. «Ja kuulsus, kuulsus…»
Jah, selle üle tasub kindlasti järele mõelda. Tuleb probleemi lähemalt uurida. Mr. Solly vaatas raamatu lõppu lisatud bibliograafilisi märkusi.
«Ainuüksi Smithsoni instituudi raamatukogus on üle 5000 köite…»
«No see on juba liig!» krimpsutas Mr. Solly neid raamatuhunnikuid ette kujutades nägu. «Muide, milleks on siis teadlased? Las otsivad vajaliku välja. Seni aga tutvume Deviniga.»
Unustanud isegi arsti ranged ettekirjutused, jäi Mr. Solly raamatulugemisest haaratuna südaööni istuma. Järgmisel hommikul saabunud isiklik sekretär Mr. Carter leidis oma patrooni ebaharilikult elevil olevat ja jahmus ta sõnadest:
«Carter! Me läheme veealusele ekspeditsioonile Atlantist otsima…»
Carter ajas silmad pärani, siis kõõritas õhtul mahajäänud Devini raamatukese poole ja sai kõigest aru.
«Püüaks ta parem oma kirpe,» mõtles Carter. See ekspeditsioon polnud talle sugugi meele järele. Alles hiljuti oli ta kihlunud.
Ent tavalise armastusväärsusega lausus ta:
«Teie teenistuses, söör.»
Töö lausa kees. Mr. Solly oli tundmatuseni muutunud. Apaatia ja väsimus kadusid jäljetult. Hommikust õhtuni pidas ta nõu teadlaste, inseneride ja meremeestega. Solly süvenes kõigisse üksikasjadesse ja kasutas oma praktilist meelt ning asjaajamisoskusi.
Insenerid töötasid allveelaevade plaanidega. Ellu viidi julesverne’ilikku fantaasiat, kuidas kapten Nemo avastas Atlantise. Solly keeldus suurt allveelaeva tellimast.
«Sellist võib meil vaja minna alles siis, kui Atlantis on juba leitud. Pealegi on suured allveelaevad isegi minu taskule kallivõitu. Meil on tarvis otsijaid, väikeste laevade flotilli, mis hakkab ookeanipõhjas esialgselt vaatlema ja uurima.»
Otsustati ehitada ühe väikese allveelaeva ja hakati selle konstruktsiooni välja töötama.
Eeldatavasti pidi allveelaevadele paigaldatama paksust klaasist aknad ja tugevad prožektorid ümbruse vaatlemiseks. Laevakere põhjas olevate avauste kaudu sai ookeani lasta sonde põhja uurimiseks. Ja lõpuks võisid tuukrid erilistest luukidest välja minna ja tagasi peale tulla. Veepealse maailmaga kavatseti pidevas ühenduses olla raadio abil. Otsustati ehitada viis niisugust allveelaeva. Arve aina kavas, kuid Mr. Solly ei lasknud end sellest segada. Tema plaani kohaselt tuli laevad valmis ehitada kahe aastaga; kulusid sai katta juba üksi ta kapitali protsentidest. Esimene laev pidi valmima aasta pärast. Kui sel hästi läheb, võib ülejäänud ka ehitamata jätta.
Kogu sellele keevalisele tegevusele vaatamata oleks asi võinud katki jääda – ja ainult sellepärast, et Atlantise avastamise saatusesse segatuks osutus Carteri pruudi, valgepäise Mary saatus. Miljonäri sekretär oli Maryst sisse võetud sama palju kui Solly Atlantisest. Mary näol sai Atlantis endale tõsise võistlejanna.
Carter suhtus Solly kavatsusse kui ühte tema veidrustest, mis võivad üle minna sama kähku, kui möödusid ta teisedki harrastused. Ent see veidrus võis ta pikaks ajaks eemale kiskuda miss Mary Reevesist.
Ja ta korraldas salajase intriigi, et seda kavatsust hävitada. Ta veenis arsti, et Solly kiindumus Atlantisesse on ta tervisele kahjulik. Ta raskendas sihilikult ettevalmistusi, et ärasõitu edasi lükata. Ta otsis üles professorid, kes ei uskunud Atlantise olemasolusse, ja palus neil veenda vana Sollyt tema kavatsusest loobuma. Ta korraldas ajakirjanduses terve kampaania. Suurem osa teadlastest naeruvääristas Solly fantaseerimist. Ajalehtedes ilmusid karikatuurid. Ent Solly jäi vankumatuks.
Carteri õnnetuseks leidis Solly oma ekspeditsioonile fanaatilise pooldaja professor Larissoni näol.
Juusteta pallisarnase kolba ja lõbusate pilusilmadega vanamees Larisson kolis Solly juurde elama ja lausa hüpnotiseeris teda oma erutatud kõnedega Atlantisest ja selle määratutest, ookeanipõhja maetud rikkustest.
Kaotanud igasuguse lootuse ekspeditsiooni nurja ajada, teatas Carter ühel hommikul Sollyle oma lahkumisest.
«Kuidas, te jätate mu maha sellisel hetkel?» küsis Solly mõrult. «Ja mis põhjusel?»
See oli öeldud nii siira kibestumisega, et Carter otsustas pärast mõningat kõhklust tõtt rääkida.
«Kavatsen