Hemingway võltsing. Joe Haldeman
Kevade keerises
Meie lugu algab mitte väga ammu ühes luitunud Key Westi baaris. Mitte Hemingway joogikohas ega ka asutuses, mis väidab end olevat Hemingway joogikoha, sest mõlemad on liiga kallid ja turistidest tulvil. Meie Kuuba stiilis baar asub huvitavamas linnaosas. See pole puhas ega hästi valgustatud, aga õlu on siin külm ja Kuuba kohv mõnusalt kange. Odavad hinnad ja kelmikas õhustik meelitavad ligi nii teadureid kui kelme.
Nende esimene kohtumine polnud tollal kummalegi eriti oluline, kuigi teadur John Baird ei unustanud seda kunagi. John Baird lihtsalt ei suutnud midagi unustada.
Key West kubiseb kirjanikest, kellest enamik on vaesed, kas siis vaimselt või majanduslikult. Vaesed inimesed meie kelmi Sylvester Castlemaine’i ei huvitanud, nii et esialgu ei pööranud ta mingit tähelepanu nurgas istuvale mehele, kes kritseldas midagi kollasesse märkmikku. Lihtsalt veel üks isehakanud kirjanik, kes lootis siin Papa Hemingway võlujõust osa saada. Tema petmisele polnud mõtet aega raisata.
Ent peagi püüdsid mõned üksikasjad Castle’i treenitud silma ja köitsid tema tähelepanu. Mees kandis teksapükse ja kulunud flanellsärki, aga jalas olid tal kallid Itaalia nahkkingad. Tema habet oli püganud habemeajaja. Ta jõi Heinekeni. Tema vilkalt sibav pastapliiats oli tüse Mont Blanc Diplomat, mis võis vabalt oma kakssada taala maksta. Castle võttis oma kohvitassi kaasa ja istus kirjanikust paari laua kaugusele.
Ta ootas, kuni mees peatus ja pastapliiatsi lauale asetas, et õlut rüübata.
«Kirjutate lugu?» uuris Castle.
Mees pilgutas silmi. «Ei, lihtsalt artiklit.» Ta surus pastakale terava klõpsatusega korgi peale. «Artiklit lugude kohta. Olen ülikooliprofessor.»
«Kes ei avalda, saab hukka,» tähendas Castle.
Mees lõdvestus pisut. «Sulatõsi.» Ta sirvis oma kollast märkmikku. «Sellest pole eriti abi. Olen tupikus.»
«Vean ühe õlle peale kihla, et te kirjutate Hemingwayst või Tennessee Williamsist.»
«Liiga lihtne.» Ta viipas baarmenile. «Dos cervezas. Kirjutan Hemingway varasematest lugudest. Kas te tunnete tema loomingut?»
«Natuke. Pidime koolis lugema. «Vanamees ja kala.» Pärast siia tulekut lugesin veel paari lugu.» Ta istus mehega samasse lauda. «Nimi on Castle.»
«John Baird.» Aus ja aval nägu, mitte just paljulubav. Ohver peab arvama, et hoopis tema petab petturit. «Ma õpetan Bostonis.»
«Ma tegelen kalastamisega. Viimasel ajal krevetid.» Muidugi ei käinud Castle tavaliselt õngitsemas, vähemalt mitte mereelukaid, aga jutt krevettide kohta vastas tõele. Ta oli sunnitud Catalina saarel krevette puhastama, viis dollarit ämbri eest. «Mis nende varasemate lugudega siis on?»
Baarmen asetas nende kaks õlut lauale ja saatis Castle’ile väsinud pilgu.
«Noh… Neid pole olemas.» John Baird valas õlle ettevaatlikult klaasi. «Need varastati ja jäidki avaldamata.»
«Mida neist siis kirjutada on?»
«Tõepoolest, seda ma endalt küsingi.» Ta võttis sõõmu õlut ja nõjatus tagasi. «Lood varastati seitsmekümne nelja aasta eest. 1922. aasta detsembris. Sellepärast ma asja uurima hakkasingi. Mõtlesin seitsmekümne viiendaks aastapäevaks artikli või monograafia kirjutada.»
Juhtum tundus üha lootusetum, aga Castle polnud juba mitu kuud välismaist õlut joonud. Ta nautis kiirustamata tugevat maitset.
«Ta elas oma esimese naise Hadleyga Pariisis. Olete te Hemingway noorusega kursis?»
«Mk-mm. Pariisis?»
«Ta kasvas üles Illinois’s, Oak Parkis. Sellises peenutsevas ja enesega rahulolevas Chicago äärelinnas.»
«Olen seal käinud.»
«Talle ei meeldinud. Teismelisena jooksis ta kodust ära ja läks ühte Kansas City ajalehte tööle. Siis algas Esimene maailmasõda ja nagu paljusid teisi noorukeid, ei võetud Hemingwayd lühinägelikkuse pärast sõjaväkke. Ta liitus Punase Ristiga ja läks Itaaliasse kiirabijuhiks. Viis sõduritele sigarette ja šokolaadi. See oleks ta peaaegu tapnud. Tal oli parajasti rutiinne sigareti- ja šokolaadivedu pooleli, kui autot tabas mürsk, mis tappis tema kõrval istunud mehe, haavas teist ja puistas Hemingway kildudega üle. Ta ise väitis, et vinnas haavatu turjale ja tassis ta kaevikusse, kuigi sai tee peal kuulipildujakuuli põlve.»
«Mis mõttes väitis?»
«Te ei sõdinud Vietnamis, olete liiga noor.»
«Jah.»
«Palju õnne. Ma ise sain kuulipildujast kuuli põlve. See sirutas mu kohe pikali ja ma ei tõusnud viis nädalat järjest püsti. Ta ei saanud kedagi sammugi kanda.»
«Väga huvitav.»
«Ta kirjutas kogu aeg oma elu ümber. Me kõik teeme samuti, aga tema jaoks oli see kinnisidee. See teeb Hemingway uurimise keeruliseks.»
Baird valas ülejäänud õlle klaasi. «Igatahes, ta oli esimene ameeriklane, kes Itaalias haavata sai ja sellest tehti suur number. Ta naasis Oak Parki sõjakangelasena. Pärast seda oli tal naiste juures lööki.»
«Või nii ta vähemalt väidab.»
«Jah, jumal teab. Igatahes, ta kohtas Hadley Richardsoni, kes oli temast vanem, aga üsna kenake. Pärast tulist armulugu nad abiellusid, saatsid kõik põrgu ja kolisid Pariisi, et elada seal boheemlaslikku elu, kuni Hemingway oma oskuseid lihvis. See osa pole väljamõeldis. Ta töötas usinalt ja temast sai oma aja parimaid kirjanikke. Nüüd jõuamegi kadunud käsikirjadeni.»
«Rääkige-rääkige.»
«Hemingway teenis ajakirjanikuna lisaraha. Ta läks ühe päevalehe teenistuses Šveitsi rahukonverentsi kajastama. Pärast saatis ta Hadleyle telegrammi ja kutsus ta enda juurde suusatama. Ja nüüd läheb imelikuks. Täiesti omal initsiatiivil pakkis Hadley kaasa kõik Ernesti lood. Viimase kui ühe. Mitte ainult trükitud käsikirjad, vaid ka käsitsi kirjutatud mustandid ja süsinikkoopiad.»
«Nagu paljundatud materjalid?»
«Täpselt. Ta pakkis need reisikotti ja võttis oma asjade jaoks eraldi kohvri. Gare de Lyoni raudteejaama pakikandja tõstis tema pagasi vagunisse. Ta läks paariks minutiks lugemist otsima ja kui ta tagasi tuli, oli kõik läinud.»
«Kohver ka?»
«Ei, ainult käsikirjad. Ta otsis koos pakikandjaga kogu rongi läbi, aga polnud midagi teha. Keegi märkas reisikotti ja võttis ära. Käsikirjad kadusid igaveseks.»
Siin oli juba pisut professionaalset huvi. «Naljakas. Võiks arvata, et nad oleksid saanud lunarahanõude. ‘Kui tahate oma lugusid veel näha, tooge miljon dollarit Eiffeli torni juurde’ või midagi sellist.»
«Paar aastat hiljem olekski võinud nii minna. Hemingway sai üsna ruttu kuulsaks. Tollal aga teadsid teda ainult üksikud kirjandushuvilised.»
Castle vangutas pead ja tundis ammu surnud vargale kaasa.
«Tüüp ei osanud ilmselt isegi inglise keelt ja viskas käsikirjad lihtsalt jõkke.»
John Baird judistas ennast. «Kahtlemata, aga neid otsitakse siiamaani. Ehk ilmuvad kunagi mõnelt pööningult välja.»
«Võimalik.» Pea hakkas tööle.
«Seda on kirjanduse ajaloos ennegi juhtunud. Osa Boswelli päevikutest leiti tänu sellele, et haritlane märkas tema käekirja paberil, millesse kaupmees kala keeras. Hemingway ise pani oma viimase raamatu kokku märkmetest, mis olid kolmekümneks aastaks kaotsi läinud. Ta leidis need Pariisi Ritzi hotelli keldrisse unustatud kohvritest.» Põnevil professor naaldus ettepoole. «Ka pärast tema surma leiti siitsamast Räpase Joe tagatoast üks pahmakas pabereid. Seda võib veel ette tulla.»
Castle tõmbas sügavalt hinge. «Seda võiks ka esile kutsuda.»
«Esile kutsuda?»
«Teoreetiliselt muidugi. Mõni mees, kes Hemingwayd hästi tunneks, võiks leiutada hulga lugusid, mis meenutaks neid varajasi käsikirju, hankida seitsmekümne viie aasta vanust paberit ja mõne vana… Kuidas neid nimetataksegi… Mitte kompuutri, vaid…»
«Trükimasina.»
«Mis iganes. Kas ta saaks neist ehtsa mulje jätta?»
«Ma ei tea, kas