Keevitaja. Katja Kettu
>
„On mitu tuhat keelt mu hingepiinal
ja igaüks neist räägib isejuttu,
ja iga jutt mind mõistab lurjuseks.”
September 1994
Luupainaja nr 1
Unenägu kordub ikka ja jälle. See algab alati ühtemoodi. Koridori valgustavad sinakad lambid. Nende tuhm valgus paistab lae alt paarimeetriste vahedega, nii et valguse vahel on pimedad augud. Aeg-ajalt ehmun mõne pimedusest ilmuva varjuga kokku põrgates. Kõik on udune. Tunnen mööda koridori edasi tuikudes põrandakatte karedust taldade all. Jalad liipavad edasi ettevaatlikult, üks samm korraga. Mõnikord jäävad varbad vaiba taha kinni, käed otsivad seintelt tuge. Seinad tunduvad laiali vajuvat. Kusagilt kõrgemalt kostab mootorite müdinat, otsekui oleks kõik vee all. Põrand õõtsatab, koridor vajub kaldu. Pean seinu ääristavast metalltorust kinni haarama.
Peaksin minema tagasi sinna, kust tulin. Alles äsja olin mingis ahtas ruumis, seal oli teisigi inimesi. Joodi ja kuulati muusikat. Naised olid ainult pesu väel. Seinad kõiguvad jälle ja põlved on pehmed. Nüüd õõtsumine vaibub, nii et võin edasi liikuda. Pean kingad üles leidma. Siis hakkab kuklas trummeldama mõte, et tulin nagu kedagi otsima. Tahtsin veenduda, et temaga on kõik korras. Ja kuigi tahaksin tagasi pöörata, ei saa ma seda ometi. Sest kui vaatan selja taha, paistab ainult lõputu hulk ühesuguseid hargnevaid koridore. Uste kohale on graveeritud kõverikud numbrijadad, aga need ei tähenda midagi. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, millisest koridorist ma siia sain. Seintelt küünitavaist luigekaeltega ventilatsioonilõõridest kostab kauget muusikat. Kedagi pole näha. Peas kumiseb. Süda on paha.
Nüüd muutub koridor laiemaks. Olen jõudnud mingi suurema ruumi ette. Sellel on kuus nurka ja igast nurgast algab uus koridor. Otse ees tõuseb kitsas trepp. Seinte üla- ja alaserva ääristavad poltidega kinnitatud metallivärvi liistud. Paremal pool õõtsatab mingi tume kogu. Silmad püüavad piirjooni tabada, aga meie vahel on otsekui tume eesriie. Ootamatult toob see kuuldavale kiljatuse ja süttib värviline tuli. Süda jätab löögi vahele. Alles hetke pärast rahunen, kogu osutub mänguautomaadiks. Siis jääb seegi vait ja tuli kustub.
Põrand õõtsatab uuesti. Seinad kalduvad vasakule. Liikumine on nii ootamatu, et ma ei jõua reageerida. Käsi haarab käsipuust, sõrmed libisevad lahti. Õlg tabab vastasseina. Valu on kusagil kilomeetrite kaugusel. Kui uuesti silmad avan, näen, et silmapiir on viltu vajunud. Põrand on jäänud nii, et seda mööda on vaevu võimalik edasi liikuda. Vasakpoolsed koridorid on muutunud väänlevateks kaldus rennideks, mis suubuvad pimedusse. Ma ei suuda kuidagi meenutada, kust olen tulnud ja kuhu olen teel. Kõrvad on lukus. Talumatu hirm täidab kõik meeled. Pean siit välja saama.
Kõik algas 28. septembril, või tegelikult juba eelmisel õhtul. Kui nooremkonstaabel Jolppi 6.45 helistas, magasin alles õndsa und. Minu mäletamist mööda oli Jolppi nii ähmis, et lubasin ilma pikemata jaoskonda tulla, kuigi ametlikult ei ole madalama auastmega politseiniku kutsele vaja vastata. Vaevalt et Jolppi üldse oli maganud, sest oli parasjagu sügis ja täiskuu. Siis ei saa kunagi silma looja. Sellegipoolest. Juba telefonis sai selgeks, et on juhtunud mingi õnnetus. Jolppi oli oma sõnul hakanud öösel niisama ajaviiteks merepäästeüksuse raadiosidet kuulama.Tal on kodus sellised seadmed, millega saab püüda teisigi lühilainesagedusi peale politseiside.Ta on lõunast pärit ja sellepärast on tal siin põhjas unehäired, liiga palju valget ja siis jälle liiga palju pimedat aega järjest. See ongi mehest radisti teinud.
Jolppi rääkis telefonis, et kell 1.20 oli hakanud mingilt laevalt raadiotelefoni sagedusel 2182 kHz tulema hädakutsungeid, telegraafil on sama sagedus 500 kHz. Jolppil läks natuke aega, enne kui ta aru sai, mis toimub.Ta oli hakanud ähmiga nuppe kruttima ja korraks sageduse kaotanud. Siis kell 1.23 teine hädakutsung Mayday VHF-i 16. lainepikkusel. Jolppi arvates oli imelik, et Soome merepäästeüksus kohe info vastuvõtmist ei kinnitanud. Seda oli ta kohe jaganud. Tavaliselt peaks MRCC Turu merepääste korrapidaja õnnetuse andmed üles kirjutama ja olukorda hindama. Aga seal jaoskonnas oli mees norinal maganud ja nii on võimalik, et Jolppi kuulis hädakutsungit enne teisi.
Esimesena vastas kutsungile Stockholmi teel olnud Silja Europa. Kella 1.24-ks olid Turu merepäästekeskus, 14 laeva ja Jolppi saanud appikutse, et reisilaev M/S Estonia on 20–30 kraadi kreenis ja mootorid on seiskunud.
Hommikul on välisuks kinni kiilunud. Käsi leiab rasvaseks määrdunud metallist ukselingi nagu igal hommikul, sestpeale kui töömehed selle sinna kruvisid. Põlv surub vastu puitu, aga uks ei liigahtagi. Vaatan uksepealsest aknast välja ja näen põhjust. Sügistorm on murdnud vana jalaka alumise oksa ja selle ukse ette virutanud. Oks on jäänud trepi ja uksepiida vahele nii, et ust ei saa lahti.
Alles siis meenub, et ärkasin öösel tuule ulgumise peale.Tuul kolistas värskelt pandud katuse harjal ja tuustis nurkadest välja pungitavat klaasvilla. Kuigi maja on üks uuemaid siinkandis, käis öösel peast läbi, et ehk oleks siiski pidanud tööd lepinguga tellima, nüüd läheb see eestlase pandud katus veel lendu.
Tuleb minna õuepoolsest uksest. Aga see on lukus ja seda ei saa seestpoolt ilma võtmeta lahti. Kimbatus tulvab kaenlaalustesse. Igal hommikul võpatan ärkvele enne äratuskella helinat ja kulutan liiga palju aega habemeajamiseks, jätan lehe lugemata. Et äkki on torud lõhkenud ja sooja vett ei saagi. Äkki on habemeajamisvaht otsas. Äkki juhtub, et kell jääb seisma. Need uued bussijuhid sõidavad lõpp-peatusest sageli minut varem välja kui graafikus ette nähtud, ja kui bussist maha jääd, ei jõua jala õigeks ajaks Hietalahtisse.
Leian Soome Posti reklaamvõtmehoidjaga võtme Kaisu jope taskust ja õuepoolne uks avaneb. Kaisu valmispandud termos jääb köögilauale maha, nii jääb see sinna puutumatult igal hommikul. Kaisu on selles mõttes vanamoodne, et tema arvates peab töömehel lõuna kaasas olema ja ta ei usu, et puhketoas saab ka firma kulul kohvilurri. Ise magab ta alles ülakorrusel lumivalges toas, süljenire suunurgas, punased varbad vatiteki all tõmblemas nagu koeral. Tema ei pea veel üles tõusma, uus tööaeg libiseb edasi-tagasi nagu äsjaostetud metalliläikelise köögimööbli sahtlid. Lamagu aga, õhtust saati puutumata voodipoole kõrval.
Alles aiateel saan aru, kui kõvasti on torm öösel möllanud. Tuul on ühe ööga rebinud lehed eelmisel päeval veel värvikirevatelt puudelt, on puhunud ja keerutanud, pühkides teelt suvest jäänud aiatoole ja lillepotte. Teisel pool teed seisva sõjaveteranidele ehitatud tüüpmaja veranda küljest on üks laud lahti tulnud. See on maandunud sillaks üle teesse uurdunud porilombi, mis meenutab armetut, naeruväärset kaitsekraavi. Möödunud suve alguses passis kühmus naaber kepile toetudes väravas ja manitses uue maja peremeest oma muru niitma ning kutsus ingveriõlle äärde juttu ajama. Praegu lokkavad aias tuulest lamandunud nõgesed ja ohakad, tagahoovi muruplatsi ei taha vaadatagi.
Käekell näitab kahe pärast seitse, see käib kindluse mõttes neli minutit ette. Peaks jooksma. Aga kõigepealt tuleb ühte asja kontrollida. Ei, torm ei ole murdnud keset aeda turritavat kuuske. Hingan kergendatult. Kuusk on orava pesapuu. Alguses tahtis Kaisu vanad puud maha võtta ja aia ümber korraldada. Aga sellega ei saanud nõusse jääda, kuigi kõige muuga jäin. Kidur kuusk sirutab oma haralisi oksi nagu ennegi, oksal istub tuttav orav ja kädistab. Oksad painduvad tema raskuse all pisut, okkad turritavad sirgete ja teravatena küünte vahelt. Saba joonistab õhku aeglase kaheksa, kui loom keskendunult tagasi vaatab.Ta otsekui lehvitaks sabaga tervituseks.Vaat kus issi väike nakerdis. Soe tunne kõhus meenutab podisevat kaerahelbeputru.
Kohmas maa kriibib kingataldu ja küljes pistab, sest peatuseni jäänud maa tuleb nüüd joostes läbida. Auklikule liivateele on langenud poolik puutüvi. Sellest üle ronides kuulen, kuidas Simppa proovib omakorda ust lahti saada. Ilmselt läheb see tal korda, sest aiatee märgadel lehtedel hakkab kostma poisi jalgade kuidagi naiselik tatsumine. Tal läheb puutüvest üle ronimisega aega ja korraks tekib lootus, et ta ei jõua. Aga ta saabub lõõtsutades bussiukse taha just siis, kui mustanahaline juht pöörab pilgu asfaldil avanevale millelegi, arvatavasti tulevikku, ja muidugi ei julge võõramaalane gaasi anda, vaid paugatab ukse uuesti lahti. Õnneks ei proovi poiss minu kõrvale istuda, vaid liitub tagaistmel lärmava kambaga, viies sinna oma eritiste lõhna.
Ta teeb tervitusžesti, aga ei saa vastust ja lipsab piinlikkust tundes mööda.