Härrana sündinud. Agu Takis
Eestist levivad raadiolained läbi tulevad. Isegi Moskva raadiot ei kuulnud. Ega seda Eesti raadiotki palju kuulata ei saanud, aga vahel oli tore tunne kuulata eesti keelt, eriti muusikat.
Külas oli väike kauplus, mille juhatajaks oli nooremasse keskikka jõudnud pilkupüüdev iludus Nadja – ühe vangi elukaaslane. Pärast mehe külastamist otsustas naine kaasale lähemale jääda ning sai hiljem kaupluse juhataja koha. Ilus naine taigas, sadade meeste keskel – see polnud Nadjale kerge. Üsna varsti taipas naine, et samad riistad, mis on tema mehel, on ka teistel meestel. Austajaid jätkus Nadjal nii sõdurite, vabakäiguvangide kui ka ohvitseride hulgas. Vang Sazonov, kelle pärast naine taigasse sattus, muutus nüüd teiste naerualuseks. Ta palus naisel minema sõita, aga lustlik elu hakkas Nadjale sedavõrd meeldima. Sazonov saatis Nadjale viimase hoiatuse – kas lahkud või tapan. Nadja ainult irvitas selle peale ja jätkas samas vaimus. Järgmisel õhtul, kui tööpäev langetusobjektil lõppes, oli üks vang kadunud. Ja see oli muidugi Sazonov. Objekt otsiti koertega läbi, kuid tulemuseta. Põgenemine! Kohe saadeti kaks sõdurit Nadjat valvama, aga keegi ei uskunud, et Sazonov külasse julgeb tulla. Kui tukkuvate sõdurite juurde ilmus telkmantlis ohvitseri kuju, andis sõdur au ja kandis ette, et kõik on korras. Poole ettekande pealt sai sõdur mantli alla peidetud kaikaga vastu pead, ja telkmantlis kuju haaras automaadi. See oli oma Nadja hinge järele tulnud Sazonov. Õnneks oli sõdur küll loll, kuid tugev. Automaat jäi talle ja kähmluse käigus virutas ta sellega Sazonovile üle turja. Vang rabeles lahti ning pani jooksu. Sõdur otsustas tulistada, aga et relv sai viga, ei tulnud mingit valangut. Kohale toodud jälituskoer võttis värske jälje üles. Tundus, et vangi kinnipüüdmine lõpeb kiiresti. Tagaajajad jõudsid külast välja taigasse, kui tundsid suitsulõhna. Kohe nägid nad leeke. Sazonov süütas põua käes vaevleva taiga ja koer jälge edasi ei võtnud. Nüüd oli Ainil võimalus kogeda, mida tähendab põlev taiga. Igast mahavisatud tikust tekkis uus tulekolle, küla ümbritsev taiga leegitses. Ainsaks tegevuseks lisaks Sazonovi püüdmisele oli küla päästmine tulest. Et taiga kustutamine oli võimatu, läks kogu jõud tule eemalehoidmisele külast. Kõik vangid ja valvurid võitlesid leekidega, peale suitsu ja vingu polnud midagi hingata. Õnneks muutusid loiuks ka vangid, kuid mässu ja relvade sattumist nende kätte tuli ikkagi vältida. Ühel hetkel tundus kõigile, et taigat ei õnnestugi päästa. Selline hullumaja kestis kolm ööpäeva, siis tuli appi paduvihm. Taiga põles küll osaliselt edasi, kuid küla ja laager jäid püsti. Mööduva kiirrongi heli meenutav ladvatule mühin kummitas Aini veel kaua. Nüüd läks lahti tõsine Sazonovi püüdmine.
Taiga süütamine muutis ka vangid tigedaks ja nad olid valmis mehe eluküünla kustutama. Taiga põlemise ajal käis Sazonov ringi kui fantoom. Ta saatis vabakäigu vangidega laagriülemale tervitusi ning jagas sajatusi peamisele rivaalile – režiimiülemale. Viimase suurepärasest mehetunnusest lubas Sazonov jalutuskepi meisterdada. Teisel tulekahjupäeval kostis läbi suitsu ja vingu Nadja majast naisekisa – Sazonovil õnnestus valvuritest mööda hiilida. Siiski õnnestus kaasal talle panniga pähe virutada ja teise tuppa põgeneda. Kohe olid platsis ka valvurid. Seekord automaat küll töötas, aga valang läks mööda. Sazonov pääses jälle. Taigasse saadeti ka eriüksuse mehi, kuid nemadki ei saanud kurikaelale ligi. Kõige rohkem kannatas Nadja, kes ei saanud sammugi valveta teha ning austajate rivi pidi ootama. Taiga süütamisest oli möödunud nädal, aga Sazonov oli endiselt jooksus.
Ain määrati konvoiülemaks ühele ehitusobjektile ja seekord sai ta paarimeheks Kalevi. Hommikul kohale jõudes vaatas brigadir tähelepanelikult soojakut ja pilgutas siis Ainile silma. Ain taipas, et midagi on valesti. Kas Sazonov on soojakus? Ain hüüdis eesti keeles Kalevile, et vaadaku soojak ettevaatlikult üle. Kalev lükkas padruni rauda ja sellel helil oli mõju. Hetke pärast lendas soojaku alt välja Sazonov, kes kartis, et tulistatakse tema pihta. Ta karjus kõigest jõust: „Annan alla, ärge laske!” Mehel vedas jälle – eestlase käest nii kergelt tina ei saa. Taiga põlemise eest oleks mägede pojad asja kohapeal korda ajanud. Ain seisis probleemi ees. Mida teha? Sidet ülemustega polnud, brigaadi ei tohtinud valveta jätta ja Sazonovi oleks teised vangid ribadeks tõmmanud. Ain märkis lippudega brigaadi liikumisala, sellest paarikümne meetri kaugusele pandi istuma Sazonov. Instruktaaž oli lühike: kes tähistatud alalt väljub, saab tina ja läheb otseteed põrgukatlasse. Lõpuks ilmus hobusemees lõunaga. Ta teatas olukorrast staapi ja tunni jooksul oli kohal kümmekond ülemust, kes Sazonovi minema tarisid.
Õhtul külla tagasi jõudes olid eestlased kangelased, kuigi tegemist oli lihtsalt juhusega. Olukorda lubati premeerida puhkusega, aga lubaduseks see jäigi. Võib-olla oligi nii parem, sest puhkuselt tagasitulek olnuks liiga raske. Algasid vihmasajud. Taiga põlemine lõppes, nagu ka Aini praktika. Tagasisõit kooli, ees ootasid eksamid ja suunamine uude teenistuskohta. Kalevil läks paremini. Tema tunnistati mingi ime läbi edasiseks teenistuseks kõlbmatuks ja lasti koju.
Kooli tagasi jõudes tundus Ivdel suurlinnana, aga kolm nädalat Karpias oli hea elukool.
Eksamid tuli sooritada nii teoreetilistes ainetes kui ka laskmises ja sambos. Vene keelega Ainil enam erilisi probleeme polnud, hästi läks ka laskmine – püstolist õnnestus saavutada maksimaalne tulemus. Jäi viimane eksam, sambo. Selle tarvis loositi kursandid paaridesse. Aini paarimeheks tuli loosi tahtel Peeter. Mehed leppisid kokku, kuidas rünnata ja kaitsta. Loomulikult sooritati eksam edukalt. Kahe lätlase vahel läks asi aga nii tõsiseks, et lõppes ühe jaoks haiglavoodis. Sambo oskusest oli kasu järelevaatajatel, kes liikusid tsoonis relvata. Seal võis sattuda ründe ohvriks lihtsalt seetõttu, et mõni vang kaotas kaardimängus.
Palju on räägitud sadismist Vene kroonus. Ainil sellised kogemused puudusid. Veriseid ninasid ja siniseid silmi tuli ette küll, aga tavaliselt olid need välja teenitud ja unustati kiiresti. Samuti olid rahvustevahelised suhted range kontrolli all ja rikkumise eest karistati rangelt. Muidugi tuli ette sõnavahetusi ja fašisti nime said Baltikumi poisid korduvalt kuulda. Samuti kutsuti ukrainlasi bandeeralasteks ja mõnda venelast vlassovlaseks. Kolme kroonus oldud aasta jooksul ei löödud aga Aini kordagi ja ka temal puudus vajadus kedagi tümitada. Üks erand oli, kuid sellest edaspidi.
Juuli lõpuks oli seersantide kool läbi. Pidulik aktus toimus Dzeržinski pildi all ja Ainist sai NKVD nooremseersant. Talle meenus anekdoot, kus jefreitor ütles kindralile: „Kui meie omavahel tülitseme, mida siis reamehed ütlevad?” NSVL-i esitšekisti foto rippus kõikjal ühesuguse tekstiga: „Tšekistil on külm pea, kuum süda ja puhtad käed.” Enamikule neist oleks sobinud kuum pea, külm süda ja mustad käed. See sisevägede sõdurite nimetamine tšekistideks oli rohkem mee moka peale määrimine. Mis tšekist oli kolm aastat tunnimehena vahitornis tolknenud sõdur? Vangivalvur kõlas alandavalt, aga kui Venemaa kolkakülla saabus sõjaväest tšekist, oli ta peaaegu Dzeržinski ise. Kui sealsetes laagrites olnuks poliitilised vangid, jäänuks nii mõnigi Baltikumi poiss üleajateenijaks. Häbi oleks olnud koju sõita tšekistina.
Paar päeva pärast kooli lõpetamist rivistati värsked nooremseersandid üles ja loeti ette teenistuskohad. Ain ja veel kümmekond meest jäeti reservi noorsõdurite saabumist ootama. Nende tulekuni veedeti aega magades, sportides ja lihtsalt ringi hulkudes. Toiduaineid väljastati kord nädalas, kuid toidu valmistamine ja kõik muu oli meeste endi teha. Elamiseks valiti staabi barakk, ühtlasi tuli kindlustada laagri valve. Et Ain ja Kalju arvati väeosa koondisesse kergejõustikus, said nad alalise linnaloa ja võisid liikuda väljaspool väeosa piiranguteta. Kodust saadeti sportlik riietus, et poleks vaja igale lontrusele au anda ja dokumente näidata. Et saadetud riided olid kohaliku keskkonna jaoks liiga head, tõstis see poiste mainet neidude seas. Meestega ühines ka Saaremaa poiss Juhan, kes tegi sporti päris kõrgel tasemel. Tema oleks kindlasti ka kettaheites häid tulemusi saanud, kuid jättis selle ala kaasmaalastele. Kui Kalju lennutas ketast toore jõuga, tuli Ainil see tasa teha tehnikaga. Mõlemad heitsid neljakümne meetri ringis – Eesti tulemuste järgi kehvavõitu, aga Ivdelis piisavalt hea. Tavaliselt jäi meeste omavahelises konkurentsis mõnekümne sentimeetriga peale Kalju. Lisaks kettale tuli koondises püsimiseks leida ka mõni teine ala. Kalju valis muidugi kuulitõuke, Ain kaalus mitme ala vahel.
Elul polnud enam viga. Ivdel ja kooli läheduses asuv küla oli noori tüdrukuid täis, kõigil üks eesmärk – taigast minema pääseda. Huvitav, et vene naised on noorena ilusad, aga eesti naised on alati ilusad. Baltikumi poisid olid tüdrukute seas hinnas –