Härrana sündinud. Agu Takis
käsu välja tulla. Sellest oli kasu, põõsast kostis valju raginat ja tagaaetav ilmus paarikümne meetri kaugusele põõsastiku servale.
Põgenikuks osutus aga kahe meetri kõrgune isakaru. Loom tõusis tagajalgadele, juuris põõsaid ja avaldas valjus karukeeles oma arvamust sellise kohtlemise üle.
Üllatus oli suur, Ainile jäi see viimaseks kohtumiseks karuga vabas looduses.
Suve jooksul tuli Ainil ärajooksnud vange korduvalt jälitada, aga tegemist oli põgenemiskatsetega. Relva polnud vaja kasutada ja seda Ain ei soovinudki.
Inimese pihta tulistada pole naljaasi. Paljud ei julge isegi looma pihta lasta. Kui keegi soetab relva enesekaitseks, peab ta olema kindel, et suudab seda ka kasutada. Vastasel juhul võetakse tal relv käest ja lisaks enda elu kaotamisele kingib ta röövlile ka tapariista.
Normaalne inimene ei suuda võtta teiselt elu, siin peab mõistus ületama tunded. Elus on nagu maadlusmatil – kui üks osapool maadleb klassikalise maadluse ja teine džuudoreeglite järgi, pole raske arvata, kumb võidab.
Teenistus nendes tingimustes õpetas Ainile, et ellujäämiseks peab elama selles keskkonnas kehtivate seaduste ning tõekspidamiste järgi, kuid sealjuures tuleb inimeseks jääda.
Toimikuid lugedes jõudis Ain järeldusele, et surmanuhtluse rakendamine pole kättemaks, vaid süütute inimeste päästmine.
On levinud ekslik arvamus, et mis tahes vägivald kutsub esile uue vägivalla. Tapjad saavad suurepäraselt aru, mida nad teevad, ja kui on teada, et tapmise eest tuleb loobuda omaenda elust, jääb tapmine ära.
Aga ega Aini loogika jõuagi otsustajateni, kes tegutsevad mingitel poliitilistel motiividel. Muidugi ei tuleks surmaotsuseid loopida vasakule ja paremale, aga selles küsimuses oleks rahvahääletus vajalik.
Suvi taigas hakkas lõppema, saabus sügis. Valmisid marjad ja seened ning n-ö roheline prokurör kutsus.
Ukrainlasest koerainstruktor Medvedjuk lasti koju haiget ema põetama ja Muhtar viidi Ivdeli. Arvestades tema vanust seal tema elutee ka lõppes. Muhtar oleks väärinud teenelise tšekisti tiitlit, sest tema arvel oli kümneid kinnipidamisi. Ta sai suurepäraselt aru, millal toimusid õppused, millal oli asi tõsine. Ainil oli Muhtarist kahju, aga kroonus kehtib reegel – ülemuse käsku ei kommenteerita, vaid täidetakse. See oli kurb lahkumine. Ain armastas koeri ja ta oli sellesse vanasse hunti lausa kiindunud, ning tunne oli vastastikune.
Ainile meenus juhus, kui ülejäänud lõunasöök visati metsa alla ja Muhtar käis seda salaja kontrollimas. Et selline käitumine polnud jälituskoerale lubatud, viisid mehed toidujäätmete juurde välitelefoni juhtmed. Muhtar hiilis salaja toitu proovima, samal ajal anti telefonist elektrivoolu. Puder pudenes koera lõugade vahelt ja Muhtar lausa lendas lõrisedes kontrollputka ukse taha. Kahest putka läheduses seisvast mehest ta välja ei teinud, ta teadis, kust vool tuli.
Muhtari asendas Naida, kelle instruktoriks oli eestlane Ants. Üks kaasmaalane oli taas Talitsasse juurde tulnud ja Ain sai rohkem eesti keeles suhelda. Rahvuskeele rääkimine polnud ju otseselt keelatud, aga seda tehti ainult omavahel. Kuidagi imelik oli rääkida emakeeles, kui kõrvalseisja midagi aru ei saanud.
Filmides näidatakse palju vangilaagritest põgenemisi. Paljudel juhtudel kasutatakse selleks maa-alust käiku. Et selline asi võib juhtuda ka Talitsas, ei tulnud kellelegi pähe.
Üks ukrainlasest järelevaataja märkas, et juuksuritöökoja lillepeenral oli pärast vihma kuiva mulda. Asi tundus kahtlane ja kohta hakati jälgima. Barakk oli piirdeaiale kõige lähemal ja seda kasutati ainult päeval. Juuksuritöökojas töötas neli vangi. Samas barakis olid ka kingsepatöökoda ja kauplus, kus müüdi spetsiaalse laagriraha ehk boonide eest toitu ja esmatarbekaupa.
Barakis töötas kaheksa vangi, pluss teenuste kasutajad. Kiiresti vaadati üle nende toimikud. Midagi erilist nendest ei leitud, eluaegseid polnud. Tõenäoliselt täideti kellegi tellimust.
Käigust teadsid vähesed, teadlik oli ka Ain, kes oli küll vahel nn fašist, kuid siiski usaldatav komsorg.
Kontrolliti ka seda barakki pidevalt külastavaid vange. Nende hulgast hakkas silma seaduslik varas Fjodorov, kellel oli istuda 60 aastat. Tööl ta muidugi ei käinud, küll oli ta aga igapäevane külaline juuksuritöökojas ja kaupluses. Valvet tugevdati ja seni rahulikku elu nautinud n-ö ooper, vanemleitnant Kazak, pani oma agentuuri tööle. Seda tuli teha ettevaatlikult, sest oma agentuur tegutses ka vangidel.
Olukord lahenes iseenesest. Ühel vaiksel sügisööl kuulis tornis seisnud lätlasest tunnimees väljaspool aeda kahtlast heli. Tunnimees avas torni ukse ja asus asja uurima. Kohe kostis tsoonist tasane hõige. Tunnimees pöördus ja märkas midagi enda poole lendamas. Ta jõudis kummarduda ja pussnuga tabas teda mütsi viisnurga juurest.
Tera tabas küll pead, aga vaid poole sentimeetri sügavuselt. Kummardamine õigel ajal päästis seekord mehe elu. Verd jooksis kõvasti, kuid lätlane oli visa ega kaotanud teadvust. Kaitseriiv maha ja püss palge, sest noaviskaja seisis keelutsoonis. Samas nägi lätlane teist pussi lendamas. Seekord jõudis ta teha lasu ja tõstis karabiini enda kaitseks. Lask kõlas vaikses taigas kaljude vahel nagu kahuripauk. Nuga tabas karabiini alumist puuosa ja see lendas kildudeks.
Tsooni valvet oli tugevdatud ning operatiivrühm lausa lendas kohale. Oli ka viimane aeg, sest lätlasel hakkas verekaotusest pilt eest kaduma. Operatiivrühm isoleeris juuksuribaraki ülejäänud laagrist, alustati käigu otsinguid. Juuksuritöökoja kõrvalruumist leiti käigu algus ja sinna suunduv elektrijuhe. Ähvarduse peale lasta tunnelisse gaasi, ronisid sealt välja ka kaevajad – kahtlusalune Fjodorov koos ühe noore juuksuriga.
Ka noaviskaja saadi kätte. Visa lätlane oli mehele pihta saanud ja too vedeles läbilastud jalaga keelutsoonis aia kõrval.
Hilisem uurimine paljastas üksikasjad. Käiku, mille kogupikkus oli 18 meetrit, kaevati üle aasta. Alguses puistati väljakaevatud pinnas baraki alla ja kui see sinna enam ei mahtunud, siis lillepeenrasse.
Põgenemine oli hästi läbi mõeldud. Kavatseti koguni relvastatud operatsiooni. Pidevalt jälgiti ka kõigi valves olijate käitumist vahetuste kaupa. Tehti kindlaks, millise vahetuse ajal on kõige kindlam põgeneda. Kui lätlane oleks ka seekord postil tukkunud, nagu vahel juhtus, võinuks meestel põgenemine võib-olla isegi õnnestuda. Käik väljus vahitorni alt ja selle avamise heli tunnimees kuuliski. Kui tunnimees oleks maganud, oleks põgenik torni roninud ja teda pussitanud. Siis saanuks ta valvuri kasuka endale ja ülema ilmumisel oleks pussitatud tedagi.
Kokkuleppe kohaselt pidi üks endistest vangidest nad autoga Ivdeli viima, kus neid ootasid sõbrad uute riiete ja dokumentidega.
Olukorra päästsid kaks meest ja kaks asjaolu – ukrainlane tähelepanelikkusega ja lätlane unetusega. Miks oli vaja relvastatud põgenemist, jäi arusaamatuks.
Kui tavalisse põgenemisse suhtuti rahulikult, siis relvastatud põgenemise likvideerimiseks pandi välja kõik jõud ja vahendid.
Hiljem selgus, et kurja juur oli naine, nagu alati. Armsad naised, hoidke eemale vägivaldsetest meestest, nad võivad olla head armastajad, romantilised ja ilusad, kuid varem või hiljem pääseb neist „loom” välja. Neid mehi ei muuda miski.
Seadusliku varga naine pettis meest miilitsaga, seda suurt eksimust võis lunastada ainult mõlema surm. Seekord paarike pääses, aga järgmine kord…
Lätlase peahaav paranes hästi. Mehise käitumise eest avaldati talle kiitust ja lubati kümnepäevasele puhkusele. Sealt naasnuna tunnistas ta Ainile, et parem kui seda puhkust poleks olnud. Kontrast oli tagasi jõudes liiga suur.
Võib-olla imestate, et tsoonis olid lillepeenrad, aga siin pole midagi imelikku. Vangide hulgast oli lihtne leida neid, kellele lilled meeldisid, aga oli ka teine põhjus. Barakis elas mitusada meest, kellel tekkis öösiti vajadus ennast tühjendada. Väljas paukus aga kolme-neljakümnekraadine pakane. Et külmaga asi ära ajada, oli baraki verandal mõni oksaauk, mida sai kasutada. Kujutage ette, millises koguses laseb kollast vedelikku sinna 300 meest üheksa kuu jooksul ja kuidas see lume sulades haiseb. Korra hoidmiseks passis kummivoolikust nuudiga järelevaataja õues ja lajatas poole protseduuri pealt