Härrana sündinud. Agu Takis
seega läksid soe aluspesu ja villased sokid igati asja ette. Mõned kutsealused olid suvises riietuses külmast sinised.
Kasarmud asusid jaamast kaheteistkümne kilomeetri kaugusel, sinna nüüd rivisammul läbi tuisu asutigi. Tee oli ehitatud plankudest. Iga paari kilomeetri järel oli koht, kus autod või kolonnid teineteisest mööduda said. Oli ka esimene kohtumine vangidega – vastutulev kolonn seisis teelaiendil. Olukord meenutas filmikaadrit. Umbes sajast triibulisse riietatud vangist koosnev kolonn ees, taga valvurid koertega. Hiljem selgus, et tegemist oli erirežiimi ehk eriti ohtlike kõrilõikajatega.
Korraga hakkas kostma tormisarnast heli – nii tervitasid vangid noorsõdureid. Nende vihased ja külmad pilgud pildusid tuld, millele lisandusid sajast kõrist tulevad ähvardused ja sõim. Kutsealuste külmavärinatega liitusid hirmuvärinad. Mehi saatvad seersandid ainult irvitasid.
Uus elamus ootas poisse kasarmute juures. Et eelmisel päeval oli kohale jõudnud täiendus Kaukaasiast, tundsid nemad ennast peremeestena. Väeosa territooriumil oli kolm barakki ja neisse pidi mahtuma umbes tuhat meest. Saabunud lõdisesid külma käes ja sama saatus tabas ka kaukaaslasi.
Tulid ohvitserid. Kutsealused valiti nimekirja alusel oma rühmadesse, seejärel suunati barakkidesse.
Komplekteerimisel võeti arvesse, et kaukaaslasi ja baltikumi poisse oleks enam-vähem võrdselt. Hiljem selgus, et pooled mehed toodi Kaukaasiast või Kesk-Aasiast ja pooled Baltikumist või Venemaalt. Sisevägedesse toodi valvureid, kes ei kardaks vajaduse korral inimese pihta tulistada – selleks sobisid hästi mägede pojad. Vangide kolonni instrueerimine oli lühike ja selge. Samm paremale, samm vasakule – kuul sinu, hülss minu…
Samuti oli vaja vangide järelevaatajaid, konvoi- ja karauuliülemaid, jaokomandöre ning staabitöötajaid. Nendeks sobisid Vene linnade poisid ja baltlased, kes aastaga vene keele selgeks said. Noorte väljaõpe kestis kaks kuud ja seal valiti välja, kes kuhu sobib.
Mida kujutasid endast aga eluasemeks ehitatud barakid? Need olid vangide ehitatud palkhooned. Kes hakkab seda meil ehitatud palkmajadega võrdlema, saab rängalt petta. Seinad koosnesid palgihunnikust, kust vares läbi ei lennanud, varblane aga küll. Põrandapragudes võis jala välja väänata ja läbi lae astronoomiat õppida. Barakis oli kolm ahju, mida köeti poolteise meetri pikkuste halgudega. Ahi oli soe niikaua, kui tuli all lõõmas. Ahjusiibreid ei tuntud. Sellisesse barakki mahutati umbes kolmsada meest. Magamiseks olid roigastest kokku klopsitud kahe- ja kolmekorruselised narid.
Ainil vedas. Tema sattus Peetriga samasse jakku. Sõbralik kaasmaalane pidas läbirääkimisi rooduvanemaga, tõupulli meenutava sajakilose hoholliga. Pärast lubadust loovutada tsiviilriided temale said nad magamiskohad teisele korrusele, ahju kõrvale. Venelaste ütlemine, et roodus on vaid üks jumal, rooduvanem, osutus õigeks. Tegelikult oli riietest lahtisaamiseks kaks võimalust, kas annad heaga või võetakse kurjaga. Kuuldes, et tegemist oli hoholliga, kadusid riidenõudjad välgukiirusel.
Algas noorsõduri rutiinne elu – äratus kell kuus, hommikuvõimlemine, naride korrastamine ja rivisammul hommikusöögile, mis suurendas näljatunnet. Huvitav oli seegi, et hiljem piisas toidust ning vahel jäi seda isegi üle.
Kui naride seisukord seersandile ei meeldinud, anti võimalus seda kümmekond korda uuesti teha. Järgnesid õppused nii õues kui ka kasarmus. Siis lõunasöök ja õppused õhtuni. Pärast õppuste lõppu pool tundi isiklikku aega, õhtusöök, selle järel viie kilomeetri jooks kirsasaabastes, pesema ja magama.
Jooksu vastu polnud Ainil midagi, ainult need kuradi kirsad! Need jalanõud olid lihtsalt ebamugavad, lisaks kasutati sokkide asemel jalanartse sõna otseses mõttes. Need olid jalgade ümber keeratavad riideribad. Seda tuli oskuslikult teha, et jalad terveks jääksid. Kujutage ette ruumi, kus kuivab kolmsada paari nädalaid pesemata jalarätte ja seal valitsevat „aroomi”. Hea vähemalt seegi, et hommikusöögiks juustu ei pakutud.
Relvad olid viimase peal. Teise maailmasõja aegsed vintpüssid ja PPS-automaadid. Viimaseid võib näha seda aega kajastavates filmides, suure kettaga ja jahutusaukudega kuuliraudades.
PPS-automaat oli küllaltki töökindel, kroonu keeles oli tema ülesandeks vaenlase hävitamine tule ja kabaga.
Temperatuuril alla kümne külmakraadi võiski seda teha ainult kabaga, sest siis jäi automaadi lukk lihtsalt kinni. Seda teadsid nii valvurid kui ka vangid, kuid ilmselt ei teadnud seda kõrged ülemused.
Lisaks relvade tundmisele õpetati noorsõduritele tunnimehe kohustuste ja sõjaväe määruste täitmist, millal ja kuidas kasutada relva, ning muidugi poliitõppused. Relva võis kasutada ainult äärmisel juhul, kui muul viisil polnud enam võimalik olukorda lahendada. Seda olukorda tuli hästi tunda, sest ebaõige relva kasutamise eest võis sattuda teisele poole traataeda.
Sisevägede sõduritele ja miilitsatele olid rajatud eraldi laagrid, sest vastasel juhul oleks nende kinnipidamisaeg olnud lühike. Tunnimehe peamine ülesanne oli valvata, mitte postil magada. Vahetevahel juhtus seda siiski ja selle eest karistati karmilt. Hambamehed olid välja mõelnud ka omapoolse määratluse – tunnimees on kasukasse keeratud ja külma kätte visatud elav laip.
Lähenes vandetõotuse andmise päev, mis määrati 5. detsembrile, stalinliku konstitutsiooni aastapäevale. See päev jäi hästi meelde, sest külma oli 56 kraadi, lisaks puhus tugev tuul. Pooltel meestel külmusid kõrvad ja nägu, aga vanne sai antud ja poistest Nõukogude armee sõdurid. Selle tähtsa sündmuse puhul kutsus hoholl Peetri ja Aini sündmust tähistama, aga pidu jäi ära – lumme peidetud viinapudel külmus lõhki. See ei valmistanud meestele pettumust. Esiteks polnud kumbki viinalembeline ja teiseks polnud võõrale riigile vandetõotuse andmine pidu väärt.
Õppused jätkusid. Enne uut aastat pidi mehed saadetama taigas asuvatesse laagritesse. Algas avalduste vastuvõtmine seersantide kooli, mis kestis veel seitse kuud. Praktika käigus tutvus Ain tunnimehe eluga, kuid sellist elu ta ei tahtnud. Seista tornis tuule ja pakase käes päevi, nädalaid, aastaid, vahel kolmteist tundi järjest, oli talumatu. Sellisele pingele ei pidanud paljude meeste närvid vastu ja nii mõnigi lõpetas ise oma maise teekonna. Ain seisis raske valiku ees – kas muutuda kolmeks aastaks elavaks laibaks või esitada avaldus seersantide kooli astumiseks? Häda seisnes selles, et song andis tunda ja koormused seersantide koolis olid suured. Samuti polnud kooli kerge sisse saada, soovijaid oli palju ja arvesse läks ka haridus, kuid Ainil jäid õpingud Eestis pooleli. Püsis veel väike võimalus auto peale saada, sest iga teine Vene kroonust tulnud eestlane oli olnud kindrali autojuht. Kahjuks ei jätkunud selles väeosas kindraleid.
Ühel hommikul, kui väeosa oli üles rivistatud, andis komandör käsu: „Autojuhid, samm ette!” Koos Ainiga tegid selle sammu veel paarsada meest. Järgnes käsk: „Esimese liigi mehed, kaks sammu ette!” Ain vaatas kadedusega, kui paarkümmend meest selle sammu tegid. Ilmselt õnnestub vähemalt ühel neist auto peale saada. „Tule, Vasja!” hüüdis polkovnik üle õla. „Vali mehed välja!” Uksele ilmus toiduaineid vedava ZIS-5 juht, vatikuub õlist tilkumas. Ta jalutas piki meeste rivi ja valis välja kaks kogukamat meest. „Marss õue autot lumest puhastama!” käsutas polkovnik. Eestlastest pääses autojuhiks spordipoiss Juhan ja veel üks, kes lasi oma juhiload vangide tsoonis valmistada.
Tunnimehe nõmedast elust tahtsid paljud loobuda, koolijäämiseks avaldasid soovi paarsada meest. Detsembri keskel pandi välja kursantide nimekiri. Suureks kergenduseks leidis sealt oma nime ka Ain. Kooli jäi 60 kursanti, ülejäänud saadeti laagritesse, mis asusid mõnekümne kuni mõnesaja kilomeetri kaugusel Ivdelist. Enamikule meestest tähendas see kolme aastat väikses taigakülas, sealt kordagi välja pääsemata.
Kõigepealt alustasid kursandid veidi paremas seisukorras oleva baraki soojustamisega. Töö seisnes lume loopimises kohale, kus pidanuks olema vundament. Lisaks sellele topiti kinni praod seintes ja aknaraamides. Tuleb tunnistada, et selle tulemusel muutus barakk tunduvalt soojemaks ja eks selle külmaga hakati tasapisi ka harjuma.
Ain ootas kooli algust kartusega hinges. Hirmu tegid vene keele oskus, õigemini oskamatus, ja song. Et Ain ja Peeter sattusid taas ühte jakku, oli see Ainile suureks abiks. Peeter aitas konspekte koostada ja abistas vene keelest arusaamisel, kuid songahädast see ei päästnud. Mahv oli kõva. Hommik algas viie kilomeetri