Omal häälel. Toomas Hendrik Ilves
on Ameerika, mis on valmis kõiki mõjusid vastu võtma. Ja samas hinnatakse seal oma traditsiooni, mis on teine pool samast ilmingust ja mida ma väga hindan. Tahaksin väga sellega tegelda, kui ma teen veel midagi pärast praegust ametit. Nagu ma juba varem rääkisin, minu ülikoolis pidid kõik lugema klassikat. Kõik. Insenerid, füüsikud, kõik. See traditsioon on senini alles, ehkki ta oli 1960ndail ja 1970ndail aastail väga tugeva rünnaku all. Üks kriitikute argument oli, et see on „surnud valgete meeste” kultuur (dead white males). Teine väide oli, et see pole enam justkui relevantne. Aga mida aeg edasi, seda relevantsem see kõik mulle paistab. Ja kuigi ma olin lugenud John Locke’i ja John Stuart Milli omaenda huvi tõttu juba keskkoolis käies, ei saanud ma neist tegelikult aru. Kui pidin neid ülikoolis uuesti lugema, siis sain juba paremini aru, aga ei teinud ikka veel mingeid järeldusi – kuni ma külastasin Nõukogude Liitu. Siis alles sain tõepoolest aru.
Kui inimesed ütlevad „Ameerika”, peavad nad üldiselt silmas mingit labast, pealiskaudset, keep-smiling-kultuuri. Ma ei tea, kust see tuleb, minule seevastu seostub Ameerika just uskumatult hea ülikooliharidusega, kus sunnitakse inimesi kas või vastu tahtmist saama pildi sellest, kust me kultuuriliselt pärit oleme – sellest, mida see meie kultuur laiemalt võttes tähendab.
Kui ma kasutan ladinakeelseid väljendeid kõnes Columbia ülikooli lõpetanutele, ei leia keegi selles midagi imelikku. Kui ma räägin publikule, kes on pärit sellest „pealiskaudsest ja harimatust” Ameerikast, midagi välispoliitikast või Eestist, siis ei ole see mingi probleem. See kuulub seal igaühe kultuuripagasi juurde, olgu tegu minuvanustega või mu poja põlvkonnaga. Seetõttu ei saa ma aru siinsetest eelarvamustest Ameerika kohta. Minule Ameerika ei seostu Hollywoodiga ega pealiskaudsega. Ka Eestis esineb snobistlikku arusaama, et ameerika inglise keel on kuidagi halvem kui briti oma. Aga milliseid ingliskeelseid teoseid, mis on midagi mõjutanud, on kirjutatud viimase saja, võib-olla 150 aasta jooksul? Jah, Ameerikas kirjutatakse labor ilma u-ta ja hääldatakse nii, nagu mina hääldan, aga millist inglise keelt õpib praegu 300 miljonit hiinlast? Eestis on jäänud nõukogude ajast uskumus, et inglise keel on rahvuskeel: prantslane räägib prantsuse keelt, inglane inglise keelt ja rahvusvaheline suhtlemiskeel on vene keel. Nüüd võib asju juba teisiti näha.
Minu kalduvus kasutada ladina keelt pärineb osaliselt juba kodust. Ka minu vanemad, kes olid paremini haritud kui paljud ameeriklased ümberringi, kasutasid mingite asjade puhul ladinakeelseid väljendeid. Meil ei öeldud, et maitse üle ei vaielda, isa ütles: „De gustibus non disputandum est.” Ma pidin kohe küsima: „Mis see on?” Samamoodi olid käibel saksakeelsed väljendid. Meil kodus tundus see kõik kuidagi loomulik. Kindlasti ei olnud see ameerikalik, pigem väga euroopalik – õigupoolest vana-euroopalik – keskkond.
Tundub, et Ameerika jätkab Euroopa traditsioone rohkem kui Euroopa ise?
Ülikoolihariduse osas kindlasti. Mu pojal oli intervjuu Eesti TVs sel päeval, mil ta lõpetas oma kaitseväeteenistuse. Teda küsitles Indrek Treufeldt, kes provotseeris: „Sul on bakalaureusekraad, nagu me siin seda nimetame. See ei ole ju kõrgharidus.” Selle asemel et hakata vaidlema, vastas Luukas: „Stanfordis tähendab bakalaureusekraad, et sa õpid esimesed kaks aastat filosoofiat, siis kaks aastat midagi muud, alles siis sa oled bakalaureus. Magistrikraad eeldab juba spetsialiseerumist millelegi pärast seda. Siin aga tähendab magister, et sul on kolmeaastane üldharidus, mis ei sisalda kohustuslikku baasõpet, ja kahe aasta jooksul tehakse lõputöö ja saadakse magistriks – minu ülikoolis tähendaks see raudselt alles bakalaureust.”
Meie probleem Eestis on see, et me kardame nii väga elitaarsuse ideed, et pigem otsime kogu aeg madalaimat ühist nimetajat. Ma usun, et murdekoht Eesti hariduse tulevikus on see, kas me tunnistame, et meil on selline ülikool, kuhu kõik ei saa sisse ja kus on ranged nõudmised, aga mida lõpetades on sel haridusel ka mingi väärtus, või ütleme, et me võtame kõik soovijad vastu, aga siis öeldaksegi, et „bakalaureus, see ei ole ju kõrgharidus”.
Ma olen mures just sellepärast, et andekad õpilased hakkavad arvama – ja paljudes keskkoolides ja gümnaasiumites juba arvavadki –, et „ega see Eesti kõrgharidus midagi ei ole, ma parem lähen kuhugi mujale”. Kui sul ei ole võimatu pääseda mõnda nõudlikumasse ülikooli, siis miks minna siia, kus ei ole mingeid nõudmisi ja kus ülikooliharidus ei eelda suuri pingutusi? Kui me ei suuda pakkuda noortele korralikku ülikooliharidust nende oma emakeeles, siis lähevad kõige andekamad ehk tulevane eliit mujale õppima ja kadu saab olema väga suur. Kes abiellub, kes leiab endale töökoha. Statistika näitab, et mida hiljem minnakse välismaale, seda suurem on tõenäosus, et tullakse ka tagasi. Mida nooremalt minnakse, seda kergem on minejail mujal kohaneda ja seda suurem on ka võimalus, et minejad jäävadki välismaale.
Kui kõige targemad lähevad noorelt ära, siis on see umbes samasugune protsess nagu see, mis sai alguse siis, kui katoliiklik kirik otsustas teha tuhande aasta vältel kõige targematest meestest preestrid, ehk teisisõnu, võtta nad genofondist välja. See ei olnud ka minu meelest väga tark tegu. Katoliiklike preestrite tsölibaat tähendas, mida ta tähendas, aga kui kiriku esindajad käisid ringi, otsisid maamatside hulgast välja kõige nutikamad ja kutsusid nad kirikukooli ning koolitasid preestriteks, ja nii tehti tuhat aastat järjest, siis tulemus oli see, et kõige andekamad eemaldati genofondist. Meie teeme nüüd midagi sarnast, kui me oma massiharidusega ja antielitaarsusega forsseerime protsessi, mille kaudu kõige andekamad lähevad välismaale õppima ja tagasi ei tule.
Paradoksaalselt on siin probleemiks meie põhjamaisus – elitarismi võõrastamine on põhjamaine ilming, „vanades” Põhjamaades peljatakse elitaarsust veel rohkem kui Eestis.
Jah, ja see mõjub, nagu see mõjub. Ka seal on sellel samad tagajärjed, ja mõned tulevad tagasi, mõned ei tule. Soomes näiteks sai minu hea sõber Pauli Järvenpää stipendiumi, lõpetas Harvardi ülikooli 40 aastat tagasi, täitis vahepeal oma sõjaväekohustuse Soomes, siis sai järjekordse stipendiumi ja tegi doktoritöö julgeolekupoliitika alal Cornelli ülikoolis tolle aja ühe andekaima julgeolekupoliitika asjatundja juures. Tema läks tagasi Soome ja töötas seal aastakümneid, jõudmata siiski mitmetel põhjustel nii kaugele, nagu ta oma haridusega oleks võinud jõuda. Tähendab, mõned tulevad tagasi – ka meil –, aga nende osakaal on väga väike, ja see on riigile hukatuslik, kui liiga paljud parimaist lahkuvad.
Tulles tagasi Teie enda ülikoolihariduse juurde – kas olete töötanud ka psühholoogina? Kuidas on psühholoogi eriala Teid poliitikutööks ette valmistanud?
Sellel, mida mina tegin psühholoogias, ei olnud mingit pistmist inimeste psühholoogiliste probleemide lahendamisega. Ma nimetan oma akadeemilist ala empiiriliseks epistemoloogiaks. See on tänaseks palju kaugemale arenenud ja seda kutsutakse nüüd kognitiivteaduseks (cognitive science). Tol ajal tähendas see ühelt poolt selget loodusteaduslikku suunda, teisalt huvi filosoofia vastu, ja nad ühendati nii, et selle abil uuriti olemasoleva nägemist või tajumist nii loodusteaduse kui ka filosoofia vaatenurgast. Ühelt poolt kuulus sinna Hume’i ja Berkeley6 tunnetusteooria ehk õpetus sellest, kuidas me teame seda, mida me teame; teiselt poolt hõlmas see psühhofüüsikat, mille abil sai mõõta, millised impulsid lähevad ajusse ja kuidas neid nägemismeele kaudu vastu võetakse.
See oli minule niivõrd uskumatu asi, ma ei olnud midagi sarnast varem kogenud – ühelt poolt filosoofia, teiselt poolt loodusteaduslik meetod, mille abil võib vastata küsimusele, kuidas me teame, mida me teame, ning uurida, kas see võime infot omandada on kaasa sündinud. Minu esimesed neli publikatsiooni – kaks teaduslikus ajakirjas, teised kaks konverentsitööd – olid ilmingust nimega light adaptation, sellest, kuidas silmad kohanevad valguse lisandumisega. 1977. aastal osalesin nägemisvõime uuringutes (vision research), tegime kolleegidega kolmekesi teadustööd, millest sai ka osa minu lõputööst. Selleks tegime neli-viis erinevat eksperimenti – see on minu meelest õige bakalaureuse töö.
Millised filosoofid peale John Stuart Milli ja John Locke’i on Teile olulised?
Mill on ju lausa klassik, „Vabadusest” („On Liberty”) on niivõrd klassikaline tekst. Vabadus on alati olnud mulle südamelähedane, nagu ka kõik küsimused, mis puudutavad sõnavabadust
David Hume (1711–1776) ja Georg Berkeley (1685–1753), valgustusaja briti filosoofid (toim.).