Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär

      On selge, et siit algas U. Naissoo huvi kõrval- ja altereeritud astmeist rikastatud džässiharmooniasse, mis läbib ka ta enda laululoomingut.

      Mälu on Rütmikute tegevusest talletanud vaid üksikuid episoode. Üks on seotud 1948. aastal kunstivallas kehtestatud kõrgendatud valvsusega pärast ÜK(b)P KK otsust Muradeli ooperist „Suur sõprus”.

      Ühel päeval tuli korraldus: ansambel peab tutvustama oma repertuaari kõrgemalt määratud kontrollijaile. Kohe oli selge, et oma tavalise repertuaariga ei maksa torkima minnagi. Mõtlesime esitada mõne valsi, ilusa meloodiaga 4/4 laulu, et mitte öelda foksi, ja muud „süütut”. Kontrollijaiks olid kaks naisseltsimeest, üks neist oli Kunstide Valitsuse etenduste ja repertuaari kontrolli osakonna juhataja B. Mesilane. Näis, et nad tundsid end muusikaasjatundjaina pisut ebamugavalt. Meeles on, et üks esitatud palu oli Podelski Tango. Panime sellesse kogu oma hinge, ja ehkki tango kui niisugune polnud enam heas kirjas (manduva lääne tants), saime kontrollijailt igatahes plusspunkti. Järgmisel tantsuõhtul mängisime vanaviisi edasi, kuid otsustasime veidi ka tagalat kindlustada. Pole meeles, kelle idee oli tuua ameerika džässist küllastatud tantsusaali midagi rahvuslikku, „demokraatlikku”. Selleks sai „Siku polka”, mingil moel soomlaste hilisema suurmoe jenka eelkäija. Kui selle välja kuulutasime, pani F. Raudberg tantsijad hanereas hüplema, lõpuks tulime ka meie Oidiga lavalt rea ette või taha. Rahvale meeldis, oli see ju omamoodi lõbus vaheldus. Kahjuks on selle polka viis meelest läinud. Võib-olla raputas Podelski selle viie minutiga varrukast. [-]

      Polnud ime, et sagedased mängud Töötava Rahva Kultuurihoones tõid Rütmikutele n. – ö. oma publiku. Palju võõraid nägusid sai tuttavaks, rääkimata juba tuntud noortest sportlastest, näitlejaist, muusikuist ja teistest, kes käisid tantsimas ja vaheajal juttu puhumas. Üks sagedasi külalisi oli džässihuviline fotograaf Isi Trapido. Ta pildistas meid mängimas, ent aastaid hiljem, kui küsisime temalt pilte, selgus, et ta ei suutnud neid enam leida. Nii jäidki Rütmikud ilma fotota. Pildistati meid aastaid hiljem ühes telesaates.

      Suhe publikuga oli kahepoolne: lavalt saali ja saalist tagasi. Et mängisime nootideta, kuulus tantsijate vaatlemine asja juurde. Panime tähele sagedasi külalisi („Ahaa, tema ka jälle siin!”) ja hindasime nende tantsuoskust. Pole vaja rõhutada, et meie eriline huvi koondus õrnemale soole. Olgugi, et Nõukogude Liidus tauniti iludusvõistlusi kui kapitalistide kõlvatut väljamõeldist, arutasime vahel isekeskis, kellele võiks minna õhtu kaunitari kroon. Valitule pühendati siis eriti väljendusrikas pala, ükskõik kas too selle tähendust mõistis või mitte. Pole siis ime, et mõni meie seast leidis oma pilkudele aegamisi kindla sihtpunkti. Kui see ülejäänud neljale selgus, püüti tekkiva kiindumuse esimest sädemekest leegiks puhuda ja anda nõu, kuidas pilkudest saaks lähem tutvus.

      Esimesena saadeti „tulle” U. Naissoo. Kahjuks oli talle silma jäänud üks parajalt kerglane olend, kes nautis endale osutatud tähelepanu ja edvistas, kuidas oskas. Naissoo polnud mingi spetsialist vastassooga suhtlemises – pillimeestest paistsid selle oskusega silma R. Valgre, U. Elts ja miks mitte ka G. Podelski. Vahest tõigi viimane mainitud tütarlapse Naissooga tutvuma. Sellest sai aga karuteene, sest tutvus lõppes enne, kui sai õieti alata. Tegemist oli katsega lähendada kaht täiesti erinevat inimest. Naissoo lahutas oma pettumuse üsna radikaalselt: ta istus jalgrattale ja kihutas peatuseta Pärnusse. Tollal oli tee pikkus 144 km, ainult 36 km lühem kui jalgratturid läbivad täispikas triatlonis. See oli tema viis haavumisest ülesaamiseks. [-]

      Meelest ei lähe laupäev, 26. märts 1949. Mängisime Sakalas nagu ikka, kui ühel vaheajal tuli lava taha F. Raudberg ja ütles: „Poisid, soovitan teil täna öösel mitte koju minna.” Küüditamine oli alanud tegelikult juba eelmise päeva varahommikul, kuid oli ilmselt viidud läbi nii suure saladuskatte all, et alles järgmisel päeval levis rahva seas jutt sellest õudusest. Kellelgi meist elas tuttav Nõmmel Vana-Pärnu maanteel. Pärast mängu läksime sinna, istusime koos, laual purk mulgikapsaid ja pudel „seatapjat”, ning tegime oletusi, sest asjade tegelikust seisust polnud meil aimugi.”

      Tegelikult olid peaaegu kõik „sobivad” küüditamiseks. Uno Naissoo isa oli langenud metsavennana, Gennadi Podelski isa oli Leningradist kuhugi itta välja saadetud, Valter Ojakääru isa oli vangilaagris (Pärnust küüditati ta naine ja tütar), Arne Oidi tädipoeg Hjalmar Mäe oli Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse juht, Erich Kõlari isa oli poliitilise politsei vanemassistent ja kadus juba 1940. aastal. Et poeg jäi nüüd rongi peale panemata, oli organite lohakus, mis aga parandati 1951. aastal.

      Rütmikud mängisid Töötava Rahva Kultuurihoones 1949. aasta hilissügiseni. On arutletud, miks ja kuidas tuli lõpp sellele võimekale ansamblile.

      „Tõenäoliselt oli „ühiskondlik areng” jõudnud punkti, kus ameerika muusikat mängiv improvisatsiooniline svingansambel oli juba täiesti vastunäidustatud. See ei tulnud ootamatusena, loeti ju lehti ja kuulati ka nõukogude raadiot. Lihtsalt jäeti ühel päeval üksteisega hüvasti. Tekkinud sõprussuhteid ja ühtekuuluvustunnet see lahkumine ei purustanud.

      Pärast Rütmikuid tuli Töötava Rahva Kultuurihoonesse E. Laansoo väike orkester [-].

      G. Metssalu [-] andmeil moodustas saksofonist K. Aavik ansambli, mis mängis 1949. aasta suvel kolm kuud tantsuõhtuil Vineeri- ja Mööblikombinaadi klubis. Peale ansamblijuhi mängisid seal Rütmikute koosseisust A. Oit, V. Järvi ja U. Naissoo, G. Metssalu võttis peale laulmise enda hooleks ka trummid. Klaverimängijaid olevat olnud koguni kolm: H. Jürisalu, J. Koha ja P. Saul. [-]

      Ent üht võib väita täie kindlusega: Eestis pole olnud ühtki teist džässansamblit [peale Rütmikute], kust oleks tõusnud 2 dirigenti ja 4 heliloojat, ehk teisisõnu – kui meenutada mineviku üsnagi tinglikke „aukraade” – 3 ENSV teenelist kunstitegelast: V. Järvi (1964), E. Kõlar (1968) ja A. Oit (1972) ning 3 rahvakunstnikku: U. Naissoo (1978), G. Podelski (1980) ja V. Ojakäär (1989).”

      Swing Club

      Enne konservatooriumi lõpetamist oli Uno Naissoo samal ajal tegev kahes ansamblis. Neist esimeses, äsja vaadeldud Rütmikutes, kuulus ta reakoosseisu; mängis mida vaja, kirjutas ka ise mõne noodikese või soovitas, mida mängida. Teises oli ta aga asutaja, loominguline juht, ansamblite juhataja, õpetaja ja ideoloog – ta kehastas endas absoluutselt kõike, mida Swing Club endast kujutas. See oli tõeline loominguline laboratoorium eeskätt Uno Naissoole endale. Ehkki ta ergutas ka oma kaaslasi arranžeerima ja komponeerima, ei sündinud nende katsetustest muusikalisi vilju, mida võiks kas või põhimõtteliseltki võrrelda Naissoo enda tulemustega. On suur õnn, et Heldur Karmo trükkis oma kirjutusmasinal välja palju olulisi materjale, mis heidavad valgust Swing Clubi kuulunud muusikuile ja nende tegevusele. Sellest kõigest on koostatud paks, nahka köidetud 223 lehekülje paksune almanahh. See on tegelikult täismahus raamat ja käesolevat peatükki sellest unikaalsest organisatsioonist on võimatu kirjutada, ammutamata sealt teavet, mis elustab tähtsat perioodi Uno Naissoo elust, tema praktilisest tegevusest ja unistustest, tabamata ime otsimisest. Selle almanahhita oleks Swing Club jäänud müstiliseks, sisuta sõnapaariks. Kui mõni eakas muusikasõber võib veel mäletada Kuldset