.
kodulinnast”. Selle saatis toonane eesti keele õpetaja 1963. aastal Unole mälestuseks. See on unikaalne tõend Uno Naissoo sõnaseadmise oskusest, milles polnud põhjust kahelda, olles lugenud tema sõnavõtte ajakirjanduses.
Kirjand (22 vihikulehekülge paks!) on raadioreportaažina antud ülevaade kodulinnast, selle vaatamisväärsustest (loss ja kirik, pargid, puiesteed) ning elust (koolid, tehased jm.). On näha, et kirjutaja on hästi tuttav raadiosaadetega ja tunneb uhkust Põltsamaa kui kodulinna üle. Möödaminnes peatutakse keskkooli poiste kaheksa- kuni kümneliikmelisel orkestril, samuti algkooli üsna suurel mandoliiniorkestril. Et tegemist on esimese nõukogude võimu aastaga, ei pääseta mööda ka komnoorte, pioneeride ja seinalehtede mainimisest. Torkab silma, et Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti asemel on kirjutatud nimme kohmakad Kesk-N-Eesti ja Lõuna-N-Eesti. Raske uskuda, et koolis säherdusi nimetusi nõuti, need võivad olla vihjed Uno Naissoo kibedale huumorile.
Näiteke vestlusest ühe kohaliku vanamehega: „„Karvaajajaid on siin ka palju. Iga nuka taga mõni.” [-] „Tidrikud on siin koa kenad kui roosinupud,” ütleb mees tasakesi. „Ha, ha, haa!” naeran ma, „mis nüüd sellest!”” Mainitakse ka rahvamaja, kui „Põltsamaa pidude ja kino pidamise kohta”. Vestlusest keskkooli direktoriga paelub pilku lõik: „„Õpetajaid tuli muidugi sügisel uusi juurde?” küsib mu kaaslane. – „Jah, suur vahetus oli,” vastab direktor.””
Siin on antud mõista, et uus võim ajas „vana korra” aegsed õpetajad minema ja tõi uued asemele. Polnud kooli, kus see valusat reaktsiooni ei tekitanud.
Omaette väärtus on Uno Naissoo joonistusoskus. Maitsekalt on kujundatud kirjandi esilehekülg (vaade linnale, Türi raadiomast, raadioaparaat püüdmas antennist tulevaid signaale). Ka teksti vahel on kenad väikesed joonistused.
Kirjandi kaanepilt.
Viimase lehekülje all on hinne: Väga hää. Tubli.
Viia on kirjeldanud ka mänge paberist inimestega.
„Esimesed paberist inimesed oli Uno teinud juba Viljandis käsitöötunnis: volditud paberist lõigati inimese kujutis välja, paberit lahti harutades moodustus rivi üksteise käest kinni hoidvaid mehi. [-] Hiljem, kui Uno käis Põltsamaal koolis, hakkas ta [-] koos sõpradega ka tõsisemaid mänge mängima. Paberinimestele joonistati tindiga nägu ja riiete kontuurid peale. Äärmine lihtsus oli tingitud sellest, et mängiti sõda – Uno oli USA, teised Inglismaa ja vist Saksamaa … ja kahuriliha oli palju tarvis. Meie riidekapi otsas oli üks peakorter. Paberist olid ka söögid ja joogid, joogiks alkohol, kuigi Uno nende marke ei teadnud, oli ju alles 13–14-aastane. Sõjameestel pidi ka raha olema, ja tip-top. Poisid olid väga tegusad, telliti Tartust trükikojast kummist tempel, mis pidi kujutama dollarisarnast raha …
Aja möödudes jäi see mäng tahaplaanile ja poistes lõi välja ärivaim. Uno tellis jälle Tartust templid, kuid juba hoopis tõsisemad. Ei mäleta teksti, kuid sisu oli järgmine: „Firma Uno Naissoo, Estland, Oberpahlen-Põltsamaa” palub saata hinnakirju ja katalooge oma toodangu kohta. Muidugi saksa keeles. Tempel paberile ja kiri läkitati Saksamaale igasugustesse firmadesse. Nimed ja aadressid saadi suurest kataloogist. Mäletan, et ta saatis kirja ka lennukitööstusesse, kuid sealt tulid ainult pildid, kaupa ei tulnud. Mujalt tuli küll igasugust kraami.
Põltsamaa koolipoiste hulgas oli kirja- ja kaubavahetus Saksamaaga väga populaarne. Unole tuli mitmesuguseid pakke: limonaadi- ja kunstmeepulbrid, piibud, lõhnaõlid, piltpostkaardid, jiu-jitsu õpik, väikeseformaadiline atlas, okariinod … Kõike seda kraami müüsid Uno ja sõbrad teistele, kes polnud nii hakkajad. Kui palju Uno äritsemiseks emalt raha sai, ei tea. Alguses kindlasti midagi, aga hiljem tasus äriplaan end kenasti ära. Raha eest tuli Saksamaalt juba vägevamaid asju: muusikariistad „Singende Säge” („laulev saag”, mida hiljem kasutasime päris saena) ja tsitter – väga ilus pill, mis jäi kahjuks kuhugi sõja jalgu. Lõpuks kõige krooniks akordion. [-]
Kuidas tekkis aga idee kasutada kummitemplit kirja kirjutamisel? Unole oli kunagi kingitud lastele mõeldud komplekt „Gutenbergi trükikoda”. See oli kõigepealt templialus, s.t puust väikeste vahedega plaat, lisaks komplekt väikesi kummist tähti; neid sai puust alusele laduda, sõnu tekitada ja trükkida templivärviga paberile. Sealt edasi tuli juba idee päris kirju trükkida. Olid alles ärksa vaimuga poisid!
Uno Naissoo poisipõlves.
Sõja lõppedes sai otsa ka meie lapsepõlv koos mängudega …” Mingem nüüd aga Uno ema juurde, kellele saatus oli määranud jääda kolmekümne kolme aastaselt kolme lapsega leseks.
Ksenia Pops oli pärit Hiiumaalt Suuremõisa (pärast 1938. aastat Pühalepa) vallast. Musikaalne, hiidlaslikult elurõõmus neiu lõpetas 1926. aastal Pärnu ühisgümnaasiumis reaalharu. Kool oli vahepeal Pärnu poeglaste gümnaasium ja Pärnu I keskkool, nüüd taas Pärnu ühisgümnaasium. Üks tema klassivendi oli tulevane kirjanik ja ENSV riigitegelane August Jakobson, aasta varem lõpetas helilooja Villem Reimann.
Aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist abiellus ta Jaan Naissoniga, kellel peatume tagapool pikemalt. Tütred on kuulnud, et suguvõsa olevat suhtunud kõheldes Ksenia abiellu politseinikuga. Vist seepärast ei peetud ka pidulikke pulmi, mis Mulgimaal kestsid muidu mitu päeva, piirduti registreerimisega. Võib arvata, et vaimulikust isa seda heaks ei kiitnud, ent see näitab ka, et noored ei lasknud endale midagi ette kirjutada Esiklast, poega Unot, ei tulnud kaua oodata, ta sündis juba aasta pärast. Tema sünnilinnaks sai Viljandi, sest pere elas tollal isa ametikoha tõttu Mulgimaa pealinnas. Osa mulke omistab pealinna au küll pigem Abja-Paluojale või Tarvastule, ent Uno Naissoo pole end kunagi mulgiks pidanud. Jätkem siis igale mulgile oma arvamus – John Pori pani igatahes eesti rahva laulma: „Väike Viljandi – mulgi päälinn …”
Viljandis oli ema kodune, nagu see oli tavaks majanduslikult kindlustatud peredes. Eluase oli üürikorteris Jakobsoni 23b. Õde Viia mäletab, et maja oli tänavaga põiki, mitte rööbiti. Aknasse paistnud päike ning õhuakent avades ja liigutades juhtinud Uno päikesevalgust tänaval liikujatele näkku. Iseenesest süütu temp, kuid õel on meeles ka tõsisemaid krutskeid, millest näeme, et Uno oli ikka üks rahutu hing – see iseloomujoon püsis temas surmani.
Tavaliselt on säärased Tootsi-tüüpi jõnglased rohkem teo- kui mõistuseinimesed, kuid Uno oli terava peaga poiss – kaheksa-aastaselt kooliteed alustades läks ta kohe II klassi.
Uno Naissoo ema-isaga, aasta võis olla 1930 või 1931.
Energiat sai kulutada ka organiseeritult: Viljandis kuulus Uno hundipoegade ridadesse. See oli skautide noorem aste, kuid skaudiks Uno ei saanudki. Enne saatis nõukogude võim skaudid kui eestiaegse organisatsiooni laiali. Ent Saksa okupatsiooni ajal kuulus ta organisatsiooni Eesti Noored, ja hiljem, Põltsamaa koolis, sunniti ta koos kogu klassiga pioneeriks astuma. Mõistagi oli see talle vastumeelt, samuti vanemaile, kuid targem oli kuuletuda, et mitte juhtida liigset tähelepanu endise politseiniku perele. Ent need probleemid kerkisid esile pisut hiljem, ja mitte ainult Naissoode peres.
Ema tegeles majapidamise ning laste, Uno ja Viiaga. Ta osales kohalikus seltsielus, lauldes kirikukooris ja segakooris Koit. Viimast juhatasid hinnatud muusikamehed Joosep Saar (1927–34) ja Augustin Pung (1935–40). Märkigem, et laulu- ja mänguselts Koit oli asutatud üheaegselt meie esimese üldlaulupeoga (1869) ja et koori lipulaul, Mihkel Lüdigi „Koit”, on jäänud laulupidude avalauluks.
1938. aastal Põltsamaa koolis. Uno pildi keskel, „nullisoenguga”.
1938. aastal saadeti isa Jaan Naissoo Viljandist pidulikult uude töökohta Põltsamaale. Seal hakkas ema juhatama naiskodukaitse ja kaitseliidu segakoori. Ta astus ka vabatahtlikku tuletõrjesse ja on ühel fotol näha tuletõrje vormirõivastuses. Koos abikaasaga oli ta kohaliku seltsielu hingeks ka näitemängude ja pidude korraldajana.
Et koju oli muretsetud klaver, pakkus see lisaks laulmisele veelgi meeldivat