Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär
lõigatud nägudega.
[-] 1944. aasta suve lõpul vahetus saksa-aeg vene-ajaga. Olime sellal Kõmsil ja nägime-kuulsime kuidas Saksa kolonnid liikusid Virtsu poole, paari päeva pärast läksid Vene väed sama teed. Sügise tulles hakkas ema edasist elupaika otsima. Põltsamaale minna ei saanud, kuna olime „kahtlane element”. Valik langes Pärnule, kuna ema oli seal koolis käinud. Nii oli ühel päeval veoauto ukse ees ja sõitsime ära. Vanaisa jäi üksi Kõmsile, kus ka suri. 1945. aastal Pärnus elasime paar kuud Suure-Jõe tänaval majas nr. 7. Samal ajal hakati Pärnu suurt silda taastama8 ja Uno käis ehituselt puid „varumas”.”
Nagu näeme, oli Uno Naissoo jäänud kolmeteistkümneaastasena isata. Vähe sellest – selle asemel, et näidata pojalikku uhkust kangelasena langenud isa üle, pidi ta temast vaikima, nagu poleks tal isa olnudki. Oma eluajal ei jõudnudki ta näha isa kui metsavennast vabadusvõitleja tänulikku tunnustamist.
Vastupidi, isa saatus jäi ohtliku varjuna omaste kohale, ja kui Nõukogude väed taas Eesti vallutasid, pidi perekond kiiresti lahkuma linnakesest, kus kõik kõiki tundsid. See ettenägelikkus päästis pere 1949. aasta küüditamisest. Ent kui Uno õde Viia läks Tartu ülikooli juurat õppima, muidugi varjates isa elukutset ja surma asjaolusid, olid valvsad komnoored sellele siiski jälile saanud. Tagajärjeks oli ülikoolist väljaheitmine. Sama võinuks juhtuda Unoga konservatooriumis. 1950. aastal kutsuti ülekuulamisele Uno orkestrikaaslane ja klassivend Pärnu I keskkoolist Elmar Kallaste. Uuriti, kus oli surnud ja kuhu maetud Uno Naissoo isa. Koolivennad olid aga juba varem igaks juhuks ohutu versiooni välja mõelnud: Jaan Naissoo suri Tõstamaal tuberkuloosi ja on sinna ka maetud. Uurija olevat öelnud, et läheb puhkusele ja uurib pärast edasi. Ent kuu aja pärast oli Uno Naissool konservatooriumi diplom käes. Temalt endalt on pärit lugu, mis oli seotud tema esimese välismaasõiduga. Vaja oli, nagu ikka, täita põhjalik ankeet9, kus olid ka küsimused isa kohta. Küsimustikku aitas täita Eri Klas. Isa surma asjaolude kohta olevat Uno tahtnud kirjutada – polnud ju enam Stalini aeg: „Langes sõjas, olevat saanud automaadivalangu kõhtu.” – „Paneme siis surma põhjuseks: maohaavad,” olevat Eri soovitanud. Nii ka tehti. Must huumor, ent sobis toonastesse oludesse.
Koolipoisipõli
Teame, et Uno Naissoo koolipõlv algas sünnilinnas Viljandis, kus ta kaheksaaastasena läks kohe algkooli teise klassi. Siis pidi tal juba varem olema lugemine selge, ja tulevase „ärimehena” tundis ta kindlasti numbreid ja oskas pisut ka rehkendada. Ühe aasta vahelejätmisega jõudis Uno järele neile koolivendadele, kes olid läinud kooli seitsmeaastaselt.
Ta läks kesklinnas asuvasse kooli, mida rahvas kutsus Moksi kooliks. A. Moks juhatas alates 1924. aastast Viljandi V algkooli, mis tegutses koos I algkooliga vanas kreiskooli majas (praegu Laidoneri 5, tollal Suurturg 9). Uno sai siin käia kolm aastat, kuni pere asus elama Põltsamaale. Nii pole tema üldharidustee algusest just palju teada. Liiga väike oli praegune peamine mäletaja õde Viia. Pisut rohkem, ehkki ka üsna napilt, on teada tema muusikaõpingute algusest, mis käisid muidugi käsikäes üldharidusega ja algasid klaveritundidega.
Viljandis leiti õpetaja, kes tegeles temaga paar aastat, ent sellest oli esialgu küllalt, et 88-klahvise klaviatuuriga tuttavaks, vahest isegi sõbraks saada. Kui tõmmata paralleel Raimond Valgrega, võib arvata, et ka Uno Naissoo – nagu üldse selles eas poisslapsed – polnud vaimustatud klaveri taga heliredelite ja kolmkõlade harjutamisest ning eelistas pigem tegelda pillist tulevate kõlade uurimisega.
Viljandi tõi õde Viiale meelde mõned Uno „saavutused” kokakunsti alal. Toogem nad siinkohal tema kirjapandud lõbusal viisil.
„Meil Unoga oli üks magustoit, „munaõlu”. Elasime siis Viljandis ja meie naabruses oli õllevabrik (või selle mingi osa). Keegi asjamees seal oli isa tuttav ja sellega seoses oli meil ilmselt vahetevahel õlu kodus. Kui ema valmistas meile kogel-mogelit, siis see vahutas samuti nagu õlu ja Uno nimetaski selle joogi munaõluks. Selle õlletööstuse-sõbraga oli isal kord väike istumine-joomine, järgmisel hommikul helistas ta isale, et kas teeme vähe peaparandust. Uno võttis telefoni vastu ja siis imestas, et „kuidas ta teadis, et mul pea valutab?”.
Saksa-ajal, kui ema oli tööl, otsustasime kahekesi valmistada midagi väga maitsvat, maasikasuppi. Uno pani piima keema ja valas sinna sisse maasikaid. Tulemus ei olnud meeldiv: piim läks kokku ja supi asemel oli potis kole lillakas sodi. Uno ei kaotanud pead, kurnas sellest näotust vedelikust kokkuläinud piima välja ja ülejäänud puhtast vedelikust tegi hoopis kisselli.
Aastaid hiljem keetis Uno klimbisupi asemel „klimbihelbe” supi. Klimbitainas tuli teha võrdlemisi vedel ja soristada kausist keeva piima sisse. Supis olidki klimpide asemel helbed ja see oli muidugi hoopis peenem toit.”
Kulinaariahuviline lugeja võiks siin toodud retsepte proovidagi!
Kui asuti Põltsamaale, oli Uno juba kümneaastane. Siin osteti perre kodumaine, Tartus toodetud Oskar Heine pianiino ehk püstklaver, mida veelgi säilitab oma kodus õde Kanni. Klaveritunde hakkas Uno saama õpetajalt nimega Elbing, kelle jäljed Eesti muusikaajaloost on kustunud.
Ent oma uues koolis, Põltsamaa ühisgümnaasiumis, oli tal kaks tuntud mentorit. Kooli muusikaõpetaja Ants Kiilaspea juhatas õpilastest moodustatud mandoliiniorkestrit ja märganud poisi muusikahuvi, pani ta mängima – ei, mitte mandoliini, vaid kontrabassi! Heino Rannapilt loeme raamatus „Tee muusikasse”: „Küllap oli veidi koomiline, kui lühikestes pükstes ja puukingades väike kontrabassist mängis pilli pingi peal seistes. Ometi andis just kontrabassimäng poisile muusikas nii vajaliku harmooniatunde aluse.” Kuldsed sõnad! Ja lisagem siia paljude kinnituse, et 1940. aastate teisel poolel oli Uno Naissoo teine džässmuusikas arvesse tulev kontrabassist ERSO kutselise muusiku Aleksis Avasalu järel. Ta oli viimasest küll tehniliselt nõrgem, kuid improvisatsioonis tugevam. Tulemata ei jäänud Uno Naissool ka mandoliinimängu oskus. Asi see siis õppida: neli keelt nagu kontrabassilgi, ainult õhemad, ja kahekordistatud, et tremolo paremini kõlaks.
Põltsamaa koolist on pärit ka Uno vaskpillide valdamine. Koolil oli puhkpilliorkester, mida juhatas eespool juba mainitud Voldemar Lemmik, hea muusikamees ja pehme loomuga mõnus inimene. Uno kätte sai metsasarv, puhkpilliorkestris suhteliselt silmapaistmatu, ent see-eest väga kapriisne pill, millest puhta ja ilusa tooni kättesaamine pole sugugi kerge. Edasi tulid juba sarve sugulased – trompet, althorn ja ventiiltromboon – kõigil kolm ventiili ja ühesugune puhumistehnika.
Nagu teame, kolis ema koos kolme lapsega Põltsamaalt Pärnusse, et pääseda „bandiidi” lesena eemale pahatahtlike inimeste silmade alt. Siin läks Uno 1944. aasta sügisel oma kolmandasse kooli.
Vahepealsed ühiskondlikud vintsutused olid kooli nime nagu pingpongipalli edasi-tagasi loopinud: 1940. aastal sai Pärnu poeglaste gümnaasiumist I keskkool, 1941 – taas gümnaasium, 1944 – Pärnu I keskkool. Kooli mahukas koguteoses „Pärnu Ühisgümnaasium algusest aastani 1952” on lühikokkuvõte Uno Naissoo elust (lk 435) ühe väikese eksitusega: ta ei mänginud Endla teatri orkestris, vaid teatri juures tegutsevas tantsuansamblis.
Pidagem meeles, et sama kooli vilistlane oli ka Uno ema Ksenia Naissoo. Seda meeldivam oli tal viia samasse kooli oma poeg.
Uno Naissoo õppeajast Pärnus on mälestusi niihästi õdedel kui ka aasta nooremal koolivennal ja orkestrikaaslasel Kalju Rootil.
Uno ja tema klassikaaslaste esimene koolipäev erines sellest, mida enamik inimesi oma noorpõlvest mäletab. Punaarmee oli sisenenud kõvasti purustada saanud linna 23. septembril, kuid sõja lõpp oli kaugel – lahingud käisid veel saartel ja kestsid ka Eesti külje all Kuramaal. Sakslased olid kasutanud koolimaja sõjaväehaiglana, aknad olid katki, inventar laiali tassitud. Kõigest hoolimata jõuti hilissügisel nii kaugele, et tunnid võisid alata. Vanadest õpetajatest olid Eestisse jäänud August Rööp (eesti keel), Linda Pais (inglise keel), Peeter Laja (laulmine), Rudolf Kabin (loodusteadus) ja veel mõni teinegi.
Uno Naissoo läks eelviimasesse klassi. Otsekohe äratas ta kaasõppureis tähelepanu oma erakordse musikaalsusega. Koolis oli ammune traditsioon, et huvilistele õpetati pillimängu (välja arvatud viiulil ja klaveril)
Pärnu moodne Suursild oli püsinud kuus aastat, kui Saksa sõjavägi taganedes selle õhkis ja linna maha põletada püüdis. Pealtnägijate sõnul polevat olnud tegemist tavalise väeosaga, vaid Wehrmachti koosseisus olnud võõrväelastega. Punaarmee tööpataljonlased pandi kohe ehitama „ajutist” puusilda, mis teenis pärnakaid 12 aastat.
Vt V. Ojakääru „Omad viisid võõras väes”, lk 517–522.