Uno Naissoo. Põgene, vaba laps!. Jaak Ojakäär
Nikita Bogoslovski populaarseim sõjaaegne laul „Pimedal ööl.”
1940. aastate lõpul, kui nõukogude levimuusikas läks lahti valimatu materdamine, leidsid Bogoslovski menu kadetsevad kolleegid, et „Pimedal ööl” on imal tango ja tuleks ära keelata, kuid see viis oli juba nõukogude inimestele nii sügavale hinge läinud, et seda ei saanud kustutada ükski käsk ega keeld.
Kui Valgre tuli korraks Pärnusse korpuse suure džässorkestriga, saadi temalt „Ei suutnud oodata sa mind” ja „Peagi saabun tagasi su juurde”. Mõlemat mängiti aeglase foksina.
Raamatus „Omad viisid võõras väes” (lk 485) on Valter Ojakääru read Uno Naissoost: „Muidugi tundis viimane vanemate ees aukartust, mida ta hiljem ei salanud. Ent mängides temaga kolme aasta pärast ansamblis Rütmikud ja hiljem ka tema loodud oktetis Stuudio 8, tunnistasin endale, et siis oli ta mul ja minu põlvkonna levimuusikuil üle pea kasvanud. Tema teadmisjanu oli ammendamatu. Kui ta mõnda asja ei teadnud, ei häbenenud ta küsida. Teda huvitas džäss ja selle ajalugu, Ameerika orkestrid ja tantsuks mängitavad lööklaulud. Viimaseid püüdis ta harmoniseerida, ja et siis polnud magnetofone, rääkimata nootidest, tuli kuuldud viis lihtsalt meelde jätta. Seda teed tuli käia meil kõigil. Vahel tuleb isegi patune mõte, et sel moel raskustega kogutud teadmistel oli suurem väärtus kui lusikaga söödetud tarkusel, mis võib minna kõrvast sisse, teisest välja.”
See ansambel ei püsinud kaua koos. 4. augustil 1945 arreteeriti Leon Lindau teenistuse pärast Pärnu politseipataljonis, kuhu ta oli esialgu võetud orkestrandina. See tähendas ansambli lõppu, seda enam, et kinni võeti ka Ivar Hansschmidt. Tegelikult pakiti pillid kokku juba maikuus, sest siis läks Endla suvisele ringreisile. Ja Uno Naissool algas koolivaheaeg, jäänud oli veel viimane klass.
Nii tegutses ta oma koolipoistebändiga, kuni helises viimane koolikell ja kätte anti lõputunnistused. See rõõmus hetk tähistab – pole midagi parata – pea iga kooliansambli lõppu.
Ent koolitööde ja bändi kõrvalt leidis Uno aega ka õppimiseks Pärnu lastemuusikakoolis. Seal sai ta käia küll lühikest aega – kool avati 1945. aasta jaanuaris, järgmine õppeaasta jäigi talle viimaseks. Peamiselt keskendus ta klaveri õppimisele, õpetajad olid Pärnus väga lugupeetud daamid Waleska Kontowsky ja Alice Mardi. Kooli juhatas Peeter Laja, kes oli Uno õpetaja ka keskkoolis.
Uno Naissoo on märkinud, et kahel Pärnu keskkoolis veedetud aastal ei saanud ta laulmises kunagi väga head hinnet. Et Peeter Laja oli õppinud laulmist ja laulnud ka ooperikooris, oli tal keskkoolipoiste lauluhäältele teadagi üht-teist ette heita. Tähtsam kui väga hea hinne laulmises oli Uno Naissoole aga ettevalmistus konservatooriumi astumiseks. Selleks võttis ta lisaks muusikakooli tarkustele tunde Heinrich Merilt, kes oli Pärnus Peeter Laja kõrval teine tuntud muusikaõpetaja. Alustanud ka kooliteed kohe teisest klassist, kavatses ta minna konservatooriumi, jättes vahele muusikakooli. Tark otsus, mis säästis neli aastat. Nagu näeme, oli kogu tema elu nagu võidujooks ajaga – alati oli tal kiire, ent oma eakaaslastest oli ta ka tublisti ees.
Pealinna muusikat õppima! Rütmikud
Kui Uno Pärnu raudteejaamas Tallinna rongile läks, andis ema talle kaasa 25 rubla ja koti pärnaõieteed. Küllap oli tal pillimänguga teenitud rahast midagi ka kõrvale pandud, kuid lahedat äraelamist see ei tõotanud. Koos klassivend Elmar Kallastega üürisid nad Nõmmel Põhja tänavas toakese. Elmar oli astunud TPI majandusteaduskonda, teda ootas koolmeistriamet – nagu paljuski ka Unot.
Õiendanud edukalt sisseastumiseksamid, oli Uno Naissoo esialgne siht õppida koorijuhtimist – ala, mida ta ema kaudu juba hästi jälgida oli saanud. Tema õpetajaks sai Tuudur Vettik. Ent esimese õppeaasta jooksul küpses otsus vahetada eriala. Sel võis olla mitu põhjust, kuid tagantjärele tuleb seda ainult heaks kiita.
Võime oletada, et instrumentaalse džässi kütkes olevale noorukile näis kooriliteratuur liiga piiratuna, võib ka olla, et teda hakkas peletama väljavaade saada suure hulga lauljate hinnangute objektiks, avaliku elu tegelaseks. Populaarsed koorijuhid olid ju olemuselt rahvamehed, Uno Naissoo iseloomule oli see võõras, ja mäletatakse eeskätt tema kui õpetaja asjalikku nõudlikkust, ehkki väljaspool klassiruumi võisid tal mõne õpilasega olla isegi sõbramehesuhted.
Tal oli õnne saada kontrabassimängijaks kohvikusse Viru (end Kuning, Viru tn 1). See kindlustas pealinnas suhteliselt laheda äraelamise. Tegemist oli Eesti džässiajalukku jäänud svingigrupiga Rütmikud. Seal mängisid sel ajal konservatooriumi dirigeerimiseriala üliõpilased Erich Kõlar (trummid) ja Vallo Järvi (kitarr), vilunud restoranimuusik Karl Aavik (klarnet, altsaksofon), alles esimesi samme tegev Arne Oit (akordion) ja veel oma õiget nišši otsiv, sõja ajal Eestisse triivinud andekas muusik Gennadi Podelski (klaver). Viimane oli kuidagimoodi sokutanud end Töötava Rahva Kultuurihoonesse (Sakala tn 1) dirigendiks (!) ja on võimalik, et kas või osaliselt tema vahendusel sai ansambel hiljem kultuurihoone alaliseks bändiks.
Rütmikud 1968. aastal: Arne Oit, Uno Naissoo, Valter Ojakäär, Georg Metssalu, Gennadi Podelski, Vallo Järvi. Pildilt puudub Erich Kõlar.
Kultuurihoone direktor oli huvitava minevikuga Aleksander Tamm, kes suhtus poistesse hästi ja andis neile võimaluste piirides vabad käed endale repertuaari valida. Ta oli 1936. aastal lõpetanud konservatooriumi lauljana ja aasta varem oli ta laulnud Bellacord-Electro plaatidele 10 laulu, nende seas itaalia laulud „Tiritomba” ja „Tiki-tak”, mis saavutasid rahva seas suure populaarsuse. Ta plaadistas ka vokaalsekstetiga, kus tooni andsid Karl Ots ja Ida Aav-Loo. Veelgi tähtsam on tema osa Eesti ringhäälingu ühe alusepanijana. Ta oli üks kahest raadio ringhäälingu mõtte algatajast ja kuulus 1925. aastal valitud esimese viieliikmelise juhatuse koosseisu. Ta oli ka üks kahest esimesest „halloomehest” (diktorist), seega kuulsa Felix Moori eelkäija.
Töötava Rahva Kultuurihoones tuli Rütmikuil mängida tantsuks igal kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. Nädalavahetustel tuli anda ka kontserte, et õigustada bändi eksisteerimist kultuuriasutuse juures. Arvatavasti ei soovinud Karl Aavik vahetada kindlat kohta kohvikus juhumängudega ja lahkus ansamblist. Tema asemele tuli siinkirjutaja Valter Ojakäär, kes sel ajal oli saksofonist Eesti Raadio džässorkestris, millest peagi sai estraadiorkester. Selles koosseisus mängiti 1949. aasta hilissügiseni ja õnnelik juhus – õieti ER helirežissöör Asta Kuivjõgi – päästis hävingust kahe raadiosaate tarvis lindistatud palad.
Siinkohal pole ülearune peatuda paaril ajalehekuulutusel, et saada pisut aimu Rütmikute kontserttegevusest.
Esialgu mängiti – pärast Emil Laansoo suure orkestri lahkumist – Vabariikliku Noorte Maja laval (Lai tn 1) peamiselt tantsuks.
Õhtulehes (26.9.1948) ongi vastav kuulutus: „Vabariiklikus Noorte Majas isetegevuskontsert. Tantsuks Rütmikud.”
Ent Töötava Rahva Kultuurihoones oli kontserte tihti, enamasti neid n-ö reakontserte ajalehtedes ei reklaamitudki. Neil aeti läbi ansambli oma lauljate Georg Metssalu, Regina Romuluse, Aino Jakobsoni ja instrumentaalsolistidega, Vallo Järvi ksülofonil, vahel ka koos väikevend Neemega, samuti Gennadi Podelski.
Üks sääraseid üritusi oli järgmine: ÕL (14.11.1948): „Töötava Rahva Kultuurihoones kontsert „Kas tunnete helindeid?” Kaastegevad G. Ots, TRK rütmikud ja A. Jakobson, R. Romulus, G. Metssalu, G. Podelski, V. Järvi ja V. Ojakäär.”
Ent oli ka uhkemaid esinemisi.
ÕL (12.3.1949): „Töötava Rahva Kultuurihoone. Populaarseid viise ja laule, kaastegevad G. Ots, I. Uudelepp, A. Jakobson, Rütmikud ja solistid. Teadustab E. Sadde. Tantsuks Rütmikud.”
ÕL (30.4.1949): „1/2.5.1949 Maipidu Töötava Rahva Kultuuri-hoones, kaastegevad I. Uudelepp, A. Jakobson, H. Otto ja Rütmikud. Teadustab V. Panso. Tants kahe orkestri saatel. Lõpp 1. mail kell 5.00 [sic !], 2. mail kell 3.00.”
Valter Ojakääru raamatus „Sirp ja saksofon” on Rütmikutele pühendatud terve peatükk (lk 208–258). Seda pole mõtet siinkohal korrata, ent sealt saab teha mõne noppe, mis puudutavad otseselt Uno Naissood. Näiteks:
„Riivo