Meelis. Enn Kippel
on>
1
Sellest on möödunud juba kakskümmend kaks inimpõlve või õigemini pisut enam kui seitsesada aastat, kui elas kuulus Sakala maavanem Lembitu. Siis oli meie maa hoopis teistsugune kui nüüd; metsad olid aina suured ja mühavad tammikud, järved ja jõed aga hoopis sinisemad kui praegu. Külad asusid tumedate metsapadrikute ja järvede vahel, aga teed, mis nende juurde viisid, olid alati vahimeestest valvatud. Metsad olid siis täis karusid, huntide kisa, aga samuti hulkusid tammikuis metskultide karjad, toites end mahavarisenud tammetõrudega. Ka pikasarveline tarvas ehk metssõnn jooksis seal möirates ringi.
Ei läinud siis ükski mees metsa, ilma et tal poleks kaasas olnud oda ja vöö vahel kirvest või nuga. Paljusid neid loomi püüdsid aga inimesed paeltega kinni, tõid oma kodudesse ja õpetasid taltsaks. Ja seepärast polnud sugugi ime, et ühes või teises peres hoiti õuekoera kuudis karu või hundikutsikat. Paljud inimesed oskasid aga koguni metsloomade keelt, nii et neil oli tühine asi kutsuda mõnda lindu või oravat enese juurde.
Üks säärane mees, kes tundis lindude ja metsloomade keelt, oli Leholas Lembitu küla vana karjus Ivo. Et ta oli trääl ehk sõjast toodud vang, siis oli tal pea vikatiteraga paljaks aetud ning ta ei tohtinud kunagi enam oma juukseid pikaks kasvatada. Lonkas ta aga seepärast, et sõjas oli löödud talle suur haav reide. Pikkamisi oli ta õppinud ka eestlaste keelt kõnelema ega kippunudki enam tagasi oma kodumaale, mis asus sealpool Peipsit.
Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ning haljendasid rukis, oder ja kaer. Igas peres oli seal palju veiseid, lambaid ja muid pudulojuseid ning hobused jooksid seal karjadena koplites hirnudes ringi. Ainuüksi vanem Lembitul oli seal lambaid nõnda palju, et kui ta neid kauba vastu vahetades müüs, siis ei hakanud ta neid kunagi üksikult lugema, vaid ajas tervest karjast sihi läbi ning andis ära ühe poole, nagu kaubas oli kokku lepitud.
Ja vaat sääraseid karju pidigi hoidma vana lombakas Ivo. Kuid alati, oli ta siis karjamaal või koplis, otsis ikka tema seltsi Lembitu üheksaaastane poeg Meelis. Et ta oli kihelkonnavanema poeg, kandis ta ka suvisel ajal kollasest parknahast teravaotsalisi säärsaapaid, sinisest vatmalist kuube ja vanaema kootud kirjalist vööd, mille küljes rippusid vasest kõrinad. Ivo aga õpetas teda tegema vilespille, puhuma sikusarve, voolima puust mänguhobuseid, veiseid ja igasuguseid muid sarvilisi elajaid. Kõige enam meeldis aga talle see, kui Ivo hüüdes, vilistades ja suksutades kutsus kasevindi, lepalinnu või koguni pääsukese laskuma oma peopesale.
Otse Lehola küla kõrval keset ääretut sood ja rabamaad asus kihelkonna linnamägi. See oli kõrge vaar, mille inimesed olid omaenda ihurammuga mullast üles ehitanud. Selle mäe ülemisele servale oli jämedatest palkidest ehitatud tara ehk sein, mille taha võis vaenlase maaletulekul pakku minna. Viimasel ajal räägiti vaenlasest üsna tihti, ja ikka oli siis Meelis kikkiskõrvu pealt kuulamas. Et ta aga polnud kunagi veel oma ihusilmaga ühtki vaenlast näinud, siis mõtles ta endamisi alati, et missugused nad peaksid küll olema. Et aga vaenlane on tõesti kuri, seda aimas ta juba sellest, et kui ühel päeval isa koos malevlastega pikalt teekonnalt tagasi tuli, olid neist paljud verised. Isegi isa käis siis kaevul oma põsehaava loputamas. Ja siis pudenes ka majakondsete suust sõna, et isa käinud raudmeestega taplemas.
Raudmehed, nagu ta kuulis räägitavat, pidid olema suured raudkoorikuga kaetud mehemürakad. Seejuures olevat nad nõnda rasked, et teised peavad neid tõstma sadulasse, kuhu nad ise ei suutvat ronida.
Siis aga ühel päeval, kui Meelis viibis koos Ivoga karjamaal, juhtus ta ronima kaselatva, et näha, missugune on maailm kaugemal. Kuid vaevalt sai ta hakata lõuna poole vahtima, kui ta silmas eemalt mäeküüru tagant paistvat tihedat odade kimpu. Ja kohe pärast seda nägi ta ka hobuste koonusid ning sadulais istuvate meeste rautatud lagipäid, mis päikesepaistel heledalt läikisid. Nende meeste juures polnud üldse paljast ihu märgatagi, vaid nad olid üleni raudse soomusega kaetud.
Kärmesti laskus nüüd Meelis kaseladvast alla, sest ta süda aimas halba. Saanud aga kõigest nähtust Ivole seletada, hüüdis vana karjus tal randmest kinni haarates:
“Need on ju rüütlid! Ei nüüd ole muud kui kari metsa pakku ja ise hobustele, et aga rutem koju jõuda!”
Et aga Lembitu hoidis kõiki teid valve all, oli rüütleil raske ootamatult Leholasse pääseda. Juba nende eemal kaugel olles hakkasid vahimehed taguma lokulaudu, puhuma sarvi ja mõnes paigas süütasid ka tuled, andes sel kombel lähenevast vaenlasest õigeaegselt märku. Ja seepärast oligi Leholas, kui Meelis koos Ivoga sinna jõudis, suurem osa külarahvast koos oma varaga linnusesse asunud. Nähes oma poega elusana ja tervelt koju saabuvat, oli Lembitu selle üle ütlemata rõõmus, olgugi et ta ei lasknud seda avalikult paista, sest temale kui kihelkonnavanemale poleks see olnud auks, kui ta oma poja pärast oleks tundnud rohkem muret kui kogu rahva pärast.
Kui siis rahvas oli ülal linnusel koos, suleti selle väravad ning kuhjati nende taha mulda. Linnuseõuele oli ka palju loomi kokku aetud, et nad ei langeks näljasele vaenlasele saagiks.
Ülalt linnuse palkseinalt ja vahitornidest oli aga üsna hästi näha, kuidas raudmeeste tihedad read lähenesid. Nad tulid aeglaselt ratsutades, piigid õieli ees, kuna nende raskuse all maa ümberringi aina müdises ja põrus.
Kõigil neil olid määratu pikad odad pea kohal harjastena püsti, mille seas hõljus ka mitmeid veripunase risti-ja mõõgamärgiga tähistatud lippe. Raudmeeste lähemale jõudes valjenes kabjaplagin ning maa müdisemine. Aga samuti olid ka nende suud täis palvelaule ja appihüüdeid “taevase isa” poole, nii et linnusesse põgenenud rahvas võis üsna selgesti kuulda nende sõnu, mis kostsid läbi hobuste kabjaplagina: “Gott erbarme Dich meiner!”
“Ivo, mida see võõras vägi nõnda kisendab?” päris nüüd väike Meelis vanalt karjuselt, kellega ta kõrvu ülalt linnuseservalt alla vahtis.
“Küllap paluvad halastust oma jumalalt,” arvas Ivo.
“Ise tulevad kurjusega kallale ja paluvad oma jumalalt halastust!” lausus Meelis, jäädes üllatusest keeletuks. “Kas nad sedasi teda ära ei vihasta?”
Kuid säärasele pärimisele ei osanud vana karjus enam midagi kosta ning ta vaatas hirmuga pealt, kuidas raudsoomusega kaetud ratsanikud piirasid linnuse ümber ning jätsid siis oma hobused seisma. Kohe seejärel jooksid nende selja tagant jalamehed välja ning hakkasid neid sadulaist maha avitama, sest ratsanikud ise olid oma raudrõivaga nõnda rängalt koormatud, et nad ei suutnud seda omal jõul teha.
Oma noorusest hoolimata oli Meelis vägagi julge, kuid nüüd, nähes neid raudkoorikuga kaetud nägudega mehi, pidi temagi süda kartusest värisema. Aga samuti polnud ka nende hobused päris tõeliste hobuste taolised, vaid nende pead ja kaelad olid rauaga nii hullusti ära moonutatud, et neid võis pidada ennem tontideks kui hobusteks. Samal ajal kui see raudrüütlite vägi ennast mitmesse leeri üles seadis, hakkas ka Lehola vanem Lembitu oma mehi linnuses tapluse vastu valmis seadma. Nobedasti liikus ta ülal vallil, laskis suured tõrva-ja veekatlad tulele seada ning keema ajada, et kui siis vaenlane linnusele läheneb, valada talle kuuma vett ja tulist tõrva kaela. Samuti laskis ta üles linnusevallile vinnata suuri kive, palke, kanda sinna viskeodasid ja terved sületäied teravaid raudkidadega nooli. Mitmes paigas pingutasid aga mehed vibupaelu ning olid lahingu ootamisel täis ärevust.
Linnuseõuele kokkuaetud veised ja lambad kisendasid ning häälitsesid haledalt, otsekui oleksid nemadki aimanud lähenevat häda. Kõik naised ja lapsed, kes olid jooksnud küladest siia pakku, aeti nüüd Lembitu tahtmisel kuutidesse ning peidikuisse varju, et nad ei jääks kivide ja noolte saju alla, mida vaenlane võis hakata linnusesse pilduma.
“Meelis, Meelis,” kuulis siis äkki Lembitu poeg alt linnuseõuelt oma ema häält, “rutta nobedasti vallilt alla varjule!”
Raske on Meelisel oma ema tahtmisele vastu panna, kuid ometi tahaks ta koos meestega siia vallile jääda. Vahepeal on ta taskust oma lingugi välja võtnud ning korjanud sinna parajaid kive, et neid raudmeeste leeri lennutada.
“Meelis, Meelis…!” hüüab ema.
Nõutult vaatab ta ümber ja märkab siis oma isa, kes parajasti on võtnud paksu rautatud härjanahkse mütsi peast ning pühib käeseljaga otsaesiselt higi. Ta ruttab talle juurde, haarab ta krobelisest kuuehõlmast kinni ning palub, et ta jäetaks siia üles meeste seltsi.
“Sina ei ole ju veel mees, vaid oled laps,” kostab