Suure nutu ajal. Enn Kippel
häbi ja ta langetas laud. Kuid ka auväärsete kodanike emandad pidid selle liiderlikkusele ahvatleva tüdruku ilmumisel põlastades pöörama oma silmnäo, sest säärast katmatust tuua päise päeva ajal vooruslike abielumeeste silmade alla, see on ju südamerõõmuks saadanale enesele!
Ka raatmanid ning pürjermeistrid, langetanud kombekohaselt pea, tihkasid ainult kübara serva alt piiluda mustlastüdruku patuseid ahvatlusi.
Kui vilepuhujate sõrmed hakkasid väledamini sibama, trumminahk ikka ägedamini põrisema küüraka puuvasarate hoopide all, ja kõrisema hõbedasi kuljuseid, siis hakkas tõmmunahkse tantsutari ihu äkki värisema, ta puusad väänlema, kuna ta ise painutas ennast maani; ja ep olnud tal seejuures ei mingit häbi, vaid tal näis isegi olevat tahtmine ning himu enese katmatust näidata.
Olgugi, et seesuguse liiderlikkuse üle kuuldus palju nurinat, ei läinud ükski raatmanest näidendi jätkamist keelama ega tulnud ka keegi kodanikest sellest palaganist välja, vaid raesõdurid hakkasid koguni säärast himuorjusele ahvatlevat etendust nähes hirnudes naerma.
Segastatud tunnetega vahtis nüüd Ivogi; olgugi et ta oli algul langetanud laud, kuid pärast kerkisid need kui iseenesest ja ta põlev pilk kiindus ikka enam ja enam sellesse väänlevasse tüdrukusse, nagu oleks see oma silmalaugude moonutamisega kiskunud teda enese külge.
Tasaseks pikaldaselt tasaseks jäi lõpuks tantsutari väletasti-tippiv samm, mis viis teda aeglaselt seina äärde, kus ta jäi ühe värviliste viguritega ilustatud kirstu juurde seisma; samas soikus trummipõrin ja ainult viled vingusid edasi. Nüüd kummardus tantsuta kirstu kohale, kergitades sellelt kaane ja venitas sealt välja ilge eluka – jäledalt suure jutilise mao, kes oli jämedam kui härja pärasoolikast tehtud verimauk. Edevasti naeratades tõstis tantsuta selle latsutava roomaja oma õlgadele ja andis talle suud! Karjahtas emandaid, kiljahtas mamsleid, kuna Saiakangi-aluse auväärse pagari Teigelmülleri emand pidi jahmatusest saama enneaegse sünnituse, sest nii jube oli ristiinimesel säärast jõledat etendust näha.
Tahes-tahtmata pidid nüüd raatmanid Hans Vangersen ja Jakob Bochdan koos linna pütteliga katksetama etenduse, sest muidu oleksid vihale õrritatud meistrite emandad selle õuduse ja hirmuorjusele ahvatleva tüdruku koos ta ilge elukaga lõhki kiskunud.
Maole – sellele jumalat äraneetud elukale tihkas see noor paganatüdruk suud anda, mõtles Ivo põlgusega; kuid samas tekkis temas hirmus kahtlus, et vahest ep olegi see madu, vaid ainult nõiduseväega uinutatud ja siis roomajaks moondatud inimene, sest sääraseid jubedaid lugusid juhtuvat maailmas küllalt.
Aga veel ep olnud täitnud Ivo imetlemise mõõt, veel kõlises tal kukrus münte, mida ei prassinud ta kunagi maha, nagu tegid seda ammumeistri sellid; pidades karskust, ei juhtunud müntijail kunagi sellipäevi, pealegi nõudis nende amet kainust, ja Ivo isa, rae mündimeister Christoffer Schenkenberg ei sallinud joomareid oma majas. Nüüd aga ei teadnud Ivo, millest tekkis tal seesugune rahuldamatu uudishimu, mis kiskus teda ühest palaganist teise; oli see salajane ning põgus lootus näha veelgi kuskil mõnda pooleldi katmata neitsit? Kuid ei, sääraseid tüdrukuid ei taha ta enam näha…
„Näitame põrgut!“ katkestas Ivo mõtiskluse röökiv munk, kelle peakoti alt ahnesti piilusid tumedad silmad. „Ainult üks kross ja te pääsete põrgusse, kus kuulete hirmsat hammaste kiristamist, oigamist ja tunnete kõrbeva inimliha haisu. Teie näete põrguvalu, millest võite jutustada veel oma lastelastele, ja seda kõike ainult ühe krossi ehk kahe killingi eest!“
Ja Tallinna auväärt kodanikke koos nende emandatega trügis põrguuksel, et oma ihusilmaga näha seda ristiinimestele nii jubedat paika, mida neid juba lapsepõlves oli vitsahirmuga õpetatud kartma. Nüüd aga oli võimalus seda näha ainult tühise krossi eest, ilma et oleks tarvitsenud seejuures kõrvetada enesel näppugi, nagu kinnitas seda põrgupalagani uksel seisev munk. Ja paljud emandad viisid sinna isegi oma lapsi, et nad, teades, millised kannatused neid ootamas, ei eksiks ristiinimese teelt.
Ka Ivol tekkis tahtmine minna põrgupalagani; seejuures puperdas ta süda üsna valjusti, sest temagi oli teinud oma eluajal pattu, jootes õndsa kaalumeistri Brünni emanda kirju kuke õllepäraga purju ja viilides siis teravaks ta kannused, millega see sõgestunud kukk tegi linna kanakarjas suurt laastamist ning kahju. Olgugi et seesugune patt lasus Ivo hingel, ometi kinnitas ta süda, et ega säärast õpipoisi tempu ei arvestata ikkagi pärispatuks. Nii surudes oma südamekartuse vaprasti maha, astus Ivo põrgutelki, kus ta tundis vänget väävlihaisu ja kuhu valgus pääses ainult läbi laes oleva kitsa pilu.
Nüüd kuhjus sinna rahvast – nii selle, meistreid, õpipoisse, emandaid, mamsleid, ja neitsisid, aadlike ja mitteaadlike. Vaatamata seisusele ja ametile, tõugati ning suruti neid külg külje kõrvald tihedasti kokku ja pandi seisma silmnäoga vastu punaseid klaasruudukesi, mis olid keset palagani asetsevas tumedas seinas. Ja kodanikel tuli seada koonud hästi lähestikku kokku, et läbi klaasi piiluda kas või ühe silmaga, sest põrguvalu nähatahtjaid oli liialt palju, nii et telgiseinad suruti väljapoole punni; seejuures kolksatas vaatamishimuliste päid tihtigi kokku, kuid nüüd ei võetud seda teps mitte hädaks. Ivol kukkus peast kübar, kuid seda ep olnud tal mahti hakata otsima, sest seina tagant kostiski juba hirmus hammaste kiristamine, röökimine, oigamine ja ahelate kõlin. Pikkamisi muutus klaasitagune valgemaks, nii et võidi näha lõõmavat tuld, millel vaevlesid pilkajad; suure väävlipaja kohal rippusid aga abielurikkujad – naised juukseid- ja mehed jalgupidi, kuna raisalinnud nokkisid neil silmi peast. See põrgu näis olevat küll ainult pilt, nagu neid müütas isa Christoffer Ebling oma raamatukaupluses, kuid palju suurem ja mitmeti jubedam: kolm suurt tserberit ehk põrgukoera purelesid lõa otsas ühe varga sääreluu pärast ning kiskusid seda igaüks enese poole, kuna sarvikud oma pikkade küüntega uuristasid vale ning pettusega elanud inimeste reieluudest üdi.
Ivo tundis, kuis kellegi pehme käsi haaras hirmunult ta randme ja surus seda tugevasti, nii tugevasti, nagu oleks põrgupiin hakanud sellele kartlikule inimesele külge.
Põrgutules oli näha palju mehi ja naisi, kellest mõrtsukaid aeti piitsadega suurde madudega täidetud koopasse. Autute ja petjate inimeste silmadese valati vedelat väävlit, kuna valetunnistajad, põlvitades kuumal tuhal, pidid lakkuma tuliseid põrgukive. Rikkaid ja jumalakartmatuid sunniti palja ihuga püherdama teravatel ränikividel; liigakasuvõtjad asusid aga põlvini järves, mis oli täidetud keeva pori, vere ja mädaga. Himude orje pilluti kõrgendikult alla kuristikku, kust neid piinajad viisid jällegi üles ja viskasid siis uuesti alla; selle mäe kõrval asetses tulejärv, milles ahastasid ebajumalate kummardajad. Jumalateotajaid aga praeti pannil ja küpsetati varrastel, kust neid karvase kõhuga Peltsebul ehk põrguvürst ise aplasti õgis.
Seesuguste põrgujubeduste nägemine oli ristiinimesele vägagi vajalik, sest see kosutas ta hinge ning kinnitas usku. Härdameelsemad emandad ei suutnud rahulikult vaadata kõiki neid jubedaid kannatusi ja nad puhkesid kuuldavalt nutma.
Kui põrgupiinad uuesti kadusid pimedusse ja kodanikud hakkasid rüsinal liikuma ukse poole, siis kummardas Ivo, et tõsta oma mahasõtkutud kübarat; kuid samas ta tundis, et ikkagi veel hoiab kellegi pehme käsi ta randmest kinni. Nüüd pöördus Ivo ümber ja nägi imestudes, et temast kinnihoidja on keegi neitsi, keda ta Tallinnas varem kunagi ep olnud näinud.
„Ah, ep olegi isa…!“ kogeles tundmatu ja vallandas Ivo käe.
Juhmilt põrnitsenud, pöördus Ivo kähku, et üles tõsta oma kägarakstallatud kübar, kuna palaganist väljuv inimrüsin kandis neitsi tema silmist eemale. Kui lõpuks Ivo palaganist pääses, siis nägi ta, et toosama tundmatu neitsi seisis loomakuutide vahel ja vahtis otsides ringi. Tahtmatult jäi Ivo seisatama ja hakkas teda salamahti piiluma; ta pani tähele, et neitsi rühtjas keha oli ülalt kaetud sinise sametpihikuga, kuna ta puusade ümber laotus roheline hõlmik, mille parempoolne külg oli sõltustega sõlmitud. Tuulepuhangud sasisid ta kokkuköitmata tumedaid juukseid, mis aeg-ajalt langesid ta pooleldisuletud laugudele; veel pani Ivo tähele ta huuli, mis olid ütlemata väikesed. Tõesti – see neitsi ja isegi ta kummaline rõivastus oli Tallinnas tundmatu, nii et Ivo ei suutnud ka välimuse järgi määrata ta seisust.
„Vahest mõne Lüübeki kaupmehe tütar,“ arvas ta lõpuks.
Kuid imelik, et Ivo,