Ohver. Jakob Mändmets

      1

      Üksikuna seisab saar keset ääretut merd nagu hälbinud tall laiapiirilisel rohelisel nurmel. Ootamata takistusena tõuseb ta tormisõidul edasikihutavatele lainetele teele; pahuras vihas sööstvad murdlained kaljusel rannal kõrgele, muutuvad siis halliks hõljuvaks uduks, millega maru niisutab saare kõrge kalda pinda. Suvine tuul põimib merelainetest ta ümber meeldiva valge pärja, mis lumivalge pehme kraena ehib saare urmseks kistud kallast.

      Kerkides sinetavaist voogest silmapiirile, toob saar haigutavaisse ja tülpinud reisijaisse aurulaeval suuresti elevust. Nad küsivad ta nime, vaatlevad ta metsaparrast, punase ristiga päästejaama ja põhjapoolsel neemel seisvat madalat halli kabelit.

      Varsti vaibub saar jälle voogesse, kaobki viimaks hoopis silmapiirilt, ühtlasi ununedes ka reisijate meelest. Reisijad vahivad uuesti ükskõikselt määratusse avarusse või jälle alla laeva külge mööda üles sööstvaisse pärreldavaisse laineisse.

      Sellel saarel elas auväärt saarevanem Jaan Lenström. Ei leidunud nooremate inimeste hulgast pea ühtegi, keda tema oma käega ei olnud ristinud, ja neile, kes puhkasid seal neemel väikese halli kabeli ees jämedakruusalises mullas, pani Lenström viimselt mulda lihtsa, mustaksvärvitud puusärgi kaanele. Hällist hauani jäid saarlased Lenströmi hoole alla, ta suu kuulutas neile õigust tülide puhul ja ta nuhtles valjusti üleannetut, kes julges üle astuda kommetest, mis saarlastele omad ja pühad. Sellejuures oli Lenström kõige osavam meremees. Ta juhtis oma paati nagu peru hobust ja pimedal ööl leidis ta silm kergesti veepinnani ulatuvate teravanukiliste kaljude vahelt tee valgmale. Kui Lenströmi väheldane kogu, veidi vimmas seljaga, ahtakese kuivetanud näoga, mida piiras harjaskõva habemetara, teraskõvade hallide silmadega pühapäeval kabelis astus lugemistooli, siis ei pidanud ükski saarlane teda omasuguseks. Ta heledapoole, veidi kiunuv hääl käis nagu peenikese, nahknööridest kokkupõimitud piitsakeele löök läbi kabeli. Siis seisid saarlased Lenströmi ees mahalöödud silmil.

      Ta oli kuuskümmend aastat vana, aga niivõrra tugev, et temast poole nooremad mehed talvistel hülgejahi teekondadel tema kõrval hästi ei suutnud raskustele vastu panna.

      Ükski ei olnud saarel nii rikas kui Jaan Lenström. Ta ilus neljatoaline pruuniks värvitud klaasrõduga maja asus nõos sügavmullasel pinnal. Voogudesse vaibuva päikese kiired panid igal õhtul ta maja aknad silmipimestavalt helkima ja vaadates rõdult ulatusid ta pilgud mitu penikoormat üle lainetava mere.

      Sellest on juba mitu aastat tagasi, kui Jaan Lenströmi ees kabelis puusärk seisis, milles puhkas ta naine. Sel korral kõneldi saarel kahest pisarast, mis Lenströmi põsilt alla vajunud, kuid ta kuivatanud need ruttu. Järgmisel sügisel möllas kolm päeva maru. Õnnelikud olid need, kes pääsid sadamasse, õnnelikud ka needki, kes kramplikult kinni hoides laevatükkidest suutsid päästa oma elu. Aga paljud pühkis maruhoog jäädavalt lainetesse ja nende viimaste hulgas oli ka Jaan Lenströmi vanem poeg. Surmasõnumit kuuldes ei veerenud ta silmist ükski pisar, kuid ta kramplikult tuksatavad palgelihased kõnelesid löödud haava põletavast valust.

      Paar aastat peale seda ilmus kahvatanud, ara vaatega noormees saarele. Alles ainiti vaatlemisel tundis Jaan Lenström selle hädise inimese kui oma noorema poja. Noormees heitis voodi ja mõni aeg peale seda luges Lenström kindla häälega oma poja puusärgi juures matusepalvet.