Needmine. Jakob Mändmets

      Needmine

      NEEDMINE

      Kangeks jäänutena pika tee sõidust ronisime mäeveerul külakõrtsi ees vankrilt maha, päästsime sedelgarihma lahti, viskasime hobusele tugeva kahlu heinu ette ja läksime madalast uksest läbi kõrtsituppa. Sumbunud hais ühes vinguga, mida leel rippuva paja all olevad õhkuvad tukid laiali laotasid, lõi meile vastu nägu. Läbi kustunud ruutude tungivad päikesekiired langesid tolmuvihkudena konarlikule paepõrandale, kuna väikeseruudulistel akendel tuhanded kärbsed porisesid. Neid ajasid ruutudel taga ja tapsid kaks last, kellel soojast ilmast hoolimata väikesed võidunud kasukad seljas olid.

      Tagaseinas väikese neljanurgelise ja vaevalt läbipaistvate ruutudega akna all oli kitsas lühike lett ja selle kohal akna kõrval seinal pisuke klaasustega kapp. Kapist paistsid mõned viinapudelid, tikupakid ja kümmekond odavasordilist paberossitopsi.

      Pahemal pool seina ääres oli pikk, terava noaga ristisid, ruutusid ja nimetähti üleni täis lõigatud lavataoline pink. Muidugi teelistele magamisasemeks, aga küllap seal võisid ka teised kõrtsilised istuda ja elavalt vaielda või meelemõruduse silmapilkudel oma raske seisukorra üle järele mõtelda.

      Hoovi peale viiva ukse kõrval seisis toober loomatoiduaganaid täis ja sealt tõusid praegugi kerged sinakashallid aurupilved üles, ammuselt lubjatud ja nüüd nagu tarretanud verega üle võitud lae all laiali lagunedes ja kadudes.

      Me jäime alguses võõrastades keset põrandat seisma, silmadega otsides, kust võiks istumiseks sündsat kohta leida. Pealegi lõi kõrtsi hämarus ja ving valusalt silmadesse.