Mart Ormi jutustus. Jakob Mändmets

      1

      Algan seda lugu õieti sellest päevast, mil ühel juuniõhtul astusin Hiiesoo heinamaal vikatisse. Sulane Annus oli selle visanud hooletult põõsa alla. Haav ulatus luuni ja pani mu nii mõnekski nädalaks koju.

      Kui juba võisin käia kõle varal, võtsin oma hooleks kergemaid koduseid talitusi. Kui juhtus neist jatkuma aega, lõikasin rehapulki ja parandasin üht-teist tööriista.

      Ühel eredapäikeselisel päeval, kui istusin pinu ees ja seadsin uuele sirbile taha lütt, tuli meile mu vennatütar Leena. Ta oli vaenelaps ja teenis Oruvere mõisas pesutüdrukuna.

      Nägin kohe, et tüdruk oli tulnud tiidsasti. Sitsrätik oli langenud õlule ja ta punetavaist põsist lagunes õrn puna kaelale.

      Ta avaldas mu õnnetuse kohta sooja kaastunnet. Usun, et ta sõnad tulid südamest, sest küllap temalgi oli aimu, mäherdune hoop see on talutöödele, kui mees istub tiidsal ajal kodus.

      Lõppeks küsis ta, millal perenaine peaks tulema koju.

      “Arvan, et ta ei tule niipea. On ju Taganiidul maas hulk kuiva loogu ja vististi said nad tänaseks ka endile mõned päevilised.”

      Ta vaatas mõtteis enda ette. Lõpuks sõnas ta rohkem enesele: “Ega mul oleks ühti aega oodata.”

      “Kui sul nüüd on midagi perenaisele öelda, ehk võiksin minagi seda edasi anda, muidugi kui see ei ole mõni suur saladus.”

      “Mis see nüüd nii saladus ongi,” tähendas ta. “Eks see tule ikkagi välja. Aga talle ma kõneleksin.”

      “Noh, kui ei taha mulle rääkida, eks siis pea ootama.”

      Ja ma asusin uuesti oma tegevusele.

      “Kuule, onu,” ütles ta veidi aja pärast, “eks ma või seda sinulegi kõnelda. Tahtsin sinult küsida nõu.”

      “Noh, hea küll, lase aga käia. Küllap mina annan sulle head nõu, kui aga oskan.”

      “Kuule, onu, ma lähen mehele.”

      Seda ütles ta toonil, nagu oleks üles tunnistanud mingisuguse kuriteo. Häbelik oli ta seejuures, nii et ei julgenud vaadata minule otsa. Kogu ta pale ja kael värvusid veel hoogsamalt.

      “Noh, mis seal siis on?” sõnasin. “Eks noored tütarlapsed ole ennegi teinud niisuguse tembu ja teevad pärast sindki. Mina omapoolt soovin, et taevaisa õnnistaks su sammu. Kes see mees siis on?”

      “Juurika Hendrik.”

      “Juurika Hendrik? Ma ei tunne seda meest. Aga kui ma ei eksi, siis on ta Juurika peremehe kõige noorem vend. Kus te siis saite tuttavaks?”

      “Ta on tänavu meie mõisas teopoisiks. Sööb perelauas. Ega ta ei joo. Pidin perenaiselt küsima, mis ta sellest arvab.”

      “Noh, mis seal nüüd palju teistel arvata, eks see ole teie oma asi. Kuhu te siis asuksite elama?”

      “Sellest oleme ka kõnelnud. Hendrik arvab, et võiks esiotsa võtta teomehe koha, aga pärastpoole ehk minna linna. Eks sealt saa ju ikka mingi teenistuse. On ju mitmedki läinud linna.”

      Olgugi et minul mingit põhjust ei olnud vahele segada nende kavatsusse, kuid ometi ei saanud enesest eemaldada sel puhul mõtet, et see samm on otse ilmaaegne. Nad võtavad teomehe koha, aga see väike tüdruk ei osanud kujutella neid raskusi, mis ta seega võtab enda kanda. Tal polnud neist aimugi. Kas polnud ma nende elu näinud? Eks see ole üks rühkimine ja vaevlemine päikese tõusust loodeni, mis sööb ja hävitab ära inimese, nii et tast jääb väheste aastate pärast järele ainult inimese vare. Eks olnud ma näinud küllalt neid teomeeste naisi, kelle rinnad raske töö lühikese aja jooksul on rõhunud sisse, õitsvad palged on kiskunud lahjaks ja inetuks ja kehad muljunud küüru. Nende suurim ja vihaseim vaenlane on alaline töö, puudus ja vaev, ja need ei lase neid küüsist enne, kui neil läheb korda põgeneda kalmukünkasse. Ma ei saanud oma mõtteid ta eest täiesti varjata ja laususin: