Surnute pidu. Eduard Vilde

      SURNUTE PIDU

      Toapoiss leidis leivaisa niisugusel näol ja olekul eest, et ta teda tükil ajal ei usaldanud eksitada. Kaubanõunik Mangold näis pildi ees palvetavat. Ta näis vastu võtvat kõige kõrgemaid ilmutusi. Käed hoidis ta põlvel ristis, pea parema õla poole viltu, huuled aplal kuulatamisel, silmad iharal maitsmisel, ja hingelik elevus, mida tema õrnroosad põsed hõbedaste habemepeenarde vahelt välja koitsid, hõimus nii väga kõikeunustava, kõigest maisest puhtunud õndsusetundega, et Friedrich näpu suhu pistis ja diskreetse sammukese tagasi astus. Alles paari minuti pärast söandas mees köhatada, nõnda köhatada, nagu köhatada oskavad ainult vanad, vilunud toapoisid, et oma alandlik-targast minakesest märku anda.

      Mangoldi-härra ärkas, aga mitte täiesti. Pead pööramata, unelinik näol, unistusmesi pilkudes, küsis ta nagu kaugelt udu seest tuleva häälega:

      „Mida jälle? Te pidite mu paar tundi tülitamata jätma.”

      Ka Friedrich püüdis oma häälele udust mahedust anda, kui ta kikivarbail kostis:

      „Direktori-härra Speidel! Ta ütleb oma asja tungiva olevat.”

      Kaubanõunik laskis teda seista, sest üks uus ime-ilmutus maali detailides vajutas ta vaimu iluvoogudesse tagasi.

      „Direktor Speidel?” kordas ta viimaks, võideldes unelemisega. „Jaa, Friedrich, jaa – laske ta tulla.”

      Kui härra Speidel sisse astus, tõttas Mangold talle haruldasel elavusel vastu, pani käe ta õlale ja ütles kartliku ärevusega: „Mitte sõna äriasjust, enne kui olete näinud minu uusimat aaret! Seal ta seisab! Praegu välja pakitud! Viimane Hallberger! Teie mäletate ehk veel, et mina olen selle noore geeniuse leidja ja päikese kätte tõstja.”