Äi. Eduard Vilde

      ÄI

      Väike väljasõidukoht linna ligidal.

      Kolmekuningapäeva õhtu.

      Lumeta teest hoolimata rohkesti külalisi restoranis.

      Mina istun üksinda restoraniruumi ühes nurgas, rüüpan musta kohvi, vaatlen seltskonda ja kuulatan tema vestlust.

      Enamasti kaupmehed, peremehed ja sellid ning nende daamid. Ma tunnen neid kõiki – kui mitte nime, siis ometi näo poolest. Nad kannavad häid riideid ja kõnelevad saksa keelt. Rahvuselt on nad endised eestlased, mida nad muidugi olla ei taha. Nooremad härrad on hoolsasti soetud ja moekohaselt ekipeeritud saapaninast kuni kõrge krae ja värvika kaelasidemeni. Iseäranis «kontorihärrad». Need on kaubalinna lõvid. Poesellide peale vaatavad nad veidi üle õla. Need jälle vaatavad üle õla teiste peale, keda nad endist arvavad madalamad olevat, näiteks käsitööliste peale. Seltskonnal peavad olema oma astmed, muidu puudub nii mõnelgi isendil tähendus ning kaal. – Daamidest pole midagi erilist öelda: nende välimus on laitmatu, aga mitte just elegantne, maitselt väikelinna laadi nii riide, ehte kui ka soengu suhtes. Kuldsed taskukellukesed pika kuldse keega, käevõrud, rinnanõelad, sõrmused. Iseäranis sõrmused. Neid on neil palju. Ühel proual loen neid kahes sõrmes kuus tükki. Aga mis sest. Ta on ju rikka vorstivabrikandi noorik.