Põhjamaa lapsed. Anna Haava

      Meid saatnud waikuste-helin —

      Ja tähte-särawad ööd —

      Kuu-kumawad, lumitand metsad —

      Ja waiksed kaugele-teed:

      Me oleme põhjamaa-lapsed.

      Jäeb lumekargelt põuue

      Meil südame sügawam õnn —

      Ja südame sügawam walu —

      Nad ainult aimata on —

      Jäeb igawest ütlemata

      Meil südame õndsam õnn!

      Ja südame sügawam walu,

      Mis waikiw kui igawik on —

      Sind armastan, mina koduta lind,

      Sind, minu püha kodumaa-pind!

      Sa higi ja werega joodetud!

      Sa ohwritega ostetud! —

      Teid õnnistan, tööga-koormatud käed!

      Teid, mures ja hooles waewatud pääd!

      Kes ustawad sõjas isamaa eest,

      Kus tõuswad teil kantsid rahutööst! —

      Teid õnnistan! – õnnistan tuhatkord sind

      Sa minu püha kodumaa pind!

      Meie, saatusest walitud,

      Ristitules seletud —

      Waritsegu meid wetewood!

      Tõusku tuhanded tuulehood!

      Kaswagu pilwed kui pilksed mäed!

      Meie ümber surmawäed!..

      Edasi! edasi! – elu meil ees!

      Meie kilp on töös ja tões!

      Meie, saatusest walitud,

      Ristitules seletud!

      Mu laulud ei „kunsti”-kõlad,

      Mis pärga ihkawad. —

      Sai tulla kohtumõistjad!

      Ja kes neid wihkawad;

      Sai tulla! kel külma mõistust —

      Kel ahtakest, angunud meelt —

      Ja kellel’ ehk haawu nad saatnud..

      Ja kes nad kustutaks teelt: —

      Need tulewad, lähewad warjud —

      Puult langeb ehk mõnigi leht; —

      Kuid waikselt waatab taewast —

      Jäeb seisma saatuse – täht.

      Mjs on mul teiega tegmist!

      Teie, söönud, joonud Jumala loomad!

      Teie, päikseküllas närbuwad lilled!

      Mis on mul teiega tegemist! —

      Mis on mul teiega tegemist!..

      Mina, eksiw, rändaw täheke,

      Mina põrmupõuest üks sädeke! —

      Wast siiski… ah!..

      Orjadehulgad – nad liiguwad laial’ ja salgus —

      Ülemaa-orjadehulgad!

      Orjadehulgad – nad meile kui pakuks jalgus!

      Waimliselt orjased hulgad!

      Orjadehulgad – neid ehtinuid, isanda-kuues —

      Orjased jõukatehulgad!

      Mõnusalt, mõttetalt süües ja juues, —

      Waimliselt waesemad hulgad!

      Orjadehulgad – nad tallawad emakeele!

      Waimliselt hämarad hulgad!

      Müüwad, oh, waba ja mehise meele!

      Waimliselt wiletsad hulgad

      Orjadehulgad! nad waabatud wõõrast wärwi —

      Sauesed orjadehulgad!

      Täidawad wõõraste kantside serwi —

      Ülemaa-orjadehulgad!

      Näokatte-pidule ehime,

      Nii laenatud hilpudes kehime —

      „Europa” kui waataks, kui meid nii näeks

      Oi, kuidas ta „reverenzi” teeks:

      „Kust-rahwas? kas Saksast? Sarmatiast?

      Kas Seine kaldailt? wõi Karjalast?

      Ja kuhu nii minek? – oi, lapsemeel!

      Kas kaua nii mõtlete mängida weel?..

      – Kui homme „visitele” tulete —

      Siis, ootame, midagi olete!

      Kel oma laadi, kel oma meel,

      Kel oma täht hiilgab otsaeel: —

      Siis wastu küll teile tõttame,

      Teid rahwaste ritta wõtame.”

      Kõik sile – kõik riimid ja rütmus,

      Kõik silbid ja sõnade käik:

      Kõik walitud „kunst”, kõik helin —

      Kõik wirwed ja wärwide läik!

      – Kui ainult hinge neil oleks!..

      „Auuahnust arwatakse

      Põrguliste päranduseks” —

      Prõlla – lausa lauletakse