Salamõrtsuka teekond II osa. Robin Hobb

      XXI

      VASTASSEISUD

      Diplomaatiat võiks sama hästi nimetada ka saladustega manipuleerimise kunstiks. Mis kasu oleks ühestki läbirääkimisest, kui kummalgi poolel poleks saladusi, mida jagada või varjata? Ja täpselt samavõrd, kui see on tõsi kuningriikidevaheliste kaubanduslepingute puhul, kehtib see ka abieluleppe kohta. Kumbki pool teab täpselt, kui palju ta on valmis teisele poolele andma, et oma tahtmist saada – ja manipulatsioonil selle salateadmisega põhinevadki kõige raskemad kokkulepped. Pole ainsatki tegevust inimeste vahel, milles saladustel ei oleks oma roll, olgu tegu kaardimängu või lehmamüümisega. Eelised on alati selle poolel, kes oskab kavalamalt otsustada, milline saladus avaldada ja millal. Kuningas Shrewdile meeldis öelda, et pole suurimat eelist kui teada oma vaenlase saladust, kui too usub sind sellest teadmatuses olevat. Ehk on see kõige sügavam saladus üldse, mida teada.

      Järgnevad päevad polnud minu jaoks mitte päevad, vaid katkendlikud ärkvelolekuperioodid, millesse oli pikitud hubisevaid palavikuunesid. Kas oli mu põgus vestlus Narriga lõplikult ära kurnanud mu viimsed jõutagavarad või siis tundsin ma end lõpuks piisavalt turvaliselt, et vigastusele alla vanduda. Ehk mõlemat. Ma lebasin voodis Narri kolde lähedal ja tundsin haletsusväärset tuimust – kui ma üldse midagi tundsin. Pealtkuuldud vestlused tärisesid vastu mind. Arusaamine oma olemise armetusest kord tekkis, kord kadus, kuid Verity tule minu juurde, tule minu juurde oli alati ligi nagu trummilöögid, mis andsid mu valule rütmi. Teised hääled palavikuhämus tulid ja läksid, aga see oli püsiv.

      „Ta usub, et see oled sina, keda ta otsib. Ja ka mina usun seda. Ma arvan, et sa peaksid ta vastu võtma. Ta on Valget Prohvetit otsides tulnud pika ja vaevalise tee.” Jofroni hääl oli vaikne ja mõistlik.

      Kuulsin, kuidas Narr raspli kolksatusega käest pani. „Sel juhul ütle talle, et ta eksib. Ütle talle, et ma olen Valge Lelumeister. Ütle talle, et Valge Prohvet elab tänavat pidi edasi, vasakult viies uks.”

      „Ma ei hakka teda narrima,” vastas Jofron tõsiselt. „Ta on sind otsides rännanud väga pika maa ja kaotanud kõik peale elu. Tule, oh püha. Ta ootab väljas. Kas sa ei võiks temaga kas või pisut kõnelda?”

      „Oh püha,” norsatas Narr põlglikult. „Sa oled liiga palju vanu käsikirju lugenud. Ja tema samamoodi. Ei, Jofron.” Siis ta ohkas ja leebus. „Ütle talle, et ma räägin temaga kahe päeva pärast. Aga mitte täna.”

      „Väga hea.” Jofron ei kiitnud seda ilmselgelt heaks. „Aga temaga on kaasas veel keegi. Rändmuusik. Ma ei usu, et temast niisama lihtsalt lahti saab. Ma usun, et too otsib teda.”

      „Ah, aga keegi ei tea, et ta on siin. Välja arvatud sina, mina ja ravitseja. Ta tahab, et ta jäetaks mõneks ajaks rahule, kuni ta paraneb.”

      Liigutasin suud. Püüdsin öelda, et soovin Starlingit näha ja et tema minemasaatmine pole kindlasti minu soov.

      „Ma tean seda. Ja ravitseja on endiselt Seedrimäel. Aga ta on terane, see laulik. Ta küsis lastelt uudiseid võõraste kohta. Ja lapsed, nagu tavaliselt, teavad kõike.”

      „Ja räägivad kõigest,” vastas Narr pahuralt. Kuulsin, kuidas ta ärritunult veel ühe tööriista käest viskas. „Ma näen, et sel juhul ei jää mul muud üle.”

      „Sa kohtud nendega?”

      Naeruturtsatus Narrilt. „Muidugi mitte. Ma pean silmas, et ma valetan neile.”

      Pärastlõunased längus valguskiired mu suletud silmadel. Ärkasin vaidlevate häälte peale.

      „Ma tahan teda ainult näha.” Naise hääl, ärritunud. „Ma tean, et ta on siin.”

      „Ah, küllap ma pean siis tunnistama, et sul on õigus. Aga ta magab.” Narr, oma hulluksajava rahuga.

      „Ma tahan teda sellegipoolest näha.” Starling, rõhutatult.

      Narr ohkas sügavalt. „Ma võiksin lasta sul teda näha. Aga siis tahaksid sa teda puudutada. Ja kui sa teda puudutad, tahad sa oodata, kuni ta ärkab. Ja kui ta ärkab, tahad sa temaga rääkida. See ei lõpeks iial. Ja mul on täna palju tegemist. Lelumeistri aeg ei kuulu talle endale.”

      „Sa ei ole lelumeister. Ma tean, kes sa oled. Ja ma tean, kes on tema päriselt.” Avatud uksest voolas sisse külma. See roomas mu tekkide alla, kiskus ihu kangeks ja nokkis valu tuikama. Ma tahtsin, et nad ukse kinni paneksid.

      „Oojaa, sina ja Kettle teate meie suurt saladust. Mina olen Valge Prohvet ja tema on karjane Tom. Aga ma olen täna hõivatud homme valmivate nukkude ettekuulutamisega ja tema magab. Loeb oma unenägudes lambaid.”

      „Ma ei mõelnud seda.” Starling tasandas häält, aga see kostis siiski. „Tema on FitzChivalry, Chivalry Loobuja poeg. Ja sina oled Narr.”

      „Kunagi ehk olin ma narr. See on siin Jhaampes üldteada. Aga nüüd olen ma lelumeister. Kuna ma seda teist tiitlit enam ei kasuta, võid selle endale võtta, kui soovid. Ja mis Tomisse puutub, siis ma usun, et viimasel ajal passib tiitel Sängimadrats talle kõige paremini.”

      „Ma lähen selle asjaga kuninganna ette.”

      „Tark otsus. Kui tahad tema narriks saada, tuleks sul kohe kindlasti temaga kohtuda. Aga nüüd luba, et ma näitan sulle veel midagi. Ei, astu tahapoole, nii et sa näeksid seda tervenisti. Ja siit see tuleb.” Ma kuulsin uksepaugatust ja haagi kõlksatust. „Minu ukse väliskülg,” kuulutas Narr rõõmsalt. „Värvisin selle ise. Kas meeldib?”

      Kuulsin tekkinud mütsatust nagu summutatud jalahoobist, millele järgnes veel mitu samasugust. Narr tuli ümisedes tagasi töölaua taha. Ta võttis kätte puust nukupea ja pintsli. Ja viskas pilgu minu poole. „Jää uuesti magama. Ta ei pääse niipea Kettrickeni jutule. Neil päevil võtab kuninganna vastu väga väheseid. Ja kui võtabki, pole tõenäoline, et teda usutakse. Rohkem ei saa me praegu teha. Nii et maga, kuni sa veel saad. Ja kogu jõudu, sest ma kardan, et sul läheb seda tarvis.”

      Päevavalgus valgel lumel. Olen kõhuli lume sees puude vahel ja vaatan alla lagendikule. Noored mängivad inimesed ajavad üksteist taga, hüppavad ja tirivad pikali, et lumes üha ja üha veereda. Nad ei erine suuremat kutsikatest. Kadedus. Kui meie üles kasvasime, ei olnud kunagi teisi kutsikaid, kellega mängida. See on nagu kihelus, see iha tormata alla ja nendega kampa lüüa. Nad lööksid kartma, hoiatame ennast. Ainult vaatame. Laste kiledad hõiked täidavad õhku. Kas meie plikakuts kasvab nende sarnaseks, mõtleme neid nähes. Põimitud juuksepatsid lendavad seljal, kui nad üksteist taga ajades läbi lume tuiskavad.

      „Fitz. Ärka üles. Ma pean sinuga rääkima.”

      Midagi Narri hääletoonis lõikas udust ja valust läbi. Avasin valusad silmad ja kissitasin neid. Tuba oli pime, kuid Narr oli tõstnud voodi ette põrandale küünlajala. Ta istus selle kõrval ja vaatas mulle tõsiselt otsa. Ma ei suutnud lugeda tema ilmet – silmis ja suunurkades tantsiskles justkui lootus, aga samas tundus, et ta on end kokku võtnud, nagu tooks halbu uudiseid. „Kas sa kuulad? Kas sa kuuled mind?” nõudis ta.

      Suutsin noogutada. Siis: „Jah.” Mu hääl oli nii kähe, et vaevu tundsin selle ära. Mulle tundus, et mitte mina ei kogu jõudu, et ravitseja saaks noole välja tõmmata, vaid jõudu kogub hoopis haav. Valukolle kasvas iga päevaga suuremaks. See tikkus lakkamatult mu meele piirimaadele ja tegi mõtlemise raskeks.

      „Ma käisin Chade’i ja Kettrickeniga õhtust söömas. Chade’il oli meile uudiseid.” Ta kallutas pead ja jälgis hoolikalt mu nägu, kui sõnas: „Chade ütleb, et Buckis on Farseeride laps. Alles beebi, ja sohik. Aga Verity ja Chivalry vereliinist. Ta vannub, et see on tõsi.”

      Ma sulgesin silmad.

      „Fitz. Fitz! Ärka üles ja kuula mind. Ta tahab veenda Kettrickeni, et too lapse endale nõuaks. Kas selleks, et väita, nagu oleks too tema tõeline laps Verityga, keda võltsi nurisünnitusega palgamõrtsukate eest varjati. Või siis öelda, et laps on Verity sohik,