Halb tüdruk on jumala hea olla. Kätlin Kaldmaa
EI, VIIELE. TEATE KÜLL
ESIMENE PEATÜKK,
kus saadakse elu tähtis õppetund
Väiksena ma olin väga rumal. No tõesti. Ma räägin teile kõige piinlikuma loo sellest, kui rumal võib üks inimene olla. Ja mul on suht piinlik seda teha. Vabanduseks võib öelda ainult seda, et ma olin siis umbes viieaastane ja armastasin üle kõige maailmas pähklikooki. Ja selge oli, et pähkleid ei müüda poes mitte kunagi. See on defitsiit. Kuidas nad pähklikoogi jaoks pähkleid saavad, sellest ei saa üldse aru. Nii et pähklikook on minu maailmas kõige parem asi ja seda just nimelt pähklite pärast.
See võis olla mõni oktoobrikuu hommik, kui ei sadanud vihma ega lund ja maad kattis kerge valge härmatis. Läksin õue. Panin hästi kähku riidesse, et õe ja venna eest ära pääseda. Nad võivad vahel tüütud olla, need väikesed inimesed.
Lähen mina õue ja mida mina näen? Aed on pähkleid täis! Siin ja seal rohu peal ilusad ümmargused pähklikesed, vali millist tahad. Panen mina aga kähku tuppa tagasi, et võtta seda oma väikest korvi, millega ma sügiseti seenel käin ja mis on päris minu oma. Praegu ka veel, kuigi ma olen juba ikka mitu aastat vanem. A no ma’i raatsi seda käest ära anda.
Võtan mina oma korvi, ei ütle kellelegi midagi, ja torman aga õue tagasi. Pähkleid korjama. Mõtlen küll korraks, et meil siin ju nagu sarapuid ei kasva, mille otsast pähkleid saab, aga no küllap on mingine imeasi juhtunud ja mõni pähklipuu siin järelikult ikka peab olema. Korjan kõik pähklid ettevaatlikult ükshaaval korvi sisse, oma pool korvi saab neid täis. Käin kogu aia läbi ja uurin teeperve, ja hoovi peal on ka veel mõned pähklikesed ilusakesed.
Kui kõik pähklid korjatud, imetlen oma saaki ja lähen ettevaatlikult tuppa. Ettevaatlikult, sest kes see siis trepi peal komistada tahab, kui midagi nii tähtsat kaasas on nagu korvitäis pähkleid.
„Emme, vaata, ma korjasin meile pähkleid!” teatan ma uhkelt ja sirutan korvi ema poole. Lootuses muidugi, et nüüd saab ema ise meile pähklikooki teha ja ei pea ootama, kuni vanaema sellega kellegi sünnipäevale tuleb. Sünnipäevad on ikkagi ainult üks kord aastas.
No ja ema purskab naerma, nii et pisarad silmist voolavad. Hoiab minu pähklikorvi ja naerab ja naerab ja naerab. Ja mina ei saa midagi aru. Kui ema lõpuks köögirätiga pisarad kuivatatud saab, sasib ta mu pead ja ütleb: „Kallis laps, sa oled meile jänesepabulaid korjanud! Väga ilusad jänesepabulad on.”
Nii et ei mingit pähklikooki.
Olgu see teile tõestuseks, et inimesed tõepoolest arenevad ja saavad targemaks, kuigi see on just selline mõttetu jutt, mida õpetajad räägivad. Praeguseks tunnen ma väga hästi jänesepabulaid, põdrapabulaid, kitsepabulaid, karuplärakaid ja lehmakooke. Nii et mind juba ära ei peta.
TEINE PEATÜKK
kus tehakse väike tiir maailmas
See jälle juhtus eelmisel aastal, kui vennale oli tarvis mingi vaktsiinisüst teha ja isa tööauto oli parajasti remondis.
„Li, sina oled suur juba küll ja võid Sassiga velskripunktis ära käia. Otse Leedimäest üles, koolist mööda, poe juurest vasemale ja teine maja, nii et saad hakkama küll.”
No lõpuks ometi said aru. See võtab neil ikka aega.
Hakkame siis aga minema. Vennakesele kummikukesed jalga, et äkki hakkab vihmakest sadama või midagi. Sass on meil muidugi selline, kes muudkui aga tahab plehku panna, siiapoole ja sinnapoole, nii et tal tuleb terve tee kõvasti käest kinni hoida. Ega meil pikalt minna ei ole, neli kilomeetrit või nii, aga tema väikesed jalad ju kuigi pikki samme ei astu.
Läheme siis kõigepealt oma küla vahelt läbi, keerame raamatukogu juurest alla ja üle silla.
„Li, Li, vaatame, kus KALAD on!” hõiskab Sass õnnelikult.
No vaatame siis, kuidas vesi voolab ja kas mõnda KALAKEST näha on. KALU nii kõrgelt näha ei ole ja Sassile pole väga mõtet seletada, et see on sellepärast, et vesi vahutab kivide vahel ja me oleme liiga kõrgel, et midagi peale selle vahu näha. Sass otsib ikka oma KALAKALAKALAsid.
Üks KALAmees on küll. Ükski tuttav mees see ei ole. See on ka arusaadav, sest on teisipäev ja teisipäeval on kõik meie tuttavad mehed tööl. Nüüd te ilmselt mõtlete, miks mina siis teisipäeval koolis ei ole ja kas ma teen poppi. No tegelikult ma muidugi poppi ei tee, vaid aitan ema ja selle nimi on tõendi peal „kodused põhjused”. Ja see on sellepärast, et velskripunkt on lahti ainult teisipäeviti ja neljapäeviti ja venna vaktsiin on juba niigi üle läinud.
Kui mul ta sealt silla pealt ära vedada õnnestub, lähme söökla eest läbi ja Sass ütleb muidugi eriti kõva häälega kõigile tere, sest külas peavad lapsed kõigile tere ütlema, see on viisakas. Ainult et kui teised ütlevad seda vaikselt, nii et vaevu kuulda on, siis Sass üürgab nagu tuletõrjepasun.
„Li, Li, ma tahan purskkaevu ka näha!”
„Olgu, aga ainult viis minutit.”
„Millal see tööle hakkab?”
„Mina ei tea. Ükskord töötas.”
„Ma tahaks, et see töötaks, siis tuleks siia KALAD.”
„Ei tule.”
„Tulevad küll, Taavi ütles.”
„Ei tule.“
„A miks? Taavi ütles.“
„Taavi ajas sulle pada. Vaata, purskkaev on mäe otsas ja jõgi on all orus ja KALAD ei uju mäest üles.”
Kõõlumine tuleb ära kõõluda, sest ma tahan, et koolis söögivahetund enne pihta hakkaks, kui me koolimaja juurde jõuame, ja nad enne teise majja sööma läheksid, muidu ma pean kõigile seletama, mida ma siin teen ja miks ma koolis ei ole. Mis on arusaadavatel põhjustel lihtsalt mõnevõrra tüütu.
Kui Sass on siin need KALAKALAKALAD ära vaadanud ja mitte kedagi näinud, saame edasi minna. Koolimaja poole minnes suudan ma kõige tema vada sisse siiski rääkida ka sellest, et vaata nüüd me jõuame varsti selle maja juurde, kus Li koolis käib, ja kui sina suureks saad, siis sina hakkad ka siin koolis käima, aga kõigepealt lähed sa sellesse teise koolimajja, mis on kilomeetri võrra kaugemal ja kuhu on seega pikem tee. Seda ma talle ei ütle, et eriti pikk on see tee siis, kui pimedal talvehommikul mäest üles peab pressima. Miski tuleb inimesel endal ka avastada. Pealegi on ema tüdrukutele südamele pannud, et me väikest venda elu tõsiasjadega ära ei hirmutaks. Aga no mis meie sinna teha saame, kui ta nii toredasti kardab, et kohe lust on hirmutada. Aga praegu ma parem ei hakka sellest hundiulgumisest rääkima, mida siin talvehommikuti kuulda võib. Tal on ju veel paar aastat aega. Ja äkki siis on jahimehed oma töö teinud ja enam neid hunte ei ole. Põhimõtteliselt on ikkagi hea, kui kartma ei pea.
Sass on piisavalt aeglase minekuga ja kummikud lohisevad, nii et ma juba näen, kuidas suurte maja klassid üles sööma lähevad. Ega see pikk lohisev saba seal just palju kiiremini liigu kui Sass, aga pisut siiski, nii et kui me samas tempos liigume, on kõik korras. Väga hea. Natuke tuleb ikkagi tempot tõsta, sest velsker pidi meid poole üheni ootama ja kell hakkab juba pool kaksteist saama.
„Nii, ja nüüd algab jooksutrenn!” teatan mina ja kahman Sassi käest kõvemini kinni.
„Jookseme peatumata siit selle
TEISE KASENI!”
„Kolmandani!” hõiskab Sass.
Olgu. Kolmandani.
Jookseme. Sassi kummikud kolksuvad ja Sass hingeldab, kummikud kolksuvad ja Sass hingeldab ja jääb natuke enne seda teist kaske seisma. Jooksutrenni lõpp.
„Jookseme ikka
TEISE KASENI ära,” keelitan mina ja Sass hingeldab edasi. Rohkemaks temast asja ei ole. Tempo hoidmiseks räägin asjadest, mis kõik siin koolitee peal juhtunud on, aga ainult headest, sest nagu juba