Üle sidrunite. Optimist Andaluusias. Chris Stewart
on sees – päikesepaneel, nii et elektriarvet pole ja kulutada võib nii palju, kui süda lustib. Telekas on, ja mõned tuled, muuseas ka selline lüliti, millega saab voodi juurest tuled ära kustutada, kas sa kujutad ette? Suveajal tuleb sellega kuuldavasti pisut säästlikumalt ringi käia …
Talvel? Noh, talvel ei tööta see vist üldse, aga ega alati ei saagi kõike, mida hing ihaldab, eks?”
Kuigi mu romantiline pilt El Valero võludest polnud Anat päriselt veennud, ütles ta, et on kõigi nende õudusunenäoliste aspektidega nõus tingimusel, et seal pole tuuline. Tuul oli tema jaoks kõige hullem asi maailmas.
„Maja on jõeoru kääru taga mõnusasti peidus,” kinnitasin. Tegelikult ei ole. El Valero asub mäeseljandikul ning on valla nii kahe jõe kui ka kahe suure mäeaheliku tuultele. Ometi suutsin selle pisikese hädavalega Anat piisavalt innustada, nii et ta lubas isegi, et püüab olla võimalikult eelarvamustevaba, kui järgmise tšarterlennuga kohale jõuab.
Mina jäin seniks paigale ja uurisin uut valdust iga nurga pealt. Ukerdasin üles teisele poole jõge jääva paaristipulise mäe otsa ning vaatasin üle kuivetunud taimestiku ja männilatvade El Valero poole, mis näis ühes oma tumedate viljapuude ja heledate veekraavidega nagu väike oaas. Nägin Romerot, kes istus jõesängi veerel hobuse seljas, kaaskonnaks inetute loomade kari, ja tema naist ja tütart, kes koogutasid küüslauke istutades ühe astangu kohal.
Ronisin talu tagant järsust nõlvast nii kõrgele üles, et ei kuulnudki enam jõekohinat, ning ekslesin kesk rosmariini- ja tüümianitaimi, saatjaks vaid põõsaid saputava tuule hääl ja tundmatute lindude hüüded. Sealt avanes vaade tervele orule, mille ühes servas laiutasid kallakutele rajatud rohelised põllud ja istandused, kuni kadusid sügavasse kaljulõhesse, kust jõevesi läbi pahises, ning mis teises servas, oru lõunapoolseima väikese majapidamise, El Granadino juures ahenes kaljuseks mäekuruks.
Võimsa mäe jalamil asuv talu näis lõpmata pisike ja künkaline mäetipp ise meenutas kangesti ninasarviku sarve.
Pärastlõunases pehmes valguses sõitsin kõrgele Contraviesasse, edelapoolsesse uhkesse kindlustusrajatisse, ning leidsin koha, kust avanes vaade tervele mäeorule, mis roheline ja kaunis ja madala taimestiku ning astelpõõsastega kaetud kuivade mägede varjus pealtnäha ligipääsmatu,.
Mu pea käis erutusest ringi ning täitus meeletute ideede ja unistustega. Vaade oli täiuslik. Nii laias orus voolavad kaks ilusat jõge kui ka kitsas kaljunukkide vaheline avaus olid iga nurga pealt imetlust väärt. Ent siis hakkaski mulle kohale jõudma. Tegemist oli loomuliku paigaga reservuaari jaoks. Kui ehitada kaljulõhe ette kõigest umbes viiekümne meetri laiune tamm, täituks org mõne nädalaga – kaks jõge, kitsas kuru, mõni üksik kirjaoskamatu talunik, kellele tuleks uus eluase leida. Rannikulinnad vaid kahekümne kilomeetri kaugusel lõunas olid kuivaks pigistatud ja inimesed jõid kuivanud kaevudest soolast vett. Kõik loksus paika. Sellepärast nad oma talusid müüa tahtsidki. Mõne aasta pärast oleksid need üleni vee all.
See võigas teadmine kinnitas minus üha rohkem kanda ja uue maailma kohale kerkisid tumedad varjud. Kuidas, kuradi päralt, ma seda Anale selgitan? Ta võis just praegu läbi pilvede Lõuna-Hispaania suunas rühada. Tormasin nagu totakas alla jõe äärde, et otsida üles Romero ja tema lojused.
„Kas siia ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle?”
Minu tulevik – rääkimata mu abielust – sõltus tema vastusest. Romero silmitses mind pisut üllatunult ning tema ebameeldivale näole ilmus kaval irve.
„Muidugi.”
„Kas sa tahad öelda,” piiksatasin, „et müüsid mulle just koha, mis võib juba mõne aasta pärast kahekümne meetri sügavusel veehoidlas olla?”
„Claro – loomulikult.”
„Kuidas sa võisid …?”
„Oh, sinuga ei juhtu midagi, nad maksavad sulle koha eest piraka kompensatsiooni.”
„Aga ma ei ostnud seda kohta mingi paganama kompensatsiooni pärast, tahan siin elada …”
„See võib osutuda küllaltki keeruliseks, kui olla vee all ja nii. Aga ma pean nüüd minema. Pean loomadele järgnema.”
Seepeale äigas ta hobusele puutokiga ja kadus ülesjõge.
VEEALUNE PARADIIS
KUI MA LINNA ÄÄRES ASUVASSE BAR RETUMBASSE sisse tormasin, toetus Georgina parasjagu mänguautomaadile ja luges raamatut alkeemiast.
„Georgina, mida paganat see tammi-värk veel tähendab?” prahvatasin.
„Tammi? Mis tammi?” Ta näis olevat siiralt hämmeldunud.
„Pedro Romero ütles just, et ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle.”
„Ah see.”
„Mis mõttes „ah see“!?”
Küllap mu ahastust täis näoilme liigutas teda, sest Georgina hääletoon mahenes pisut. „Nojah, kakskümmend viis aastat tagasi oli küll mingi plaan, et lõhe ette ehitatakse tamm ja org ujutatakse üle, aga tehtud uuringud näitasid, et tammi ei saaks ökonoomselt majandada. Ümbritsev kalju on nagu käsn. Ja pealegi, isegi kui nad selle plaaniga uuesti päevavalgele tulevad, saab sinu vaev kenasti tasutud. Nii et tegelikult probleemi pole.”
„Kas selles saab kindel olla? Tähendab, kohe täiesti kindel?”
Ta jäi hetkeks mõttesse, pani siis raamatu kinni ja sirutas käekoti järele.
„Tead mis, otsime Domingo üles. Tema on orus su lähim naaber. Ta elab põhjapoolses otsas, La Colmenas. Tema perekond on seal juba aastaid elanud. Tema kindlasti teab. Nägin enne ta autot, nii et ta peab kusagil siin kandis olema.”
Ning ta asus endale omasel rutakal sammul mööda Órgiva peatänavat marssima ja mina kõmpisin tema kannul.
„Hoia silmad lahti,” käsutas ta. „Teda on lihtne märgata – ta on üks siitkandi kenamaid mehi. Umbes kolmekümnene, lühike, aga seda on siin kõik, ning pealaelt veidi kiilanev …”
„Pole just kõige paljutõotavam portree,” kommenteerisin, sest tundsin, et mulle võib kerge pahuruse antud olukorras andeks anda.
„Ah, aga oota vaid. Tal on profipoksija keha ja maailma armsaim naeratus.” Paistis, et sel mehel oli õnnestunud Georgina oma sarmiga ära võluda.
Ja nii me sammusime, mööda uhket nime kandvast Singimuuseumist, mis oli tegelikult tavaline väike pood, ja raekojast, mille küljes rippusid Andaluusia ja Hispaania lipud, ning edasi järjekordseid baare täis pikitud peatänavale.
Siit leidsimegi minu naabri, kes toetus nagu muuseas laternaposti najale ja lobises mustlasega. Ta püüdis mustlasele lehma müüa, vähemalt nii tundus. Ootasime, et tehing mingisugusegi lõpu leiaks, kuid aeg läks ning kuna mõlemad pooled olid absoluutselt kõigutamatud, ei jõutud kuhugi. Mõned möödujad olid nende ümber kogunenud ja tahtsid kangesti tehingust osa saada. Georgina juhatas mind üle tee asuvasse baari ning andis Domingole käega märku, et ta meiega pärast kauplemise lõpetamist liituks.
Jälgisin laua tagant, kuidas Domingo asju ajas. Teised osalised kuulasid hoolikalt igat tema sõna. Jäi mulje, et ta on kõneleja rolliga harjunud. Ta kandis puhtaid siniseid teksaseid, valget avatud kaelusega särki ja jalas tenniseid. Tema pealagi oli kiilas nagu läikivpruun pähklikoor, täpselt nagu Georgina enne maininud oli.
Viimaks astus ta baari, et meiega ühineda. Ta surus meil häbelikult naeratades kätt ning uuris mingit laua alla jäävat punkti, kui Georgina meid tutvustas.
„Kas tulete vaid puhkama?” küsis ta.
„Pagan võtku, ei, kavatseme siin elada ja maad harida.”
Selle peale ilmus Domingo suule naeratus ja ta tõstis kohemaid pilgu. Georginal oli täielik õigus. Uus näoilme muutis ta seletamatult nägusaks.
„Mida sa La Colmena