Hetk enne homset. Kaja Sepp
SIMENE OSA. MAI
VANATOA SAAB UUE ELU
Elul ei ole lugu, elu on loomine. Kas on nii, et me saame kõik, mida soovime? 1
Varahommikune unisus hakkas vähehaaval järgi andma ning ere aprillilõpupäike sundis Erlet läbi autoakna välja vaadates silmi kissitama. Päris hea oli mõelda, et teistel on praegu emakeeletund: tegelikult pidanuks temagi täna hoopis koolis olema, kuid ema oli juba varakult saatnud klassijuhatajale e-kirja „kodustel põhjustel puudumise” kohta täna, neljapäeval. Homme, reede peale langenud 1. mail, oli niikuinii vaba päev ja siis tuli juba nädalavahetus, nii et ees ootas tervelt neli koolivaba päeva. Mis olnuks ju väga tore – kui polnuks selle reisi nõmedalt salatsetavat sihtmärki. Veider ja tobe oli sõita juba üle tunni ei-tea-kuhu ja ei-tea-kuikaugele: nii ema kui Jaan olid Erle ja Joosepi eest hoolega varjanud, kus täpselt asub ostetud suvekodu. Salapäratsesid, et olgu see üllatuseks. Häh.
Lõpuks ometi pööras Jaan suurelt maanteelt kõrvale. Ilmselt oldi kohale jõudmas ja saladusloor kerkimas. Ema kehitas end esiistmel ootusärevalt ning Jaanigi selg sirgus nagu tähtsa hetke eel.
Erle piidles ema tütarlapselikku profiili, mida varjutas näole langev šokolaadipruun juuksekahl, ning Jaani kergelt habetunud lõuga ja väljakasvanud tuhmpruune jonnakalt sirgeid juukseid. Neljakümneaastaste kohta nägid nad päris head välja, seda pidi küll tunnistama. Kaks aastat tagasi, kui nad abiellusid ja väikeses sõpraderingis seda tähistasid, oli ema lausa säranud ning ega ta sellest ajast palju muutunud olnud.
Küll aga oli muutunud kõik muu. Juba viis aastat tagasi kadus koos Jaani ilmumisega ema ja Erle kümmekond aastat kestnud kahekesiolek. Algul hakkas ema õhtuti väljas käima ja isegi kümneaastane Erle sai oma lapsepilguga aru, et ta püüdis neil käikudel olla eriti ilus. Siis hakkas Jaan nende Õismäe korteris külas käima ning nemad omakorda Jaani pool – väikeses majas Nõmme mändide all, kus elas ka Jaani vanaema. Erle mäletas teda vaid häguselt, sest üsna varsti see Erle tollase lapsetaju jaoks täiesti muldvana naine suri. Mingil hetkel sai Erle tuttavaks ka Jaani poja Joosepiga – temast endast kaks aastat vanema poisiga Jaani eelmisest abielust, kes elas sel ajal veel koos oma emaga.
Ema ja Jaani abiellumine tõi uued muutused. Õismäe korter üüriti välja ning ema ja Erle kolisid Jaani poole. Umbes samal ajal kolis sinna ka Joosep, ametlikuks põhjuseks see, et sealt on parem koolis käia. See oli muidugi jama, sest maja oli Nõmmel ja kool kesklinnas. Kaudsetest vihjetest mõistis Erle, et mingil põhjusel ei saanud või ei tahtnud Joosep enam ema juures olla. Aga kindlasti polnud see nii huvitav teema, et Erle selle kohta emalt, veel vähem Joosepilt midagi küsima hakanuks.
Erle pööras pisut pead ja silmitses enda kõrval istuvat poissi. Samasugused veidi väljakasvanud jonnakalt turritavad juuksed nagu Jaanil, tugevate raamidega prillid helehallide lühinägelike silmade ees ja vistrikuline, habemeudemete mahaajamisest õhetav lõug. Kahe ühises kodus elatud aasta jooksul oli Joosep igati tuttavaks saanud ning ehkki Erle kasuvennast algul üldse vaimustuses polnud, pidi ta lõpuks tunnistama, et tegu oli päris toreda poisiga. Nohiklik küll, kuid hea huumorimeelega ning mis peaasi: tema olemasolu ei seganud. Sageli võis Joosepi üldse unustada, eriti kui ta vabadeks päevadeks oma tuppa arvutiga mängima sulgus ning ainult ühisteks söögiaegadeks välja ilmus. Jaan oli palju tülikam: hõivas suure osa ema tähelepanust ning tikkus ka Erle elu korraldama, nagu oleks tal selleks mingit õigust.
Tee ääres oli asulamärk kirjaga „Hiieotsa”. Juba sõitsidki nad läbi küla, konarlikul kruusakattega külavaheteel. Kui järjekordse käänaku tagant ilmus järjekordne ilmetu kobar eterniitkatusega hooneid, ajas Jaan end rooli taga veel sirgemaks ning tegi nende suunas nii suurejoonelise viipe, nagu esitleks vähemalt presidenti.
„Vaadake nüüd, lapsed, ja saage tuttavaks! See ongi Vanatoa talu, meie uus suvekodu. Ümber on Hiieotsa küla ja muide, me oleme siin esimesed päris võõrad suvitajad.”
Erlele ei läinud üldse korda, on nad siin esimesed või viimased, kuid tulevaste suvede veetmise kohta vahtis ta üpris innukalt. Joosep keeras koguni akna alla, et paremini näha. Ema ja Jaan muhelesid leebelt, sest nemad olid siin ju juba olnud: vaatamise ja ostmise ajal ning mõnel korral hiljemgi.
Erle esimene mulje oli pettumus. Konarliku tee otsal seisis luitunudkollane koorunud värviga maja – üsna suur, aga igavavõitu väljanägemisega. Paar värvimata vihmahalli kõrvalhoonet, taamal veel mingi väike hall kökats. Sissesõidutee kõrval oli suurte maakivide hunnik, millest näis välja kasvavat suur põlispuu, jämedad oksad ümbritseva noore roheluse taustal ikka veel raagus.
Subaru kõhualune kraapsatas vastu väljaulatuvat kivi või konarust. Jaan vandus.
„Esimene asi, millesse siin investeerime, on juurdepääsutee,” lohutas ema. „Seniks tuleb lihtsalt proovida rööbastest väljas sõita, et tervena kohale jõuda.”
„See tee on tõesti selline, et traktor kord aastas käib,” arvas Joosep üpris iroonilise hääletooniga. „Ja käib ainult selleks, et rööpad ka järgmised kaksteist kuud ikka mõnusalt sügavad oleksid.”
Erlele tundus, et Joosep suhtub suvekodusse salavimmaga. Ilmselt käis temalegi hinge pihta, et ema ja Jaan ei olnud pidanud vajalikuks teda asjasse pühendada. Muudkui nahistasid kahekesi kuulutusi ja pakkumisi lugeda, käisid kahekesi mõnda kohta vaatamas ning vahtisid õhtuti kahekesi voodis plaane ja jooniseid. Kuni ühelt käigult kangesti elevil tagasi tulid ja teatasid, et nüüd on see õige leitud. Aga isegi selle järel pidid Erle ja Joosep veel ligi kaks kuud teadmatuses olema, et väidetav ootusärevus ikka püsiks. Häh, tõesti, nagu oleks tegu viie- ja seitsmeaastasega, kelle jaoks sellisel moel põnevust üles kruttida.
Aga nüüd olid nad siis lõpuks kohal.
Lääbakil postidega väravaaugust sisse loovinud ning mootori välja lülitanud Jaan astus esimesena autost välja ja sirutas end mõnuga. Ema järgnes, sammudes kaarega ümber auto ja jäädes Jaani kõrvale seisma. Jaan võttis tal õlgade ümbert kinni ning niimoodi koos vaatasid nad maja poole. Terve igaviku, nagu autosse jäänud Erlele tundus. Millegipärast ei olnud ka Joosep tõtanud kohe välja astuma.
„Tulge nüüd, lapsed, vaatame maja üle,” pöördus Jaan lõpuks nende poole. Nii väärika teeseldud ükskõiksusega, et Erle lihtsalt pidi naerma turtsatama.
„Olge pealegi viisteist ja seitseteist, meile olete ikka lapsed,” sai Jaan tema turtsatusest valesti aru – nagu viimasel ajal sageli. „Mis ma siis pean ütlema: preili ja noorhärra või?”
„Meil on ju nimed ka olemas,” ei saanud Erle õiendamata jätta. „Kuss-kuss,” noomis ema, diplomaatiliselt kummagi poolele asumata. „Jätke see kemplemine ja lähme majja. Linnas võite pärast edasi jageleda.”
Erle kuulas sõna ja ronis vaikides autost välja. Tegelikult polnud ta ju tahtnudki Jaaniga tülitsema hakata või tema pidulikku päeva rikkuda, aga lihtsalt kukkus niimoodi välja. Jaangi ei teinud asjast suuremat numbrit, vaid astus kahest trepiastmest üles ja keeras vana Vasara luku pidulikult lahti. Roostes hinged kriiksatasid kaeblikult, kui ta ukse lahti tõukas.
Pimedast eeskojast lõi vastu niiskus- ja kopituslõhna. Järgmine uks viis avarasse päikesesäralisse kööki, mille nurgas lösutas suur roheliseks värvitud pliit samasuguse soojamüüriga.
„Vanatoa on Hiieotsa küla viimane maja,” seletas Jaan. „Siit edasi ei ela enam kedagi ning nagu nägite, ka eelmine maja jääb üsna kaugele. Seal elab praegu üksainus vanamemm. Päris külani jääb peaaegu kilomeeter. Täielik privaatsus!”
„Siin majas pole üle kümne aasta keegi elanud,” täiendas ema. „Aga katused on üsna uued, enne vana perenaise surma pandud.”
Eelmistel käikudel olid ema ja Jaan toonud siia ainult kõige hädapärasema mööbli. Köögiseina najal seisis Erlele tundmatu massiivne lauaplaat, alt ära kruvitud jämedad kandilised jalad kõrval, ning järgmises toas Erle ja Joosepi kunagised kušetid, mis viimati olid linnamaja keldris olnud. Sealsamas seisid vanad tugitoolid, mille asemele oli linnakoju hiljuti uued ostetud ja vana nurgadiivani moodulklotsid, mille oli välja vahetanud uus nahksohva. Kurva ja üksildasena konutas otse keset tuba Jaani vanaemale kuulunud kummutilaadne täispuidust kirjutuslaud.
„Selline
Doris Kareva, „Elul ei ole lugu”