Papagoi piprapuu otsas. Chris Stewart

      Panin pügamisriistad käest ja me tatsasime Björniga üle külmunud õue, lumi taldade all krudisemas – mis tähendab, et kui ma nüüd õigesti aru sain, on väljas üle kümne kraadi või rohkemgi külma. Björn tõmbas talumaja ukse lahti ja me leidsime end kitsast esikust, seltsiks rodude viisi haisvaid saapaid ja taluriideid. Tõmbasime üleriided seljast ja löntsisime eredasse kööki, jalas lotendavad villased sokid. Tord oli seal ja naeratas avalalt nagu ikka. Ta ulatas mulle pudeli lättöl’i ja roosaka plasttopsi.

      „Tänu peate te saama2,” ütlesin kummalisel rootsipärasel viisil.

      Tord jälgis, kuidas õlle rõõmutult ära jõin. Ta rääkis, et täna läheme Norrskogi talunike õpperingi iganädalasele koosolekule. See on minu jaoks kindlasti huvitav, leidis Tord, tulla kaasa ja kõigest osa võtta. Mina kaldusin pigem passima. See ei oleks kohe kindlasti metsik õhtupoolik, aga seejärel kujutasin endale ette, kuidas istume kogu esimese öö ümber köögilaua, põrnitseme kahanevat saiahunnikut ja rüüpame lättöl’i. Läksin jopet võtma.

      Vuhisesime Tordi autoga mööda jäiseid radu vallamaja poole metsalagendikul ning peatusime vahepeal, et võtta peale Ernst, õpperingi esimees, kes elas tee ääres väikeses punases majas. Ernst oli väike, kiitsakas ja kitsa, pisut vildaka suuga, ning Tord näis teda väga austavat. Vallamajas juhatas Tord mind läbi esiku, raskete topeltuste vahelt sisse, sooja eredasse puidust ruumi. Seinast seina seltskonnad pikkadest ja kogukatest meestest flanellsärkides ja nokamütsidega sagisid ebakindlalt ringi ning rüüpasid pabertopsidest mahla. Need mehed töötasid ihuüksinda sügaval metsas, seltsiks mootorsaag, või suhtlesid oma sigadega pimedates lautades, kus lumi ulatub aknani. Nad polnud just osavaimad tühjast-tähjast lobisejad ning kramplikele ja sunnitud vestluskatsetele langes Tordi ja Ernsti sisenemisel tänulik vaikus.

      „Hejsan!” (tervist) hüüdis Ernst, kui üle saali kõndisime. Kõik põrnitsesid oma saapaid ja nihelesid, tundes eriti suurt piinlikkust. „Hej, Ernst!” pomises üks julge hing. „Hej, hej, hej …” järgnes tasane koor. Oli ilmne, et Ernst juhtis kogu mängu, oli see siis nagu oli, ja kui ta kõneles, inimesed kuulasid ning tervitasid igat tema sõna kergendusega, sest see tähendas, et keegi teine ei ole kohustatud midagi ütlema. Nõnda olid kokkukutsutute pilgud tema suule lausa naelutatud.

      „Täna on meiega inglane,” teadustas Ernst. „Ta räägib meile talupidamisest Inglismaal.”

      „Põrgu päralt, Ernst, ma ei saa …” jõudsin turtsatada, enne kui mu jutu varjutas sõnatu aplaus. Silmitsesin lakke suunatud nokamütside merd – noh, neid oli vähemalt kakskümmend – ja alustasin.

      „Ee, tere õhtust …” sõnasin.

      „Go’afton,” vastasid üks-kaks meest.

      Järgnes pikk paus.

      „Ma pole tegelikult mingi ekspert,” riskisin, mängides ajale. „Ma ei tea kuigi palju talupidamise tehnilisest poolest ega isegi kõige lihtsamatest asjadest, nagu kuivainete mõõtühikutest ja toetuste tagasimaksetest … võib-olla võiksin, ee, vastata lihtsalt teie küsimustele loomade ja vilja kohta?”

      Nokamütsid olid ootusärevalt minu poole suunatud, kuid keegi ei katkestanud vaikust, kuni viimaks lükkas Ernst palli veerema. „Kris,” alustas ta (kris – hääldatakse krees – tähendab rootsi keeles kriisi). „Räägi, kui suuri lehmi te Inglismaal müüte?”

      Nägin mütside sünkroonset noogutamist, mis andis märku, et see teema pakub üldsusele huvi. Aga mul polnud aimugi, kui suuri lehmi Inglismaal müüakse. Üritasin lehma ette kujutada – sellist paksu, keda võiks müügiks pakkuda. Need lehmad, nad võivad olla päris kogukad oma suurte ripnevate kõhtude ja hiiglaslike peadega. Lõin mõttes arvud kokku.

      „Noh, vist nii mõnetonniseid.”

      Mütside alt kostis ahhetamist, millele järgnes pomisemine. Olin siinkandi ülemisest otsast ilmselgelt üle pakkunud.

      „Muidugi,” lisasin. „See peaks ikka selline hea suur olema – tõesti, üks paganama suur. Pisut tavalisem on vist nii pooleteise tonni ligidal.”

      Veelgi uskmatut ahhetamist. Olin end sügavale sisse rääkinud.

      „Ja noh, paljud on ikkagi suuresti väiksemad … mõned neist on ehk isegi alla tonni – noh, sellised viletsamad.”

      Mida rohkem rääkisin, seda hullemaks olukord läks. Õhtu lõpuks tundus, et olen mananud Inglismaast pildi kui riigist, kus elavad müstiliste mõõtmetega elukad ning mis pakatab kõige ebatõenäolisematest viljadest ja hämmastavamatest põldudest.

      Pärastpoole, kui istusime autos, katkestas Björn viimaks õhus rippuva vaikuse. „Ära muretse, Kris,” ütles ta. „Inimesed panevad faktidele liialt rõhku.”

      Järgnes paus.

      „Mida sa ütlesid, oli … noh, tavatu. See äratas inimesed üles.”

      „Björn,” oigasin. „Kuidas ma ometi võisin öelda, et lehm kaalub kaks tonni? See on tavasuurusest kolm korda rohkem! Nad arvavad vist, et ma olen täielik debiilik.”

      „Mina ei tea,” ütles Tord tagaistmelt. Tema hääl oli peaaegu hüsteeriline. „Sa ju ei pakkunud neid ühes muu partsaga välja kühveldada!”

      Björn sai mulle Norbos veedetud nädalaga päris kalliks. Me sünged lambalaudas veedetud päevad olid üsna seltsimehelikud; paaril ööl suusatasime kuuvalgel üle mere, siis aga käisime kohalikul tantsupeol, kus nõjatusime mõnes varjulisemas nurgas seinale, vaatasime tüdrukuid ja rüüpasime pruuni paberkotti peidetud koolapudelist viskit.

      Kui Björn teadustas: „Nüüd on vist ainult neli jäänud,” tundsin oma melanhoolse sõbra vastu hellust, mis ei lõppenud ka siis, kui neljast lambast sai viisteist või enamgi, kes veel varjus kössitasid. Kui laudaukse poole astusime, tuli päike välja ning juuspeened kiired paistsid läbi pehkinud laudise ja valgustasid pügatud lambaid, küljed tõusmas, hingeõhk auramas. Björn vaatles oma karja silmnähtava kergendustundega ning, võttes kinda käest, surus mul pidulikult kätt. „Tänu peate te saama,” ütles ta.

      Järgmisel hommikul viskasin varustuse autosse ja suundusin üle mere tagasi, võttes ette järgmised tosinkond talu, mida eraldasid kurnavad autosõidud läbi põtradest kubiseva metsa.

      Nagu ikka, kestis reis ligikaudu kuu – kodust eemalolemiseks pikk aeg, ja palju aega pimeduses, autos või lammastega. Kõrghetk saabus siis, kui kiri kodust ühe talu juures minuni jõudis. Chloë oli pühendanud mulle väikese luuletuse hispaania keeles, kõrval printsessi pilt, ning Ana kirjutanud imelise ja vaimuka kirja, mis kätkes endas põrutavaid uudiseid.

      Nähtavasti leidsid minu kirjastajatest sõbrad Inglismaal, et kirjutatud talulugudest saab ehk isegi asja, ja olid saatnud avanssi, et asuksin kohe asja kallale ja paneksin loole punkti. „Pane vaim valmis, sinust saab hästimüüv kirjanik,” märkis Ana irooniliselt. „Tuleb lihtsalt müüa mõne rekatäie jagu raamatuid, et sa ei peaks enam kunagi Rootsi pügama sõitma.”

      Naeratasin tuimalt säärase kauge võimaluse peale, umbes samamoodi, nagu hiiglaslik lehm naerataks Inglismaa aasadel.

      OHTRALT SIDRUNEID

      RONISIN BUSSILT MAHA ORGIVAS, VÄIKESES PROVINTSILINNAS,

---

Скачать книгу