Mõrv sidruni-beseekoogiga. Joanne Fluke

      Hannah Swensen ärkas kell 4.47 ehmatusega. Teda jõllitasid kaks kiskjasilma. Ta äigas käega ja need kadusid, jättes maha süüdistava kräunatuse kaja.

      “See on minu padi, mitte sinu oma!” pomises Hannah patja lähemale tõmmates ja tagasi pea alla sättides. Ent enne, kui ta jõudis silmad sulgeda, et äratuseni jäänud väärtuslikke uneminuteid maksimaalselt ära kasutada, oli temas ärganud süütunne. Ta ei olnud kunagi varem Moishele laksu andnud. Hannah’ oranži-valgekirju kõuts oli tänaval elades kogenud küllalt julmust. Kass oli pidanud ellujäämise nimel võitlema – tema vasak kõrv oli lõhki ja ta oli ühest silmast pime. Kui Hannah oli võtnud kassi enda juurde elama, siis olid neist saanud sõbrad. Nüüd oli see sõprus aga ohus. Halvimal juhul ei pruukinud Moishe Hannah’t enam kunagi usaldada.

      “Anna andeks, Moishe. Tule siia ja ma sügan su kõrvataguseid.” Hannah patsutas voodit, lootes kassi andestusele. “Ma ei teeks sulle kunagi päriselt haiget. Peaksid seda nüüd juba teadma. Sa ehmatasid mind, muud midagi.”

      Hannah’ voodi äärest kostis järgmine kräunatus, mis ei olnud aga enam nii ärritunud. Hannah patsutas veel kord voodit ja tundis mütsatust, kui Moishe madratsil maandus.

      Talle oli andeks antud ja see tegi Hannah’l tuju heaks, ent kuna ta oli nüüd täiesti ärkvel, siis tundis ta, kuidas kael mõnuga valust tuikama hakkas. Ilmselt oli Moishe ta padja kohe pärast uinumist enda valdusesse haaranud ja nüüd pidi Hannah kassi mugavuse eest maksma. Kangeks jäänud kaela võis ravida enne tööleminekut ainult pikk ja kuum dušš.

      “Olgu. Olen üleval,” porises Hannah ja sirutas käe, et äratus välja lülitada. “Annan sulle hommikusöögi. Siis käin duši all.”

      Kui Hannah oli sussid üles leidnud, läks ta kööki. Ta klõpsas tule põlema ja avas akna, lootes, et sealt puhub sisse mõni korterelamute vahel ringi hiiliv varahommikune tuuleiil, kuid teda tervitas ainult soe ja lämbe õhk. Minnesota osariigis Lake Edeni linnakeses valitses juuni lõpu kohta ebatavaline kuumalaine ja ööd olid peaaegu sama kuumad kui päevad.

      Moishe sättis end oma toidukausi kõrvale ja silmitses Hannah’t ootusrikkalt. Kassi saba liikus edasi-tagasi nagu metronoomi pendel ja Hannah juurdles pikaldaselt, kas selle saaks ehk ventilaatoriga ühendada ja kogu sabaenergiat ära kasutada.

      “Kes kannatab, see kaua elab,” pomises Hannah oma ema tsiteerides. Siis meenus talle, et see tarkusetera ei olnud ka teda ennast enamasti eriti innustanud. “Annan sulle kohe süüa, veel enne oma esimest kohvitassi. Kui see ei ole vabandus, siis ma ei tea, mis see olema peaks!”

      Moishe jätkas sabaga vehkimist, Hannah astus seinakapi juurde ja avas ukse ette pandud tabaluku. Mõne inimese meelest võis ju tabalukk liiast olla, kuid Moishe tundis end ebakindlalt iga kord, kui nägi kas või vilksamisi oma toidukausi põhja, ning ta ei peljanud iseseisvalt minna kappi peidetud toidulaadungi kallale. Kuna Hannah oli tüdinud mahapudenenud krõbinate kokkupühkimisest, siis oli ta püüdnud varusid seni edutute meetodite abil kaitsta. Moishe oli saanud jagu nii kinnitusnöörist, uuest ja eriti vastupidavast riivist kui ka haagist ja aasast. Kui Hannah’ jäärapäine korterikaaslane tahtis süüa, siis muutus ta täielikuks Houdiniks, ükski lukk ei suutnud teda peatada.

      Kui Moishe oli asunud rahulolevalt krõbinaid ragistama, valas Hannah endale tassi kohvi ja suundus duši poole. Käes oli reede ja päev tõotas tulla kiire. Reeded olid Hannah’ pagariäris ja kohvikus nimega Cookie Jar koogi- ja pirukapäevad, ent täna pidi ta täitma ka tellimuse ja küpsetama viis portsu suhkruküpsiseid, mille oli üks Minneapolise toitlustaja tellinud pulmapeo jaoks.

      Hannah ja tema äripartner Lisa Herman olid teinud küpsisetaina eile õhtul enne sulgemist valmis ja Hannah’ ülesandeks oli jäänud nii küpsiste kui ka kookide – seekord sidrunibeseekookide – küpsetamine, enne kui Lisa poole kaheksaks tööle tuleb. Lisale jäi kaunistada küpsised pruudi ja peigmehe nimetähtedega: PP tähistamaks Pamela Pollackit ja TH Toby Hellerit.

      Pärast mõnda aurava veevalingu all seistud minutit oli Hannah’ kaelavalust järel vaid nõrk tuige. Kuna KCOW raadiojaama ilmateadustaja oli öelnud, et reedel tuleb suve kõige kuumem päev, siis otsustas Hannah panna jalga oma kõige õhemad püksid, mis ta oli ostnud eelmisel suvel, kui oli käinud erakorraliselt koos oma õe Andreaga poodides. Hannah pistis jalad pükstesse, kuid ei suutnud neid isegi üle puusade tõmmata. Kui ta oli neid eelmisel suvel proovikabiinis jalga proovinud, siis polnud need veel sugugi nii kitsad!

      Hannah silmitses pahaselt pingul pükse. Ta oli kaalus juurde võtnud ja mitte vähe. Oli piisavalt halb, et ta oli oma väikesekasvulistest pereliikmetest kõige pikem ja ainus, kes oli pärinud isa punased juuksed. Nüüd oli ta ka ülekaaluline. Tal oli aeg dieediks, tahtis ta seda või mitte.

      Hannah’ pead täitsid lõputud kujutlused kalorivaese kastmega salatitest, kui ta püksid jalast kooris ja hakkas kapist kummivärvliga pükse otsima. Sörkjooks oli välistatud. Hannah vihkas seda ja pealegi ei olnud tal selle jaoks niikuinii aega. Spordiklubiga liituda oli samuti võimatu. Lähim spordiklubi asus kaubanduskeskuses ja ta ei viitsiks kunagi nii kaugele sõita. Tal ei jäänud muud üle, kui hakata toidukoguseid piirama, hoolimata vastikustundest, mida see mõte temas tekitas. See oli ainus võimalik viis kogunenud kaalust vabaneda.

      Hannah pöördus, et heita pilk vannitoakaalule. Ta teadis, et tegu oli lihtsalt ta enda kujutlusega, kuid kaal näis olevat löögivalmis justkui ründama asuv lõgismadu. Hannah üritas end veenda, et mõistlik oleks kohe kaalule astuda ja näha, kui palju tal on vaja kaalust alla võtta. Ta nihkus isegi sammukese kaalule lähemale, ent peatus, kui ta süda pekslema hakkas ja peopesad niiskeks tõmbusid. Millal oli ta viimati kaalul seisnud? Kindlasti vähemalt pool aastat tagasi. Võib-olla peaks ta nädal aega dieeti pidama ja alles siis end kaaluma. Niimoodi ei oleks šokk ehk nõnda suur. Vähemalt ei sisalda kohv kaloreid. Ta joob kõigepealt veel ühe tassitäie ja otsustab hiljem, millal oleks õige aeg end kaaluda.

      Kui Hannah’ lõpetas oma kolmanda kohvi, siis näitas ta õunakujuline köögikell juba 5.20. Ta täitis uuesti Moishe toidukausi ja valas ülejäänud kohvi termoskannu, mille oli talle kaks aastat tagasi jõuludeks kinkinud õemees Bill Todd.

      “Head aega, Moishe. Käitu korralikult,” ütles Hannah, sügas kassi lõua alt ja lükkas sadulakotisuuruse käekoti rihma üle õla. “Mulle on võib-olla määratud saatuse poolt õhtusöögiks lehtsalat, kuid luban, et sina saad suure kausitäie…”

      Hannah vakatas poolelt sõnalt, kui köögiseinal asuv telefon helisema hakkas. See pidi olema ema. Mitte keegi peale Delorese ei helistaks nii vara. Hannah mõtles viivu, et laseb emal rääkida automaatvastajaga, kuid ema otsiks ta kindlasti hiljem üles veelgi ebasobivamal hetkel.