Haigla. Avo Kull
teist on meil juba toimunud töised jutuajamised ja usutavasti on teil minu tööstiilist mingi ettekujutus tekkinud. Kui kellelgi oligi siiani illusioone ja eksiarvamisi, siis praeguseks peaks kõigil selge olema, et siin majas tehakse nüüd tööd teisel viisil. Aga täna me sellest ei räägi. Täna on sünnipäev meie lugupeetud pearaamatupidajal Mallel ja võtamegi nüüd esimese pitsi tema terviseks.”
Kõik tõstsid klaasid ja lõid Mallega kokku. Karsklasi arvuka kontoripersonali hulgas polnud ja hetke pärast oli kõigil viinapits tühi. Ainult mõned naised jätsid klaasi poolikuks, kuid neid polnud palju.
„Nonii, anname nüüd sõna peainsenerile,” jätkas juhataja mõne viivu pärast. Sujuvalt oli ta võtnud endale lauavanema kohustused ja suunas mõjukalt joomapeo käiku. Kalle Miller tõusis:
„Mina suurem jutumees pole, ma rohkem tegudeinimene. Seepärast ütlen lühidalt: võtame Malle terviseks.”
Kõik tõstsid klaasid ja tühjendasid need kiirelt. Peorahvas maitses kurki ja vorsti ning pikapeale tekkisid nii siin kui seal lauanurkades lõbusalt lobisevad grupid. Kaua neil siiski lobiseda ei lastud. Peagi kamandas juhataja kõlava bassihäälega:
„Valage klaasid täis. Nüüd on sõna partorgil.”
Mitu meest küünitas viinapudelite poole ja hakkas püüdlikult klaase täitma. Nelli Plamus tõusis ja alustas soravat sisutühja juttu, nagu see pidudel ikka kombeks.
Lund süütas sigareti ja võttis klaasi kätte. Pea oli seegi tühi. Ruumi hakkas pikkamööda täitma ühtlane sumin, mida katkestasid üksikud kõlavad naerupahvakud ja Lundi valjuhäälsed käsklused. Plaaniosakonna iludus Annika oli nagu tavaliselt üldise tähelepanu objektiks: temaga tahtsid kõik meessoost isendid alati kokku lüüa. Ilmselgelt meeldis talle olla tähelepanu keskpunktis ja pidevalt kõlas tema kõrgetes toonides kile naer.
Paari tunni pärast oli pidu saanud sisse tõelise hoo. Kõik rääkisid läbisegi, üksteist kuulamata. Klaasistunud pilgu ja tugevate tasakaaluhäiretega töödejuhataja Merlin kõikus ühe juurest teise juurde ja üritas kellelegi pidevalt midagi tõestada. Keegi teda õieti ei kuulanud ja hoolimatult lükati ta eemale. Lundi bassihäälne naer konkureeris edukalt plaaniosakonna iluduse Annika kiledate hüüatustega. Piduliste read olid pisut hõrenenud, sest mõned tagasihoidlikumad naised lahkusid, kuid enamik neist pidas vapralt vastu ja jätkas joomist meestega võrdselt.
Hajameelse pilguga jälgis Kalvi ümbritsevat peomelu. Kõik see oli juba olnud, kõik see oli tuttav. Kümneid kordi oli ta kontoripidudel rõõmuga kaasa löönud. Mitte et talle ülemäära juua oleks meeldinud, lihtsalt midagi targemat polnud teha. Viin, mida neil pidudel ohtralt joodi, talle hästi ei istunud – see polnud tema lemmikjook. Hea meelega oleks ta juba ammu lahkunud, kuid uudishimu hoidis teda paigal. Huviga jälgis ta uue juhataja käitumist, mis muutus aina labiilsemaks. Nüüdseks olid ilmunud tema liigutustesse esimesed koordinatsioonihäired ja endine mõtteselgus kadunud. Lõpuks oli tohutu alkoholikogus temalegi mõju avaldanud.
Lühikesest kevadpäevast sai öö ja väsimus murdis lõpuks vapraimadki pidulised. Kõikuval sammul ja seintelt tuge otsides tuigerdasid nad autodesse ja käivitasid mootorid. Naised, kes olid küll vähem purjus, kuid sellegipoolest ei suutnud vait olla, ronisid tagaistmetele ja lõbusa laulu saatel algas kojusõit.
III
TIINA HANSENI TÖÖPÄEV OLI LÕPPEMAS. HAIGEKAARTIDE PAKK naistenõuandla kitsukese kabineti laualt oli kadunud ja õde Laura vahetas juba sirmi taga riideid. Tiina vaatas hajameelse pilguga üle vastuvõturuumi veendumaks, et kõik instrumendid on steriliseerimisalusele paigutatud, ja istus ohates toolile. Ahtakese arstikabineti seinad olid maalitud lubivalgeks, mis pidi väljendama ruumi erilist puhtust ja steriilsust. Konarlikud, halvasti viimistletud seinad niisugust muljet siiski ei jätnud, pigem vastupidi. Tilluke kirjutuslaud, mille paremad päevad olid jäänud aastakümnete taha, ja üksikud toolid moodustasid kogu mööbli. Massiivne günekoloogiline tool akna all oli ainuke mööbliese, mis mingil määral meditsiinile vihjas. Muidu oleks see tuba võinud vabalt kuuluda raamatupidajale või partorgile.
Tiina oli väsinud, täielikult väsinud. See polnud niivõrd füüsiline, kuivõrd vaimne väsimus.
„Laura,” hõikas arst õele sirmi taha. „Hakkad juba minema?”
„Jah, kas sa ei tule veel?”
„Tuleks, aga ei jaksa.”
Tiina toetas pea kätele ja jäi üksisilmi enda ette vahtima. Suhteliselt noorele, kuid juba kogenud arstile tema töö üldiselt meeldis. Meeldis missioon olla abiks uue elu puhkemisele. See oli mõneti isegi õilis ülesanne ning Tiina oli oma erialavalikuga rahul. Naiselikumat arstieriala olnuks raske leida. Ta ei kadestanud oma üldarstist abikaasa tööd ja arvas, et sisehaigustega võitlemises pole midagi meeliülendavat. Aga naistearsti töö pakkus ülevaid hetki, mida vaid naised ise oskavad tõeliselt hinnata. Nii see oli, aga mitte kolmapäeviti. Kolmapäevadel tundis ta ajuti, et vihkab oma tööd, sest sellel päeval tuli ära teha kõik nädala jooksul planeeritud abordid. Täna oli kolmapäev. Juhtus vahel, et ka teistel päevadel tuli asi ette võtta, sest mõned kogenematud noored ilmusid välja hiljavõitu, kui asi ei kannatanud enam oodata. Noorte naiste rumalus või hoolimatus tegi tihti meele mustaks. Kuuenda või seitsmenda rasedusnädala aborte võis veel kuidagi taluda, sealt edasi läks asi aga juba üpris vastikuks.
„Laura, kas sul pole vahel tunnet, et tahaks end korralikult täis juua?”
Õde tuli sirmi tagant välja. Tal oli mantel üll ja talvesaapad jalas.
„Miks siis ei ole, vahel ikka on, eriti kui see sõnnikuvedu siin väga tihedaks läheb.”
„Oh oleks vaid sõnnikuvedu! See on hullem, palju hullem. Olen alles kolmkümmend viis aastat vana, aga jõudnud hävitada elusid rohkem kui Napoleon kolme sõjaga.”
„Jäta,Tiina. Mõnikord tabab sind hirmus melanhoolia ja siis on mul sust jube kahju.”
„Millegipärast juhtub see just kolmapäeviti.”
Arstid armastasid tavaliselt oma väärikust rõhutada ja hoidsid õdedega kerget distantsi. Naistenõuandlas see kombeks ei olnud. Laura istus toolile ja jäi sõnatult oma arsti vaatama.
„Miks ma küll pean seda tegema,” ohkas Tiina vaikselt. „Sel jubedal maal on naistearstidest tehtud massihävitusrelv.”
Ta langetas pea ja sosistas:
„Ei tea, kas jumal karistab mind selle eest?”
Paljud noored arstid igatsesid täiendada end Leningradis, sest sealne meditsiinikoolkond paistis silma edumeelsusega, mis säras üle kogu suure Liidu. Seal ei suhtutud põlglikult homöopaatiasse ja paljud õppejõud tegelesid ise meeleldi alternatiivsete raviviisidega. Mitmetel neist oli avanenud võimalus õppida Hiinas sealset traditsioonilist meditsiini ning omandada akupunktuuri ja moksibustsiooni1 klassikalisi võtteid. Sealt toodigi kaasa teadmine, et uus elu algab eostamise hetkest ja tehislik raseduse katkestamine võrdub tapmisega. Isegi inimese vanust arvestati seal maal niimoodi, et sünnikuupäevale liideti üheksa kuud.
Paari töise kuuga Neevalinnas oli Tiina omandanud teadmisi, mis mõneti erinesid Tartu Ülikooli akadeemilistest seisukohtadest, kuid õnnelikumaks see teda ei teinud. Tartus jälgiti ortodoksselt Nõukogude Liidu Tervishoiuministeeriumi postulaate. Need aga ütlesid sõnaselgelt, et abort on kontratseptsiooni meetod ja seega kaasaegses meditsiinis vältimatu. Tiina mõistis hästi, et kogu sellel tohutul maal on abort põhiline pereplaneerimise vahend, kuid ta ei tahtnud sellega leppida.
„Miks kuradi pärast peab meie rahvas nii harimatu ja eluvõõras olema?!”
Tiina oli tõsiselt nördinud. Laura vaatas teda kaastundliku pilguga:
„Millest sa räägid?”
„Sellest, et noored naised võiks mingisugusegi ettevalmistuse saada, enne kui nad oma tagumikud meeste meelevalda annavad.”
Laura noogutas vaikides. Arsti pahatihti pöörane protest olude vastu oli talle tuttav. Seksuaalelu oli tabu: avalikult
moksibustsioon idamaine raviviis, kus põletatakse nahale teatud kohtadesse asetatud pehme põleva aine väikseid koguseid