Imepärane lugu fakiirist, kes jäi kinni Ikea kappi. Romain Puértolas

      Suurelt tahvlilt kassade lähedal oli Ajatashatru lugenud, et esmaspäeviti, teisipäeviti ja kolmapäeviti sulgeb kauplus uksed kell 20.00. Lugenud ühe lopsaka blondiini plastmassist Swatchi kellalt, et kell on 19.45, leidis ta, et oleks õige aeg end uuesti magamistubade osakonna poole sättida.

      Heitnud enda ümber paar vargset pilku, jõudis ta vaevalt pugeda voodi alla ühes eredate ja psühhedeelsete värvidega näidismagamistoas, kui valjuhäälditest kostis elektrilise kõlaga naisehääl. Olgugi et pikali, indialane võpatas ja andis madratsit kandvale laudvõrele vägeva peahoobi. Ta poleks iial uskunud, et ka horisontaalasendis võib sedasi maast lahti võpatada.

      Ärevil meeltega kujutles fakiir, et snaiprid kappide otsas on juba positsioonidel, optilise sihikuga püssid suunatud Birkelandi voodile, mille all tema end peidab, sellal kui Prantsuse-Rootsi kiirreageerimisjõuk juba sündmuskohale sörgib ja voodi ümber piirab. Ta süda tagus Bollywoodi filmimuusika rütmis. Ta vallandas haaknõela oma lipsul ning avas särgikaeluse, et vabamalt hingata. Tema seikluse lõpp oli lähedal.

      Ometi ei olnud mõne minuti möödudes keegi teda peidikust välja ajama tulnud ning ta järeldas sellest, et hääl kõlarites oli teatanud vaid poe sulgemisest.

      Ta hingas sügavalt välja ning jäi ootama.

      Mõni tund varem, kohe pärast seda, kui müüja oli temalt tellimuse vastu võtnud, oli Ajatashatru tundnud, et kere kipub heledaks, ja võtnud suuna restorani poole.

      Ta ei teadnud kellaaega. Siseruumides polnud abi ka päikesest. Nõbu Pakmaan (hääldus: Pacman) oli talle kunagi jutustanud, et Las Vegase kasiinodes pole kelli mitte kusagil. Seetõttu ei andvat kliendid endale aja möödumisest aru ja kulutavat palju rohkem raha, kui on plaaninud. Seda taktikat matkisid arvatavasti ka Ikea võrukaelad, kuna seintel ei olnud siin ainsatki kella, ning neil, mis olid müügis, puudusid patareid. Nii või teisiti, igatahes oli raha kulutamine luksus, mida Ajatashatru endale lubada ei saanud.

      Indialane uuris inimeste käerandmeid ja luges kellaaja välja ühelt sportlikult musta rihmaga kellalt, mis kuulus nähtavasti kellelegi Patek Philippe’ile.

      Kell oli 14.35.

      Ajatashatru – kellel polnud sentigi mingit muud raha peale nõbu Jamlidanupi trükitud sajaeurose, mille üks pool oli tühi ning mis viieteist euro ja kaheksakümne üheksa sendi lisandumise korral võimaldanuks tal osta uue naelvoodi – seadis sammud restorani poole, kust tulvas sidruniga piserdatud kala ja praeliha hõngu.

      Ta astus sappa ühe umbes neljakümneaastase saleda ja blondi pikajuukselise naise selja taha, kes oli päevitunud ja rõivaste järgi otsustades üpris heal järjel. Täiuslik ohver, mõtles Ajatashatru naisele lähemale nihkudes. Ta tundis kalli parfüümi meeldivat lõhna. Naise bordoopunaseks lakitud küüntega käed võtsid kandiku ja söögiriistad.

      Indialane otsustas sel hetkel võtta taskust Police’i järeletehtud päikeseprillid ja seada need ninale. Siis liibus ta naisele veel veidi lähemale ja võttis ka endale kandiku, noa, mis välimuse järgi otsustades lõigata ei tohtinuks, ja nüride harudega kahvli, täpipealt samasuguse kui need, mida ta oli harjunud keelest läbi pistma. Ta toetus kogu keha raskusega naise seljale ja luges mõttes: kolm, kaks, üks. Samal hetkel tundis prantslanna, et teda trügitakse, pöördus järsult ümber ja lennutas õlamüksuga Ajatashatru ninalt päikeseprillid, mis põrandale kukkudes mitmeks tükiks purunesid. Bingo!

      „MY GOSH!” hüüatas fakiir, jõllitades meeleheitel ilmega oma prille, pani siis kandiku käest ja hakkas (nüüd juba tõepoolest mitmuse vormi omandanud) prille üles korjama.

      Liiga melodramaatiliseks ei tasu ka minna.

      „Oih, mul on nii piinlik!” pillas naine kätt suu ette tõstes. Siis pani ka tema kandiku käest ja kummardus fakiirile appi.

      Ajatashatru heitis nukra pilgu kuuele sinakaks toonitud peegelklaasist prillitükile oma peol, sellal kui naine ulatas talle prillide kullatud raamid.