Järvemaja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kate Morton

      1.

      Cornwall, august 1933

      Vihma valas nüüd nagu oavarrest ja tema kleidipalistus oli mudaga koos. Tal tuleb seda hiljem varjata: keegi ei tohtinud teada, et ta on väljas käinud.

      Tal oli teenimatult vedanud, sest kuu oli pilve taga, ja ta liikus pilkases ööpimeduses edasi nii kiiresti kui vähegi sai. Ta oli käinud siin juba varem, et kaevata valmis auk, aga alles nüüd, pimeduse katte all võis ta oma töö lõpetada. Vihm piitsutas forellijõe pinna säbruliseks ja peksis armutult selle kaldaid. Mingi loom jooksis raginal läbi lähedal kasvava tihniku, aga ta ei võpatanud ega jäänud seisma. Ta oli metsaga lapsest peale tuttav ning teadis siin iga rada.

      Kui see juhtus, oli ta esiotsa mõelnud, et tunnistab kõik üles, ja olekski ehk esialgu võinud seda teha. Paraku oli ta võimaluse käest lasknud ning nüüd oli juba liiga hilja. Vahepeal oli juhtunud liiga palju: kõik need otsimisrühmad, politseinikud, ajaleheartiklid, milles kutsuti andma informatsiooni. Ei olnud ainsatki inimest, kellele ta oleks võinud sellest rääkida, polnud mingit võimalust asja parandada, polnud lootustki, et talle võidaks andeks anda. Jäi üle ainult üks võimalus: matta asitõendid maha.

      Ta jõudis väljavalitud kohta. Kott, millesse ta karbi oli toppinud, tundus üllatavalt raske ja ta oli rõõmus, et võib selle maha panna. Laskunud neljakäpukile, kiskus ta maskeeringuks sätitud sõnajalad ja oksad eemale. Vettinud pinnase hõng oli hingematvalt tugev, lõhnas hiirte, seente ja kõdu järele. Isa oli talle kord öelnud, et nendes metsades on kõndinud hulk põlvkondi ja nad puhkavad sügaval mullapõues oma viimset und. Ta teadis, et see mõte pakub isale rõõmu. Isa leidis lohutust looduse lõputust ringkäigust ja uskus, et mineviku püsikindlusest on võimalik ammutada jõudu tulemaks toime oleviku muredega. Mõnikord ehk oligi, aga mitte seekord, mitte nende muredega.

      Ta laskis koti auku ja sekundi murdosa vältel näis kuu pilve tagant välja piiluvat. Pisarad ähvardasid silmi kerkida, kui ta mulla tagasi kaapis, aga ta pidas nendega vapralt võitlust. Nutt oli luksus, mida ta ei saanud endale praegu lubada. Ta patsutas maa siledaks, peksis seda pihkudega ja trampis kõvasti saabastega, kuni hakkas väsimusest hingeldama.

      Nii. Sellega oli ühel pool.

      Talle turgatas pähe mõte, et peaks midagi ütlema, enne kui sellest üksildasest paigast lahkub. Midagi, mis puudutaks süütult surnut, sügavat kahetsust, mis jääb teda alati saatma, ent ometi ei lausunud ta sõnagi. Juba ainuüksi see mõte pani ta häbenema.

      Kiiresti seadis ta sammud läbi metsa tuldud teed tagasi, kandes hoolt, et ei mööduks paadimajakesest, millesse olid kätketud mälestused. Kui ta maja juurde jõudis, hakkas koitma; vihm oli hõrenenud. Järv loksus vastu kallast ja viimased ööbikud laulsid lahkumislaulu. Mustpea-põõsalinnud ja lehelinnud olid hakanud ärkama ning kusagilt kaugelt kostis hobuse hirnumist. Ta ei teadnud siis veel, et ei vabane neist helidest kunagi; need tulevad temaga sellest kohast ja ajast kaasa, tungivad tema öödesse ja õudusunenägudesse, tuletades talle alati meelde, mida ta oli teinud.

      2.

      Cornwall, 23. juuni 1933

      Kõige ilusam vaade avanes järvele Mooruspuu toast, aga Alice otsustas ajada läbi vannitoa aknaga. Härra Llewellyn oli oma molbertiga ikka veel jõe ääres, aga ta tuli alati varakult puhkama ja Alice ei tahtnud temaga juhuslikult kohtuda. Vanast mehest polnud küll midagi karta, aga too oli ekstsentriline ja hädine, eriti viimasel ajal, ning Alice kartis, et nähes teda oma toas, võiks härra Llewellyn asjast valesti aru saada. Alice kirtsutas nina. Kunagi nooremas eas oli ta olnud sellesse mehesse kõvasti kiindunud ja too temasse. Nüüd, kuueteistkümnesena oli sellele kummaline mõelda: kõigile neile juttudele, mida härra Llewellyn oli rääkinud, väikestele joonistustele, mis ta oli teinud, sellele muinasjutuhõngule, mis saatis teda nagu mingi isevärki laul. Vannituba oli pealegi lähemal kui Mooruspuu tuba ja juba mõne minuti pärast pidi ema avastama, et teise korruse tubades ei ole lilli, seepärast ei saanud ta raisata aega trepist ülesminekuks. Samal ajal kui teenijatüdrukud sebisid, poleerimislapp käes, hallis, lipsas tema uksest sisse ja tõttas akna juurde.

      Aga kus mees siis on? Alice tundis, kuidas tema kõht kisub krampi ja elevus asendub ainsa hetke vältel hirmuga. Surunud kuumad käed vastu klaasi, libistas ta pilgu üle all avaneva vaatepildi: kreemikate ja roosade rooside õielehed läikisid, nagu oleksid üle lakitud; varjulise aiamüüri külge klammerdusid kallid virsikud, pikk hõbedane järv sädeles keskhommiku valguses. Kõik oli juba niigi täiuslikult üles vuntsitud ja korda tehtud, ent ikka veel käis igal pool suur askeldamine.

      Palgatud muusikud sättisid ansambli jaoks kohandatud ajutisele püünele kullatud toole, toitlustajate veoautod keerutasid üksteise järel sissesõiduteel tolmu üles ning suur telk oli juba peaaegu püsti ja paisus kerges suvetuules nagu õhupall. Keset kogu seda siginat-saginat oli ainult üks staatiline noot, vanaema deShiel; väike ja küürus, istus too raamatukogu seina ääres sepisrauast aiapingil, eksinud oma mälestuste ämblikuvõrku ja täielikus teadmatuses ümmargustest klaaslaternatest, mida tema ümber puudele riputati …

      Alice ahmis korraga õhku.

      Tema.

      Enne kui Alice jõudis end mõttes korrale kutsuda, läks tema nägu naerule. Rõõm, sulnis joovastav rõõm valdas teda, kui ta märkas meest järve keskel oleval väikesel saarel, suur palk õlal. Ta tõstis käe viipeks – see oli impulsiivne ja pealegi veel rumal tegu, sest mees ei vaadanud maja poole. Ja kui olekski vaadanud, vastu poleks ta ikka viibanud. Nad mõlemad teadsid, et peavad olema ettevaatlikud.

      Alice’i sõrmed leidsid kõrva ääres juuksesalgu, mis kippus alati vallanduma, ning ta keerutas seda, ikka ja jälle. Talle meeldis niiviisi salaja vaadata. Nõnda tundis ta endas isevärki väge – mitte nagu neil kordadel, kui viis mehele aeda limonaadi või kui tal õnnestus hiilida maja juurest minema ja üllatada meest, kui too töötas kusagil mõisa kaugemas nurgas ning esitas küsimusi Alice’i romaani, perekonna ja elu kohta ning tema jutustas lugusid, mis ajasid mehe naerma, nähes ise seejuures vaeva, et ei upuks tema laugastena sügavatesse rohelistesse silmadesse, milles olid kuldsed täpid.

      Alice’i silme all kummardus mees, peatus korraks, et seada palk tasakaalu ning asetada virna peale. Ta oli tugev ja see oli hea. Alice ei teadnud, miks, teadis ainult, et kusagil sügaval sisimas, talle endalegi veel tundmatus paigas läheb see talle korda. Tema põsed kuumasid; ta punastas.

      Alice Edevane polnud häbelik. Ta oli varemgi poistega kokku puutunud. Tõsi küll, mitte just paljudega – kui välja arvata nende traditsiooniline pööriööpidu, hoidsid tema vanemad enamasti omaette ja eelistasid teineteise seltskonda –, aga ometi oli tal õnnestunud aeg-ajalt vahetada vargsi paar sõna külapoistega või rentnike poegadega, kes kõndisid, müts peos ja silmad maas, isa kannul mõisa maadel ringi. Aga see siin, see oli… Nojah, see oli lihtsalt midagi teistsugust ning Alice andis endale aru, et see kõlas erutavalt, kõlas nagu midagi säärast, mida võinuks öelda tema vanem õde Deborah, aga juhtumisi oli see tõsi.

      Mehe nimi oli Benjamin Munro. Ta kordas neid silpe vaikselt endamisi: Benjamin James Munro, kakskümmend kuus aastat vana, pärit Londonist. Peret tal ei olnud ja ta oli kõva töömees, kes ei raisanud aega mõttetule lobisemisele. Ta oli sündinud Sussexis ja kasvanud üles Kaug-Idas – eks olnud ta ju arheoloogide poeg. Talle meeldisid roheline tee, jasmiinilõhn ja palavad päevad, mis tõotasid tuua vihma.

      Seda kõike polnud rääkinud talle mees ise. Too ei olnud nagu need ennasttäis tüübid, kes muudkui jahvatasid endast ja oma saavutustest, just nagu polekski tüdruk midagi enamat kui kahe innukalt kuulava kõrva vahel paiknev ilus näolapp. Selle asemel oli Alice kuulanud, vaadanud ja teinud tähelepanekuid ning lipsanud juhuse avanedes laoruumi, et sirvida ülemaedniku teenistusraamatut. Alice’ile oli alati meeldinud pidada ennast osavaks detektiiviks ning tõsi mis tõsi: härra Harrise hoolikate külvimärkmete lehekülje taha oli klambriga kinnitatud Benjamin Munro avaldus. Kiri oli lühike, käekiri pälvinuks ema pahakspanu, aga Alice luges selle läbi, jättes tähtsad asjad meelde ja imestades, kuidas sõnad lisasid sügavust ja värvi kujutluspildile, mille ta oli endale loonud ning mida hoidis nagu raamatulehekülgede vahele pressitud lille. Nagu lille, mille mees talle alles läinud kuul oli andnud. „Vaata, Alice,” vars oli tundunud tema suures tugevas käes nii roheline ja habras, „selle kevade esimene gardeenia.”

      See mälestus tõi