Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas. Karl Ove Knausgard
E ELU ON LIHTNE: ta lööb, kuni jaksab. Siis jääb ta seisma. Põntsuv liigutus lakkab varem või hiljem, ühel või teisel päeval iseenesest ja veri hakkab valguma keha madalaima punkti poole, kuhu see koguneb lompi, mis on väljastpoolt nähtav kui tume ja pehmjas koht üha kahvatumal nahal, sedamööda kuidas kehasoojus alaneb, ihuliikmed jäigastuvad ja sooled tühjenevad. Esimeste tundide muutused toimuvad nii tasahaaval ja teostuvad nii vääramatult, võiks isegi öelda rituaalselt, nagu kapituleeruks elu kindlate reeglite, gentlemen’s agreement’i kohaselt, mille järgi joonduvad ka surma esindajad, kes ootavad alati, kuni elu on taandunud, enne kui asuvad uut maastikku hõivama. Aga siis on see ka pöördumatu. Tohutuid bakteriparvi, mis kehaõõnes pealetungile asuvad, ei suuda miski peatada. Kui need oleksid vaid paar tundi varem üritanud, oleks neile silmapilk vastupanu osutatud, aga nüüd valitseb nende ümber vaikus ning nad tungivad üha sügavamale niiskusse ja pimedusse. Nad jõuavad Haversi kanalitesse, Lieberkühni krüptidesse, Langerhansi saartele. Nad jõuavad Bowmani kapslisse Renesis, Clarki sambasse Spinalises, musta ollusesse Mesencephalonis. Ja nad jõuavad südamesse. Ikka veel on see puutumata, aga kuna sellelt on võetud liikuvus, mis on selle käimapanev jõud, valitseb seal ilmselt kummaline hüljatus nagu tööstushoones, kust töölised ülepeakaela minema on plaganud, võiks kujutleda paigale tardunud sõidukeid, mis tumeda metsa taustal kollaselt kiiskavad, tühjaks jäänud soojakuid ja täislastis köisraudteevaguneid, mis mäeküljel reas ripuvad.
Samal hetkel kui elu kehast lahkub, kuulub keha surmale. Lambid, kohvrid, vaibad, lingid, aknad. Nurmed, sood, ojad, mäed, pilved, taevas. Miski sellest ei ole meile võõras. Oleme pidevalt ümbritsetud surnud maailma esemetest ja nähtustest. Ometi on vähe asju, mis ärataksid meis suuremat kõhedust kui näha inimest, kes on püütud surnud maailma, vähemalt kui otsustada jõupingutuste põhjal, mida teeme surnukehade silma alt ära koristamiseks. Vähe sellest, et nad suuremates haiglates spetsiaalsetesse ligipääsmatutesse ruumidesse peidetakse, aga ka eriliftide ja keldrikoridoride kaudu sinnapääs on salastatud, ja kui keegi peakski mõnesse neist kogemata ära eksima, on surnukehad, mida temast mööda veeretatakse, alati kinni kaetud. Kui neid aga haiglast ära veetakse, toimub see eraldi väljapääsu kaudu ja autodega, mille aknad on toonitud; kirikus on nende tarvis spetsiaalne akendeta ruum; matusetseremoonia ajaks on nad paigutatud kinnisesse kirstu, kuni nad hauda lastakse või ahjus ära põletatakse. Säärase kohtlemise praktilist eesmärki on raske tabada. Kadunukesi võiks näiteks vabalt sõidutada mööda haiglakoridore katmatult ja transportida hariliku taksoga, ilma et see kellelegi mingit ohtu kujutaks. Vana mees, kes kinoseansil sureb, võib julgelt seansi lõpuni istuma jääda, samuti järgmiseks seansiks. Õpetajat, kes saab kooliõuel infarkti, ei pruugi tingimata tulise rutuga minema vedada, sest ei juhtu midagi hullu, kui ta seniks õuele jääb, kuni majahoidjal on mahti temaga tegelda, olgu siis alles pärastlõunal või õhtul. Ja kui mõni lind laskubki teda nokkima, mis siis sellest? Kas see, mis teda hauas ootab, on ainult sellepärast parem, et me seda ei näe? Kuni surnud lausa tee peal ees ei vedele, pole kiiret kuhugi, ega nad teist korda sure. Talvine külmaperiood peaks selles mõttes eriti soodne olema. Kodutud, kes pinkidel ja kangialustes surnuks külmuvad, enesetapjad, kes kõrghoonetest ja sildadelt alla hüppavad, vanad naised, kes trepist alla kukuvad, hukkunud, kes oma lömmisõidetud autosse kinni on kiilunud, poiss, kes pärast linna peal lõbutsemist purjuspäi merre sulpsatab, väike tüdruk, kes jääb bussi alla – milleks see paaniline rutt neid minema toimetada? Siivsus? Mis oleks siivsam kui see, et tüdruku isa ja ema näeksid tunni või paari pärast, kuidas laps õnnetuspaiga kõrval lumel lebab, keha, lömastatud pea, verised juuksed ja puhas jopp katmata? Siis lebaks ta seal maailmale avatult ja saladusteta. Aga isegi tund aega lumel ei tule kõne alla. Linn, mis oma surnuid pilkude eest ei peida, linn, kus neid võib näha vedelemas sõidu- ja kõnniteedel, parkides ja parklates, pole linn, vaid põrgu. Et see põrgu meie eluolu realistlikumalt ning läbi-lõhki tõesemalt peegeldab, ei oma tähtsust. Me teame, et see on nii, kuid ei taha seda näha. Sestap ka see kollektiivne allasurumisakt, mida väljendab surnute eest ära toimetamine.
Mida täpselt alla surutakse, pole seevastu niisama lihtne öelda. Surm kui niisugune see olla ei saa, selleks on surma kohalolek ühiskonnas liiga massiivne. Surnute koguhulk päevas, mida ajalehtedes mainitakse või teleuudistes näidatakse, kõigub olukorrast olenevalt siia-sinna, aga aastate lõikes on see arv arvatavasti enam-vähem konstantne, ja kuna see on hajutatud üle nii paljude meediakanalite, on sellest võimatu pääseda. Too surm aga ähvardav ei tundu. Vastupidi, see on asi, mida me heameelega tahame ja mille nägemise eest heameelega maksame. Kui sinna arvata juurde need üüratud kogused surma, mida ilukirjandus toodab, on veelgi keerulisem mõista süsteemi, mis surnud silma alt ära toimetab. Kui surm kui nähtus meid ei hirmuta, kust siis pärineb meie vastumeelsus surnukehade suhtes? Järelikult on olemas kaht tüüpi surma, või siis esineb vastuolu meie surmakujutluse ja surma vahel, nagu see tegelikult kulgeb, mis põhimõtteliselt taandub ühele: kuna ettekujutus surmast on meisse nii kindlalt juurdunud, et kui me näeme selle vastuolu tegelikkusega, siis vähe sellest, et see meid vapustab, aga me püüame seda ka varjata, kuidas aga suudame. Siin pole põhjuseks teadlik kaalutlus nagu riituste puhul, võetagu või matused, mille sisu ja tähendus on tänapäeval vaieldavad ja mis on seetõttu nihkunud irratsionaalsest sfäärist ratsionaalsesse, kollektiivsest individuaalsesse – hoopiski mitte, sest surnute minematoimetamine pole kunagi olnud vaidlusteema, vaid me teeme seda alati vajadusest, mida keegi ei oska põhjendada, kuid igaüks tajub: kui su isa ühel tuulisel sügisesel pühapäeval maja ees muruplatsil hinge heidab, tassid ta pikema jututa tuppa, ja kui ei saa, siis katad ta vähemalt tekiga kinni. Aga see ei ole meil ainus surnutega seotud impulss. Niisama pentsik nagu laipade ärapeitmine on fakt, et nad alati võimalikult kiiresti maapinna lähedale viiakse. Ei kujutaks ette haiglat, mis oma surnuid ülespoole veaks ning lahkamisruumid ja laibahoidlad kõrgematele korrustele sisse seaks. Surnuid hoitakse nii maa ligidal kui võimalik. Ja sama põhimõtet järgitakse nendega tegelevates büroodes: kindlustusfirmad võivad muretult paikneda kaheksandal korrusel, mitte aga matusebürood. Kõik matusebürood asuvad tänavapinnale nii lähedal kui võimalik. Mine tea, millest see tuleb; tekib kiusatus arvata, et see on jäänuk vanast kombest, mille eesmärk oli algselt puhtpraktiline, sest kelder oli külm ja laipade hoidmiseks sobivaim, ning et see põhimõte on kandunud üle meie külmkappide ja külmkambrite ajastusse, kui mõte surnute ülakorrusele toimetamisest ei mõjuks tõtt-öelda loomuvastaselt, nagu peaksid kõrgus ja surm teineteist välistama. Nagu oleks meie hingesügavuses mingi ktooniline instinkt, mis peab suunama meie surnud mulla poole, kust me tulnud oleme.
Seega võib näida, nagu levitataks surma kahe erineva süsteemi kaudu. Üks on seotud salastamise ja raskuse, mulla ja pimedusega, teine avatuse ja kerguse, eetri ja valgusega. Ühes Lähis-Ida linnas tapetakse isa ja laps, kui isa püüab last tulejoonelt ära tõmmata, ja kaamerasilm tabab pildi teineteise külge klammerdunud kehadest, mida kuulid täkivad ja võdisema panevad, saadab selle ühele tuhandetest ümber maakera tiirutavatest satelliitidest ja edastatakse kogu maailma teleritesse, kust see imbub meie teadvusse kui järjekordne pilt hukkunutest või surijatest. Neil piltidel pole kaalu, mõõdet, aega ega kohta, ka mitte seost kehadega, mida need algselt kujutasid. Need on eikusagil ja kõikjal. Enamik imbub meist läbi ja kaob, üksikud jäävad mingil põhjusel tallele ja elavad oma elu meie ajuhämaruses. Mäesuusaneiu kukub ja vigastab reiearterit, tema järel lahmab verd punase slepina valget nõlva pidi alla; enne kui keha pidama saab, on tüdruk surnud. Lennuk kerkib õhku ja kui see kõrgust kogub, lahvatavad selle tiivad leekidesse; taevas eeslinnamajade kohal on sinine ja lennuk pahvatab selle taustal tulekeraks. Ühel õhtul upub Põhja-Norra rannikul kalalaev ja selle seitsmeliikmeline meeskond hukkub; järgmisel hommikul kirjutavad juhtunust kõik ajalehed, sest tegemist on niinimetatud meremüsteeriumiga: ilm oli tuuletu, hädasignaali ei saadetud ja laev lihtsalt kadus, mida teletoimetused samal õhtul ka kinnitavad, lennates helikopteriga üle õnnetuspaiga ja näidates kaadreid tühjast merepinnast. Ilm on pilves, rohekashallid ummiklained voogavad rahulikult ja raskelt, hoopis teise temperamendiga kui vilkad vahuharjad, mis siin-seal üles vupsavad. Istun üksi ja vaatan seda arvatavasti kevadel, sest isa töötab aias. Jõllitan reporteri juttu kuulamata merepinda, ja ühtäkki tekivad pinnale mingi näo piirjooned. Ma ei tea, kui kaua see paistab, ehk paar sekundit, aga küllalt kaua, et mulle erakordset mõju avaldada. Samal hetkel kui nägu kaob, tõusen ja lähen, et otsida kedagi, kellele sellest rääkida. Ema on õhtuses vahetuses, vend mängib jalgpalli ja teised uusrajooni lapsed ei teeks mu jutust välja, nii et jääb üle vaid paps, mõtlen ja kalpsan trepist alla, torkan kingad jalga ja käed jopivarrukaisse, avan ukse ja silkan maja taha. Meil ei ole lubatud krundil joosta, nii et enne tema nägemisulatusse