Minu võitlus. 1. raamat. Surm perekonnas. Karl Ove Knausgard
õhustikus muutunud, kuigi ma ei teadnud, mis just, aga see mõjus rahustavalt. Sama võis öelda nende kordade kohta, kui ema oli plaanitust varem koju jõudnud ja mina olin väljas: juba esikus sain aru, et ta on kodus.
Loomulikult oleksin temaga rääkida tahtnud, sest kui üldse keegi, siis oleks just tema sellest näo asjast aru saanud, aga hädavajalik see ei tundunud. Kõige tähtsam oli see, et ta oli kodus. Kuulsin, kuidas ta pärast trepist ülestulekut võtmekimbu telefonilauale asetas, lükandukse lahti tegi, midagi toas istuvale papsile ütles ja ukse enda järel kinni tõmbas. Vahel, eriti nädalalõppudel pärast õhtust vahetust, tegi ta neile koju tulles süüa. Siis kuulasid nad mõnikord ka plaate. Mõnikord harva jäi neist köögikapile pudel punaveini, alati sama marki, ja vahel kaks-kolm Arendali pruulikoja õlut, samuti alati sama marki, pruunid 0,7-liitrised kollase purjekalogoga pudelid.
Aga mitte sel õhtul. Mille üle ma rõõmustasin. Kui nad koos sõid, ei vaadanud nad nimelt telekat, aga seda oli vaja, kui ma tahtsin, et läheks korda mu plaan, mis oli niisama lihtne kui julge: mõni sekund enne ühtteist pidin voodist välja lipsama, koridori hiilima, lükandust paotama ja elutoa telekast õhtusi uudiseid piiluma. Ma ei olnud säärast asja kunagi varem teinud ega isegi mitte kaalunud. Mida mul teha ei lubatud, seda ma ka ei teinud. Mitte iial. Mitte üht korda ei olnud ma teinud seda, mille isa ära oli keelanud. Vähemalt mitte meelega. Aga nüüd oli lugu teine, sest asi ei olnud minus, vaid neis. Mina olin juba näinud kaadrit meres paistvast näost ega pruukinud seda uuesti näha. Mind huvitas vaid see, kas ka nemad näevad sama, mida mina.
Niiviisi mõtlesin pimedas toas lamades, silmad saatmas äratuskella rohekaid osuteid. Kui oli nii vaikne nagu siis, võisin ma kuulda, kuidas autod suurel teel mööda sõidavad. Kui need B-Maxi, uue supermarketi juures üle mäeküüru jõudsid ja Holtet’ viaduktist alla ja Gamle Tybakkeni teeotsast mööda sõitsid ning üles sillale tõusid, tekkis häälekoridor, mis sumbus niisama äkki, nagu see poole minuti eest oli alanud.
Üheksa minutit enne ühtteist läks vastasmaja uks lahti. Tõusin voodis põlvili ja kiikasin aknast välja. See oli proua Gustavsen, kes läks üle sissesõidutee, prügikott käe otsas.
Alles siis, kui ma seda nägin, turgatas mulle pähe, et see on haruldane vaatepilt. Proua Gustavseni ei olnud nimelt kunagi väljas näha: teda võis silmata kas majas võis siis sinise Ford Taunuse kõrvalistmel, aga kuigi ma seda teadsin, ei olnud ma sellele kunagi mõelnud. Kuid nüüd, kus ta seisatas prügikonteineri ees ja kaane üles tõstis, koti sisse viskas ja kaane kinni pani, tehes seda paksudele naistele omase loiu graatsiaga, jahmatas see mind korraga. Ta ei käinud kunagi väljas.
Meie heki tagune tänavalatern heitis talle kaledat valgust, aga erinevalt teda ümbritsevatest esemetest – prügikonteiner, haagiselamu valged seinad, telliskivid, asfalt –, mis kõik teravalt ja külmalt valgust peegeldasid, paistis tema keha seda mahendavat ja neelavat. Paljad käsivarred kumasid, valge džempri materjal küütles, lopsakad hallikaspruunid juuksed otse kullendasid.
Ta seisis hetke ja vaatas ringi, kõigepealt Prestbakmode poole, siis üles Hansenite poole, seejärel alla metsa poole, mis jäi teisele poole teed.
Üks kass hiilis siiapoole, peatus ja silmitses viivu proua Gustavseni. Too silus endal paar korda üle käsivarre. Siis keeras ta ringi ja läks tuppa.
Viskasin jälle pilgu kellale. Nelja pärast üksteist. Ma lõdisesin külmast ja kaalusin, kas mitte sviitrit selga panna, aga jõudsin järeldusele, et see jätab vahelejäämisel liiga ettekavatsetud mulje. Ja pikalt mul külmetada ei tule.
Läksin tasakesi ukse juurde ja surusin kõrva selle vastu. Ainus tegelik ohumoment oli see, et kemps jäi minu poole lükandust. Seal seistes oleks mul olnud nende üle täielik kontroll ja võimalus taanduda, kui nad oleksid toas püsti tõusnud, aga nüüd, kus lükanduks oli kinni, ei avastaks ma neid enne, kui nad on juba minu poole teel, ja siis on hilja.
Aga sel juhul võiksin ma teha näo, et mul on vaja kempsu minna!
Lahenduse üle kergendust tundes avasin ettevaatlikult ukse ja poetasin end koridori. Kõik oli vaikne. Hiilisin mööda koridori, tundsin higiste jalataldade all karedat vaipkatet ja peatusin lükandukse taga – mitte midagi polnud kuulda –, tõmbasin ukse õige sutike kõrvale ja piilusin prao vahelt tuppa.
Nurgas mängis telekas. Mõlemad nahktugitoolid olid tühjad.
Järelikult istusid nad diivanil.
Hiilgav.
Siis hakkas ekraanil keerlema N-tähega maakera. Ma palusin Jumalat, et nad näitaksid sama reportaaži, nii et mamps ja paps näeksid sedasama, mida minagi.
Uudistelugeja rääkis saate sissejuhatuseks kadunud kalalaevast ja mu süda hakkas kloppima. Aga näidati hoopis teist reportaaži: liikumatu merekaadri asemel näidati lensmanit, keda sadamasillal intervjueeriti, ja tema järel naist, väike laps süles, ja seejärel reporterit ennast, kes rääkis lainetava mere taustal.
Kui sissejuhatus lõppes, kõlas toast isa hääl ja seejärel naer. Häbi, mis mind valdas, oli nii põletav, et röövis mõtlemisvõime. Tundus, nagu oleksin seest valgeks lahvatanud. Mind vallanud pöörase häbi jõud oli lapsepõlves ainus tunne, mida võisin intensiivsuse poolest hirmuga võrrelda, kui vahkvihahood kõrvale jätta, ja kõigil kolmel oli see ühine joon, et need tegid mu enda maatasa. Luges vaid see üks tunne. Nii et kui ma ringi keerasin ja oma tuppa tagasi läksin, ei märganud ma enda ümber mitte midagi. Ma tean, et trepiaken oli ilmselt nii pime, et peegeldas koridori, ma tean, et Yngve magamistoa uks oli ilmselt kinni, nagu ka mampsi ja papsi magamistoa ja vannitoa uks. Ma tean, et mampsi võtmekimp lebas ilmselt telefonilaual harali nagu nahast pea ja musttuhande metalljalaga väike muinasjutuloom puhkehetkel, ma tean, et põlvekõrgune keraamiline vaas, mis oli täis kuivanud lilli ja kõrsi ega sobinud sünteetilise vaipkattega, seisis ilmselt sealsamas kõrval põrandal. Aga ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, ei mõelnud midagi. Läksin tuppa, heitsin voodisse ja kustutasin tule, ja kui pimedus mu enda hõlma võttis, tõmbasin sügavalt ja vabinal hinge, samal ajal kui kõhulihased pingule tõmbusid ja pressisid välja nuuksatusi, mis olid nii valjud, et pidin need pehmesse ja õige pea läbimärga padjapüüri suunama. See aitas umbes nagu oksendamine, kui süda paha. Nuutsusin veel tükk aega pärast sedagi, kui pisaraid enam ei tulnud. Selles oli midagi head. Kui hea otsa sai, keerasin kõhuli, panin pea käsivarrele ja sulgesin silmad, et magama jääda.
KUI MA SIIN PRAEGU SEDA KIRJUTAN, on sellest üle kolmekümne aasta möödas. Enda ees aknaklaasil näen oma näo ähmast peegeldust. Välja arvatud silm, mis läigib, ja silmaalune, mis tuhmilt valgust peegeldab, on kogu vasak näopool varjus. Laupa vaotab kaks sügavat püstkurdu, ka kummaltki põselt suundub alla sügav kurd, kõik just nagu pimedust täis, ja kuna silmade ainitine pilk on tõsine ning ka suunurgad alaspidi, on seda nägu raske pidada muuks kui süngeks.
Mis sinna on sööbinud?
Täna on 27. veebruar 2008. Kell on 23.43. Mina, kes ma seda kirjutan, Karl Ove Knausgård, olen sündinud 1968. aasta detsembris ja kirjutamise hetkel niisiis 39-aastane. Mul on kolm last: Vanja, Heidi ja John, ja ma olen teist korda abielus, Linda Boström Knausgårdiga. Kõik neli magavad minu ümber tubades ühes Malmö korteris, kus me oleme elanud poolteist aastat. Kui mitte arvestada mõne Vanja ja Heidi lasteaiakaaslase vanemaid, ei tunne me siin kedagi. Mingi kaotus see ei ole, vähemalt minule, sest suhtlemine ei paku mulle niikuinii pinget. Ma ei ütle iialgi, mida ma tegelikult mõtlen, mitte iialgi, mida tegelikult arvan, kuid olen väga osavõtlik kõigi suhtes, kellega lobisema juhtun, tehes näo, nagu huvitaks mind nende jutt, välja arvatud siis, kui ma joon, sest siis kaldun ma teise äärmusse ja ärkan üleastumise ängi, mis on aastatega vaid kasvanud ja võib nüüd kesta nädalaid. Kui ma joon, esineb mul ka mäluauke ja ma ei anna endale enam aru oma tegudest, mis on enamasti meeleheitlikud ja nõmedad, aga vahel sekka ka meeleheitlikud ja ohtlikud. Seepärast ma ei joogi enam. Ma ei taha, et keegi mind kätte saaks, ma ei taha, et keegi mind näeks, ja nii ongi: mitte keegi ei saa mind kätte ja mitte keegi ei näe mind. See vist ongi mulle näkku sööbinud, see vist ongi mu näo nii jäigaks ja maskilikuks muutnud, et võimatu on end sellega seostada, kui ma seda tänaval mõnel vaateaknal märkama juhtun.
Ainuke,