Ivan Iljitschi surm. Lev Tolstoi
Melvinskite asja harutusel, istumise vaheajal, tulivad kohtuliikmed ja prokurör kohtuasutuste suures hoones Ivan Jegorovitsch Schebeko kabinetti kokku ja siin läks jutt kuulsa Krassovski asja pääle. Tõestades, et asi selle kohtu võimupiiridesse ei käi, sai Feodor Vassiljevitsch äritatud; Ivan Jegorovitsch pidas oma arvamisest kinni, kuna aga Peeter Ivanovitsch, kes alguses vaidlusesse polnud seganud, osavõtmatuks jäi ja praegu toodud Teatajat silmitses.
“Herrad,” ütles ta, “Ivan Iljitsch on ju surnud.”
“Kas tõesti?”
“Võtke, lugege,” ütles ta Feodor Vassiljevitschile, kuna ta temale värske, alles lehkava lehenumbri kätte ulatas.
Mustas ringis oli trükitud: “Praskovja Feodorovna Golovina annab sügavas kurbtuses teada sugulastele ja tuttavatele oma armastatud abikaasa, kohtupalati liikme Ivan Iljitschi Golovini surmast 4. veebruaril sel 1882. aastal. Surnukeha väljaviimine on reedel kell 1 p. l.”
Ivan Iljitsch oli kokku kogunud herrade kaaslane ja kõik armastasivad teda. Ta oli juba mitu nädalat haige; räägiti, et ta haigus parandamata olevat. Tema koht hoiti alles vaba, aga juba peeti aru, et tema surma puhul vast Aleksejev tema asemele nimetatakse, kuna Aleksejevi asemele kas Vinnikov või Stabel saab. Sellepärast oli igal kabinetis asuval herral, kui ta Ivan Iljitschi surmast kuulis, esimene mõte, missugune tähendus võiks küll sel surmal olla kohtuliikmete eneste ja nende tuttavate kohta ametite vahetamisel ja kõrgendamisel.
“Nüüd saan ma vististi Stabeli või Vinnikovi koha,” mõtles Feodor Vassiljevitsch. “Seda on mulle juba ammugi lubatud ja see ametikõrgendus tähendab minule 800 rbl. palgalisa, pääle kantselei.”
“Nüüd on vaja paluda, et naisevend Kalugast siia asetatakse,” mõtles Peeter Ivanovitsch. «Naisele teeb see rõõmu. Nüüd ei või ta enam ütelda, et ma kunagi tema sugulaste hääks midagi pole teinud.”
“Ma arvasin küll, et ega tema enam jalule saa,” ütles Peeter Ivanovitsch kuuldavalt. “Kahju!”
“Mis tal õieti viga oli?”
“Arstid ei tulnud otsusele. See tähendab – nad arvasivad, aga mitmet moodi. Kui mina teda viimast korda nägin, siis tundus, nagu saaks ta terveks.”
“Aga mina ei käinud pühadest saadik kordagi tema pool. Ikka asutasin minema.”
“Oli tal varandust?”
“Nagu kuulda, naisel olevat pisut. Kuid koguni vähe.”
“Jah, tarvis sinna sõita. Nad elasivad hirmus kaugel.”
“See lähendab, Teist kaugel. Teist on kõik kaugel.”
“Tema ei või mulle andeks anda, et ma säälpool jõge elan,” ütles Peeter Ivanovitsch ja vaatas naeratades Schebeko otsa. Ja nüüd pööris jutt selle pääle, kui kaugel kõik linnas olevat, ning siis mindi istumisele.
Pääle kavatsuste, mis see surm igaühe pääs tekitas koha vahetuste ja võimalikkude muutuste kohta, ei olnud surmal enesel, nagu ikka, tuttavate kohta, kes temast kuulsivad, muud mõju, kui et igaüks rõõmustas: suri tema, mitte mina.
“Ennäe! tema suri, aga mina mitte,” mõtles või tundis igaüks. Lähedad tuttavad aga, nõnda nimetatud Ivan Iljitschi sõbrad, mõtlesivad tahtmata selle pääle, et neil nüüd vaja on väga igavaid viisakusekohustusi täita, kuna nad ju hingepalvele ja kaastundmuse-külaskäigule kadunu abikaasa juurde peavad ilmuma.
Kõige lähedamal kadunule seisivad Feodor Vassiljevitsch ja Peeter Ivanovitsch.
Peeter Ivanovitsch oli kadunuga üheskoos õiguseteadusekoolis käinud ja tundis ennast temale tänu võlgnevat.
Pärast seda, kui ta lõunalaual naisele Ivan Iljitschi surmast ja võimalusest, et naisevend nüüd ehk siia ringkonda asetatakse, oli rääkinud, pani Peeter Ivanovitsch sabakuue selga, ja ilma et ta puhkama oleks heitnud, sõitis ta Ivan Iljitschi juurde.
Ivan Iljitschi korteri trepi ees seisis tõld ja kaks voorimeest. All, eestoas, riidenagi juures seina najal, seisis sammetine kirstukaan, topsidega ja puhastatud kuldpaelaga. Kaks mustas ülikonnas daami võtsivad kasukaid seljast. Üks oli tuttav, Ivan Iljitschi õde, teine tundmata. Peeter Ivanovitschi kaaslane, Schvartz, tuli ülevalt alla ja kui ta kõrgemal astmel olles sisseastujat tähele pani, jäi ta seisatama ja pilgutas silma, nagu tahaks ta ütelda: “Ivan Iljitsch on halvasti asja korraldanud, ikka oleme meie kahekesi.”
Inglise palghabemega ehitud Schvartzi nägu ja kõhn kuju omandas sabakuues, nagu ikka, toreda pühalikkusse ja sel pühalikkusel, mis Schvartzi naljakale iseloomule ikka vastu rääkis, oli praegusel silmapilgul iseäralik maik. Nõnda mõtles Peeter Ivanovitsch.
Peeter Ivanovitsch laskis daamid ees minna ja astus nende järele trepile. Schvartz ei hakanud alla tulema, vaid jäi üleval seisma. Peeter Ivanovitsch arvas mõistvat, miks ta nõnda tegi: ta tahtis nähtavasti kokku rääkida, kus kohal täna vinti mängida. Naisterahvad Iäksivad mööda treppi lese eluruumi, aga Schvartz näitas Peeter Ivanovitschile kulmude liigutusega, tõsiselt kokkusurutud ja valjuil huulil ning naljataval pilgul, paremale poole, kus surnukamber oli.
Peeter Ivanovitsch astus sisse, ja nagu see ikka on, asus temasse kahtlus, mis ta küll peab tegema. Ühte teadis ta – risti ette löömine ei tee sarnasel korral kunagi halba. Kas ta aga selle juures ka kumardama peab, selles polnud ta täiesti kindel ja nõnda valis ta kesktee: tuppa astudes hakkas ta risti ette lööma ja pisut nagu kumardama. Niipalju kui pää ja käte liigutamine temale mahti andis, püüdis ta silmi lasta toas ümber käia. Kaks noortmeest, nähtavasti onupojad, üks gümnasiumiõpilane, tulivad risti ette lüües toast välja. Keegi vanaeit seisis liikumata paigal. Ja imelikult kõrgendatud kulmudega daam rääkis talle midagi sosinal. Musta kuube kandev köster, kräbe ja julge, luges midagi valjult niisugusel toonil, mis täielise kokkukõla sünnitas; puhvetipidaja lihtmehike Gerassim astus kergel sammul Peeter Ivanovitschi ees tuppa ja riputas midagi põrandale. Niipea kui Peeter Ivanovitsch seda nägi, tundis ta kohe laguneva surnukeha kerget lehku. Kui Peeter Ivanovitsch Ivan Iljitschi viimast korda vaatamas käis, nägi ta seda mehikest kabinetis; ta täitis haigevalvaja kohusid ja Ivan Iljitsch armastas iseäranis teda. Peeter Ivanovitsch lõi ikka veel risti ette ja kumardas kergelt selles sihtjoones, mis kirstu, köstri ja nurgasolevale lauale paigutatud pühapiltide vahel seisis. Pärastpoole, kui see käeliigutamine liig vältavana tundus, jäi ta seisma ja hakkas surnut vaatama.
Surnu lamas, nagu surnud ikka lamavad, iseäranis raskelt, surnutaoliselt, uppudes kangenud liikmetega kirstu alusesse, alatiseks paindunud pääga padjal, ja esitas, nagu surnud ikka esitavad, oma kollast vahakarva otsaesist sissevajunud meelekohtadega ja teravnenud ninaga, mis nagu ülemisele huulele vajutas. Ta oli sellest ajast saadik väga muutunud, veel rohkem ära lõppenud, kus Peeter Ivanovitsch teda viimati nägi, aga nagu kõigil surnutel oli ta nägu ilusam, pääasi – tähtsam kui elu ajal. Tema näol oli ilme, et see, mis tarvis oli teha, nüüd tehtud on ja õieti on tehtud. Pääle selle oli selles ilmes veel etteheide ja meeldetuletus elavatele. See meeldetuletus näis Peeter Ivanovitschile kohatu olevat või vähemalt ei puutunud ta temasse. Millegi pärast hakkas tal halb ja Peeter Ivanovitsch lõi veel kord kärmesti risti ette, nagu talle enesele tundus, liigagi kärmesti, mitte küllalt viisakuse kohaselt, pööris ümber ja läks ukse poole. Schvartz ootas teda vahetoas laialiaetud jalul ja seljale kokkupandud kätel torukübaraga mängides. Ainuke pilk naljatavale, puhtale ja peenele Schvartzi kujule värskendas Peeter Ivanovitschi. Peeter Ivanovitsch sai aru, et tema, Schvartz, sellest kõrgemal seisab ja rõhuvatele muljetele ei andu. Juba tema nagu ütles: Ivan Iljitschi hingepalve vahejuhtumine ei või kuidagi ulatavaks põhjuseks olla istumise korra rikkumises, s. o. et mitte miski ei või täna õhtul meid segada kaardipaki plaksutamises selsamal ajal, kui teener nelja uut küünalt paigale seab; üleüldse ei ole põhjust arvata, et see vahejuhtumine võiks meid segada ka tänast õhtut mõnusasti mööda saatmast. Seda ta ütleski sosinal möödaminevale Peeter Ivanovitschile, teda Feodor Vassiljevitschi juurde tulema kutsudes. Aga nagu näha, saatus ei olnud Peeter Ivanovitschi täna õhtul kaardimängimiseks määranud. Praskovja Feodorovna, madalakasvuline paks naisterahvas, kes vastupidiste püüete pääle vaatamata õlgadelt alla poole minnes ikka jämedamaks paisus, oli niisamasuguste imelikult kõrgenenud kulmudega, nagu kirstu ees seisja naisterahvaski, ja üleni mustas riides, pääs kreppi kandes, kui ta ühes teiste daamidega oma ruumidest välja tuli ja neid surnukambri saates ütles: “Kohe hakkab hingepalve; astuge sisse.”
Schvartz,