Prime Time. Liza Marklund
e>
MA ENAM EI jõua, mõtles Annika. Ma annan otsad.
Ta vajutas peopesad vastu laupa, sundides ennast õigele hingamisele ja rahulikuks. Kõik pakid välisukse juures paisusid ta silme ees, esiku ja terve maailma ähvardas enda alla võtta ebamäärane mass, mida oli võimatu pilguga haarata. Kuidas oleks võimalik ära arvata, mis on maha ununenud?
Laste riided, ujumiskott, pakisupid ja toidupurgid, vihmariided ja kummisaapad, telk, varikatusega lapsevanker, magamiskotid, seljakotid tema enda ja Thomase asjadega, tekid ja kaisuloomad …
„Kas Ellen peab just nii riides olema?” küsis Thomas magamistoa ukse juurest.
Annika vaatas üheaastast, kes ujumiskoti poole tatsas.
„Mis siis on?”
„Kas sul talle midagi ilusamat selga ei ole panna?”
Annika tundis, et mõtlemine lukustub.
„Mis siis valesti on?” röökis ta.
Thomas lükkas juuksed laubalt tagasi ja pilgutas üllatunult silmi.
„Ma ainult küsisin. Mis sul viga on?”
Alaliselt kummitav äpardumistunne purskus välja ja kees üle.
„Ma pakkisin terve hommiku,” ütles Annika, „aga pitskleite ma küll kaasa ei võtnud. Kas oleks pidanud?”
Mees laskis kuuldavale kerge vihaturtsatuse.
„Ma lihtsalt küsin, kas laps peab olema riides nagu mustatööline.”
Annika astus viis kiiret sammu mehe suunas ja jõllitas talle silma sisse.
„Mustatööline? Milles asi on? Kas me sõidame saarestikku või peame läbima mingi kuradima sobivustesti?”
Thomase imestus oli siiras, Annika ei alustanud peaaegu kunagi tüli. Viha jõud, mis mehele kaela vajus, oli lausa halvav, ta avas suu, et Annika peale karjuda, kuid häält ei tulnud. Hoopis miski muu hakkas huilgama, midagi nende paljudest elektroonilistest aparaatidest, järelejätmatult, üha tõusvas skaalas.
„Sinu või minu oma?” küsis Annika.
Thomas pööras kannalt ringi, läks magamistuppa, et vaadata, kas see on piipar, mobiil või palm pilot. Annika laskis pilgul libiseda üle esikus valitseva kaose, ega suutnud signaali lokaliseerida.
„Siin ei ole midagi,” hüüdis Thomas.
Annika hakkas pakkide seas tuuseldama, kusagil selle tohuvabohu sees häälitses visalt poollämbunud hääl. Ellen püüdis Annika koti vastas ennast püsti ajada, aga kott libises ära ja tüdruk kukkus näoli vastu põrandat.
„Oi-oi-oi, las emme puhub peale, läks isegi hästi, eks ju?”
Signaal uppus tüdruku hirmunud nuttu, Annika võttis tütre sülle, vaigistas, hingas sisse lapse lõhna ja pehmust, tundis soojust. Istus siis jalanõuderiiulile, lapse tilluke keha lõtvus, näpuke läks suhu. Kui nutt lõppes, lõppes ka helin. Nüüd hakkas telefon helisema. Annika tõusis, laps süles, pigistas toru vastu õlga, samal ajal puhudes.
„Kas kuulsid juba?” küsis Nael, uudistetoimetuse juhataja.
Annika kiigutas ja kussutas.
„Mida?”
„Sörmlandi uudist muidugi, Michelle Carlssonist.”
Annika lõpetas puhumise ja limpsis huuli. Õhtuleht raksatas esikusse osavasti nagu tank – totalitaarselt ja ruumitäitvalt.
„Need on ju sinu vanad jahimaad,” ütles uudisteboss. „Fotograaf sõitis juba välja, see on Bertil Strand, on ju?”
Küsimus oli suunatud kellelegi teisele, küllap vist fototoimetajale. Siis rääkis ta edasi:
„Bertil ongi juba teel, ta võtab su viie minuti pärast peale.”
„Kas mähkmed on pakitud?” küsis Thomas ja võttis Elleni Annika käest oma sülle.
Annika noogutas, osutas pakikuhja suunas, püüdis jalga taas tegelikkusesse kinnitada.
„Mis juhtus?” küsis ta.
„Kas sul flash’i polegi?”
Kurat küll, TT-flash’iga piipar. Annika kiskus oma koti välja, sobras mööda selle põhja, aga ei leidnud.
„Äh,” ütles ta, „ma kuulsin küll, aga ei jõudnud veel vaadata.”
„Michelle Carlsson on tapetud. Režiiruumis Flenis, kuul pähe.”
Sõnad ei jõudnud kohale, mõistetav sisu libises justkui minema. Thomas pani tüdruku põrandale, laps võttis joonelt suuna Annika poole, taarudes, käed ette sirutatud.
„Nalja teed,” ütles Annika.
„Carl Wennergren on seal kohal, ta oli vist eile õhtul seal salvestusel, nii et meil on edumaa, ütleme, et õige ajastamine.”
Rahulolu Naela hääles oli aus ja äge. Annika kuulis, kuidas mees tõmbas sügava mahvi, ja selle taustal määratlematuid toimetusehääli. Ta vajus jälle kingariiulile istuma.
„Berit on Ölandil noorteekskursioonil, ta jätab kõik pooleli, sõidab autoga tagasi ja on kohal arvatavasti pärastlõunaks. Langeby on Kanaari saartel, nii et ainult sina oledki saadaval. Pane ennast kohe hakkama. Bertil Strandil on materjal kaasas, tähendab kõik, mis TT-s juba üleval on, see tähendab peaaegu mitte midagi, nii et helista autost. Kas sa Sörmlandi krimis kedagi tunned?”
Annika pani silmad kinni, püüdis kaht olukorda omavahel siduda, tundis reiel lapse sooja käekest.
„Tunnen ikka.”
„Räägi Wennergreniga, kui oled olukorrast pildi saanud, siis helista mulle … näiteks kell kaksteist.”
„Teeme nii,” ütles Annika.
Thomas vahtis teda, endal õlad jäigad.
„Mis nüüd on?”
Annika pani toru ära, vaatas mehele otsa.
„Ei,” ütles Thomas. „Ära ütle. Mitte mõni kuradi töö, mitte täna.”
„Michelle Carlsson on surnud,” ütles Annika, täis vastukajavat tühjust.
„See telenaine?” küsis Thomas. „Anne sõber?”
Naine noogutas, adrenaliin jõudis ajju, käsivartel tõusid ihukarvad püsti. Ta põlvede juures häälitses Ellen.
„Kuidas ometi? Kuidas ta suri?”
Annika tõstis lapse eemale, tõusis püsti, perspektiiv muutus. Maalesõiduks pakitu pisenes ja kadus, alles jäi arvuti ja ta suur kott. Tüdruk vajus potsti tagumiku peale ja hakkas jälle nutma, Thomas tõstis ta sülle.
„Nad on juba teel siia, et mind peale võtta,” ütles Annika.
Thomas jõllitas teda kaks sekundit ega suutnud mõista.
„Laev läheb kell üksteist,” ütles ta.
Annika võttis tüdruku mehe sülest, viis ta pulkadega voodisse, suudles ta pead. Kergendus sellest, et pääseb ämmast ja saarestikureisist, asendus igatsusega tütre järele.
„Tütreke,” sosistas ta, huuled vastu lapse pead. „Emme armastab sind nii väga.”
Ellen punnis vastu, ei tahtnud magama jääda. Annika ei suutnud last sinna jätta.
„Emme tuleb varsti. Nüüd jääd isa ja vennaga, nii on kõige parem, küll sa näed, et kõik läheb hästi.”
Laps pööras näo sellest valest eemale, tõmbas jalad enda alla krõnksu ja pistis pöidla suhu. Annika silitas abitult lapse pead, käsi ja süda kohmas. Läks kiiresti magamistoast välja, põrkas vastu uksepiita. Elutoast kostis Scooby Doo, keda jälitas tont, kusagil kohina taga oli kuulda Kalle habrast lauluhäält.
Kõik teised saavad hakkama, mõtles ta. See on võimalik, peab olema võimalik.
„Sa ei mõtle tõsiselt?” ütles Thomas, kui naine esikusse jõudis. „Kas sa kavatsed tööle sõita? Praegu?”
Viimane sõna oli liiga vali. Annika vaatas laudpõrandale.
„Kedagi teist ei ole, mina olen valves, sa tead ju, kui vähe meid tööl on …”
„Mida