Meie. David Nicholls

      ESIMENE RAAMAT

      Suur reis

      ESIMENE OSA

      INGLISMAA

      See magus harjumus oli vajutanud ta suu ümber jooned, mis näisid jutumärkidena – nagu oleks kõik, mida ta ütleb, juba varemgi öeldud.

       1. Murdvargad

      Eelmisel suvel, veidi aega enne seda, kui mu poeg pidi kodust lahkuma, et hakata ülikoolis käima, ajas naine mu keset ööd üles.

      Alguses ma mõtlesin, et ta raputab mind murdvaraste pärast. Pärast seda, kui me maale kolisime, oli mu naisel tekkinud harjumus võpatades ärgata iga vähimagi kriuksatuse, kägina ja sahina peale. Ma püüdsin teda rahustada. See on torustik, ütlesin; need on aampalgid, mis paisuvad ja kokku tõmbuvad; need on rebased. Jah, rebased, kes viivad arvuti minema, vastas tema, rebased, kes võtavad auto võtmed; siis me lebasime ja kuulasime veidi aega. Meie voodi kõrval oli alati olemas ka häirenupp, aga mul ei tulnud pähegi sellele vajutada, et kedagi – näiteks murdvarast – sireeniga häirida.

      Ma ei ole eriti vapper mees ega ka füüsiliselt tugev, kuid just sel ööl vaatasin ma kella – veidi neli läbi –, ohkasin, haigutasin ja läksin trepist alla. Astusin üle meie kasutu koera, paterdasin toast tuppa, kontrollisin aknad ja uksed üle ning ronisin jälle trepist üles.

      „Kõik on korras,” ütlesin. „Tõenäoliselt oli see lihtsalt veetorudesse jäänud õhk.”

      „Millest sa räägid?” küsis Connie istukile tõustes.

      „Kõik on korras. Murdvarastest pole jälgegi.”

      „Ma ei öelnud midagi murdvaraste kohta. Ma ütlesin, et meie abielu on otsa saanud. Douglas, ma arvan, et tahan sinu juurest ära minna.”

      Istusin hetkeks voodiservale.

      „Noh, vähemalt pole asi murdvarastes,” ütlesin, aga kumbki meist ei naernud ja sel ööl me enam und ei saanud.

       2. Douglas Timothy Petersen

      Meie poeg Albie on kodust lahkumas oktoobris ja liigagi ruttu pärast seda tahab lahkuda ka mu naine. Need sündmused tunduvad olevat nii tihedasti seotud, et tahtmatult tuleb mõte – kui Albie oleks eksamitel läbi kukkunud ning peaks need uuesti tegema, oleks meie abielu võinud kesta veel ühe hea aasta.

      Aga enne, kui ma räägin lähemalt sellest või teistest tolle suve sündmustest, peaksin ma rääkima teile veidi endast, maalima mingisuguse „sõnalise portree”. See ei võta palju aega. Minu nimi on Douglas Petersen ja ma olen viiskümmend neli aastat vana. Märkasite seda viimase silbi e-d? Mulle on öeldud, et see viitab skandinaavia päritolule, mõnele vanavanaisale, aga ma pole seal kunagi käinud, mul pole Skandinaavia kohta mingeid huvitavaid jutte. Traditsiooniliselt peetakse skandinaavlasi heledapäisteks, nägusateks, südamlikeks ja spontaanse käitumisega inimesteks, minul pole aga ühtegi neist omadustest. Ma olen inglane. Mu nüüdseks surnud vanemad kasvatasid mu üles Ipswichis; isa oli arst ja ema bioloogiaõpetaja. „Douglas” tuli ema nostalgilisest kiindumusest Hollywoodi tähte Douglas Fairbanksi, nii et üks juhtlõng peaks sellega antud olema. Aastate jooksul on mind püütud hüüda Dougiks, Dougieks või Doogieks. Mu õde Karen, kes enese väite kohaselt on Petersenide seas ainus suur isiksus, ütleb mulle D, Suur D või Professor D – nii hüütaks mind tema sõnul vanglas –, kuid ükski neist pole külge jäänud ja nõnda olen ma ikka Douglas. Mu keskmine nimi on juhtumisi Timothy, aga see pole tundunud kellelegi kuigi kasutamiskõlblikuna. Douglas Timothy Petersen. Oma koolituselt olen ma biokeemik.

      Välimus. Kui ma olin oma naisega alles kohtunud ja me tundsime vajadust pidevalt rääkida teineteise näost ja isiksusest ja sellest, mida me teineteise juures armastame – noh, kõik see värk –, siis ütles ta kord, et mul on „täiesti kena nägu” ning lisas mu pettumust märgates kähku, et mul on „tõeliselt lahked silmad”, ükskõik mida see siis ka tähendas. Ning see on tõsi, mul on täiesti kena nägu ja silmad, mis võivad olla „lahked”, kuid on seejuures pruunimast pruunid, mul on mõistliku suurusega nina ja naeratus, mis sunnib fotosid ära viskama. Mida ma oskaksin veel lisada? Kord ühel õhtusöögil sõprade juures kerkis jututeemaks „kes võiks sind mängida sinu elust tehtud filmis?”. Oli naeru ja nalja, kui pakuti võrdlusi mitmesuguste filmi- ja teletähtedega. Minu naist Conniet peeti sarnaseks ühe pimestava Euroopa näitlejannaga, ja kuigi ta protesteeris – „tema on palju võluvam ja kaunim” jne –, sain ma aru, et ta on meelitatud. Mäng läks edasi, aga kui kätte jõudis minu kord, tekkis vaikus. Külalised rüüpasid veini ja hõõrusid mõtlikult lõuga. Järsku panime kõik tähele taustal mängivat muusikat. Näis, et ma ei sarnane mitte ühegagi maailma ajaloost tuntud kuulsa või väljapaistva inimesega, mis ilmselt võis tähendada seda, et ma olen täiesti unikaalne – või siis täpselt vastupidist. „Kas keegi soovib juustu?” küsis võõrustaja ning me asusime kiiresti arutama Korsika eeliseid Sardiinia ees või midagi sellist.

      Igatahes… ma olen viiskümmend neli aastat vana – seda ma vist juba ütlesin? – ja mul on poeg Albie, hüüdnimega Muna, kellele ma olen pühendunud, kuid kes vahel suhtub minusse eheda, keskendunud põlgusega; see täidab mind niisuguse kurbuse ja kahetsusega, et mul on raske rääkidagi.

      Nii et see on väike, kuidagi kehvake perekond, ja ma arvan, et igaüks meist tunneb mõnikord, nagu oleks see pisut liiga väike, ning soovib, et oleks veel keegi, kes mõned löögid enda peale võtaks. Meil Conniega oli ka tütar Jane, kes aga suri varsti pärast sündimist.

       3. Parabool

      Ma usun, et valitseb arvamus, nagu läheksid mehed teatud punktini aastatega nägusamaks. Kui nii, siis olen ma sellel paraboolil juba laskumist alustanud.

      „Niisuta!” tavatses Connie meie tutvuse algjärgus öelda, kuid siis tundus see mulle niisama mõttetuna kui tätoveering kaelal, ja nüüd on mu näonahk nagu Jabba Huttil. T-särgis näen ma tobe välja juba aastaid, kuid tervise huvides püüan ma end vormis hoida. Ma söön ettevaatlikult, et vältida oma isa saatust, kes suri infarkti tõttu varem, kui see oleks õiglasena paistnud. Ta süda „sisuliselt plahvatas”, ütles arst – mulle tundus, et sobimatu rahuloluga – ja seetõttu käin ma nüüd juhutiselt ja kohmetult sörkimas, teadmata, mida ma peaksin sel ajal kätega tegema. Võimalik, et selja taga hoidma. Ma tundsin rõõmu Conniega sulgpalli mängimisest, kuigi ta kippus itsitama ja lollitama, sest pidas seda mängu „pisut tobedaks”. See on levinud eelarvamus. Sulgpallil puudub squash’ile omane noorte juhtivtöötajate eputamine ja tennise romantika, kuid see on jäänud levinuimaks reketiga mängitavaks spordialaks ja selle tipud on maailmatasemel tapjainstinktiga sportlased. „Sulgpall võib lennata kuni 220 miili tunnis,” ütlen ma Conniele, kes on võrgu juures naerust kõverasse vajunud. „Lõpeta. Naermine!”

      „Aga sellel on suled,” vastab ta, „ja mul on piinlik selle sulgedega asja pihta äsada. Just nagu me tahaksime seda vinti tappa,” ja siis hakkab ta jälle naerma.

      Mis siis veel? Viiekümnendaks sünnipäevaks ostis Connie mulle uhke sportjalgratta, millega ma vahel metsavahelistel teedel sõidan, jälgin looduse sümfooniat ja kujutlen, mida teeks mu kehaga kokkupõrge raskeveokiga. Viiekümne esimene tõi jooksuvarustuse ja viiekümne teine kõrva- ja ninakarvade piiraja – kui see asjandus tillukese muruniidukina sügaval mu kolbas nagistab, siis see ühtaegu hirmutab ja võlub mind. Kõigi nende kingituste tagamõte oli sama: ära