Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus. Ann Fernholm

      Molekulaarset biotehnoloogiat õppinud Ann Fernholm töötab ajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemist tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi televisiooni teadussaatele „Vetenskapens värld” palju vastukaja tekitanud reportaaži diabeetikute toitumisest.

      I OSA

      Teerist, kus teadus ära eksis

      1. Massipsühhoos või ime?

      2009. aasta kevadel intervjueerisin naist, kes rääkis mulle oma elu pöördepunktist – päevast, kui kaaluosuti näitas üle 100 kilo. Tal oli teist tüüpi diabeet ja ta oli viimastel aastatel palju juurde võtnud. Ent tundis nüüd, et piir on käes. Midagi tuli ette võtta.

      Ta hakkas internetis otsima ja taipas, et on diabeetikuid, kes viivad oma insuliinidoosid miinimumini niinimetatud süsivesikutevaese toitumise abil. Vähendada tuli insuliini nõudvate süsivesikute kogust: saia, pasta, riisi, kartuli ja igasuguste maiustuste söömist. Selle asemel tuli süüa rohkem rasva ja valke: muna, rasva, kana, liha, juustu, hapukoort ja koort. Lisaks aedvilju nagu brokoli, lillkapsas, salat ja peakapsas.

      Kui too naine muutis oma toitumist, võis ta juba mõne päeva pärast insuliini süstimise üleüldse lõpetada. Kuigi ta loobus ravimist, oli ta veresuhkrutase stabiilne ja ühtlane. Nagu tervel inimesel. Varem oli tal esinenud ohtlikult kõrgeid väärtusi, nii kõrgeid, et oli oht kahjustada neere ja silmi ning kaotada jalgade tundlikkus.

      Samal ajal hakkas naise kaal langema. Pärast aastast dieeti oli ta alla võtnud üle 30 kilo.

      Ma pidin kirjutama Dagens Nyheteri majanduskülgede jaoks artikli, kuidas meditsiin, mille vastu pole majandusel huvi, tammub paigal. Ükski ravimifirma ei saa teenida diabeetikutele antavate toitumisnõuannete pealt, seetõttu on need puhtteaduslikult kehvasti põhjendatud. Naine, keda ma intervjueerisin, hoidis edaspidi kokku hea hulga raha, kuna tal ei olnud tarvis enam ei ravimeid ega eriti ka ravi.

      Ent vestlus temaga viis millegi märksa suuremani. Hakkasin mõtlema, mida ma tegelikult olin oma biokeemia doktoriõppes omandanud. Naise lugu ei klappinud sugugi minule seal jagatud teadmistega.

      Esimene mõistatus oli see, kuidas saab rasvane toit aidata kellelgi saleneda. Too naine sõi nii suure rasvasisaldusega rõõska koort kui ka hapukoort. Ikkagi oli ta kaalust väga palju maha võtnud. Rasv on kalorirohke. Grammi kohta arvestatult on rasvas kaks korda rohkem kaloreid kui süsivesikutes. Kuidas on võimalik palju rasva süües kõhnemaks jääda?

      Teine mõistatus oli see, et temal kui diabeetikul oli palutud taldrik täita peamiselt riisi, pasta, kartuli ja muude süsivesikuterikaste toiduainetega. Ma ei suutnud seda uskuda. See ei ole ju ometi võimalik?

      Aga oli. Riisis, pastas ja kartulis on tärklist, mis koosneb pikkadesse ahelatesse ühendatud suhkrumolekulidest (glükoosist). Kui organism tärklist lagundab, liigub verre suhkur. Sellel naisel oli olnud probleeme vere suure suhkrusisaldusega. Varem oli ta süstinud endale võrdlemisi suuri insuliinidoose, et taset alla saada ja veresuhkrut kuidagigi kontrolli all hoida.

      Niisiis oli tal, nagu mina asjast aru sain, soovitatud süüa sellist toitu, mis nõuab veresuhkrutaset alandavat ravimit. Umbes nagu soovitaks gluteenitalumatust põdejal süüa gluteeni ja pärssida seejärel ravimite abil organismi reaktsioone. Diabeetikutel tõuseb veresuhkrutase kergesti kõrgele, mispärast peaks siis andma neile korralduse süüa tärklise kujul sisse suuri suhkrukoguseid?

      Nagu ma tagantjärele aru olen saanud, peitub küsimuse vastus hirmus, et diabeetikud muutuksid rasvu süües veelgi ülekaalulisemateks. Ka on diabeetikutel 2–3 korda suurem oht saada südamelihase infarkt. Rootsi riiklikud ametkonnad nagu toiduamet ja sotsiaalamet on juba ammu hoiatanud, et küllastunud rasv tõstab halva kolesterooli taset. See omakorda võib nende sõnul põhjustada südameinfarkti. Seetõttu peaksid diabeetikud sööma vähe rasva ja valima toidulauale ennekõike süsivesikuterikkaid toiduaineid.

      Imelik oli see, et minu vestluskaaslase vererasvade näidud olid normaalsed, kuigi ta sõi palju rasva. Nii et ametkondade soovitused ei paistnud pidavat vett. Kas oli tegu õnneliku juhusega? Olid sellel naisel erilised geenid? Või on siin peidus midagi huvipakkuvat?

      Süvenesin diabeedi teemasse ja üllatusin taas, kui sain teada, et diabeetikutel ei olegi alati probleem kõrge halva kolesterooli tasemega, sellega, mille eest hoiatavad ametkonnad ja arstid. Enamasti on neil probleem hoopis kahe muu vererasvaga: neil on liiga vähe head kolesterooli ja liiga palju niinimetatud triglütseriide.

      Samamoodi on paljudega neist sadadest tuhandetest rootslastest, kes on aastate jooksul läinud vöökohast pisut liiga ümaraks. Rasvunud kõht annab tunnistust metaboolsest sündroomist (lähemalt vt lk 13), mis levib meie rahva seas kulutulena. Kui arstid räägivad ülekaalu ohtlikkusest, siis ennekõike seetõttu, et ülekaal on seotud mitmesuguste häiretega keha ainevahetuses. Ma olen alati arvanud, et rasvunud kõhuga inimestel on kõrge vererasvade tase. Sellist pilti on vahendanud nii ametnikud kui ka paljud teadlased. Aga metaboolse sündroomi diagnoosikriteeriumidesse ei ole kaasatud halba kolesterooli. Selle asemel kummitab seal liiga madal hea kolesterool ja liiga kõrge triglütseriidide väärtus.

      Niisiis – järjekordselt miski, mis ei klapi. Miks on ülekaaluliste inimeste ravi Rootsis keskendunud halvale kolesteroolile – kui enamasti on paigast ära hea kolesterool ja triglütseriidid? Miks on diabeedi toitumisnõuannete eesmärk olnud alandada halba kolesterooli, samas kui selle vererasvaga neil sageli probleeme polegi?

      Järgmine asi, mis pani mind mõtlema, et midagi on väga valesti, oli üks suur Ameerikas läbi viidud uuring, millest lugesin arstide ajalehest Läkartidningen. Teadlased olid mõõtnud vererasvu üle 100 000 inimesel, kes olid sattunud haiglasse tõsiste südamevaevustega. Nende halva kolesterooli väärtused olid keskmiselt madalamad kui tervetel inimestel mõõdetud väärtused.

      Samal ajal näitas üks suur Euroopas läbi viidud uuring, et rohkem kui kahel kolmandikul neist, kes satuvad südameprobleemidega haiglasse, on probleeme veresuhkrutasemega, neil on kas metaboolne sündroom või diabeet. Hakkasin juurdlema, miks oli keskendutud halvale kolesteroolile, samas kui südame jaoks paistis sama oluline olevat mure veresuhkru pärast? Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem leidsin killukesi, mis ei sobinud kokku.

      Rääkisin selle naisega umbes samal ajal, kui hoogu hakkas koguma praegu Rootsis käiv toitumisdebatt. Naine järgis niinimetatud LCHF-dieeti (low carb high fat1).