Tatjana ja Aleksander. Teine raamat. Püha risti sild. Sari Varraku ajaviiteromaan. Paullina Simons
MAT
Püha Risti sild
Tulge, mu sõbrad,
pole hilja otsida uuemat ilma.
Asugem teele, ja istudes reas, rabagem kajavaid vooge;
sest mu eesmärk on kindel –
purjetada loojaku ja kõigi lääne tähemerede taha, kuni suren.
Kahekümne kolmas peatükk
Püha Risti sild, juuli 1944
Lublinis Aleksandri sõdurid puhkasid ja see meeldis neile nii väga, et nad võtsid vastu ühepoolse otsuse sinna jäädagi. Erinevalt Valgevene söestunud, põlenud ja rüüstatud küladest oli Lublin peaaegu terveks jäänud. Kui mõni pommitabamuse saanud ja maha põlenud maja välja arvata, oli Lublin krohvitud, puhas ja palav kitsaste tänavatega linn, mille kollaste stukkhoonetega ümbritsetud väljakutel peeti pühapäeviti laatu ja müüdi – kaupa! Puuvilju ja sinki, juustu ja hapukoort! Ja kapsast (Aleksandri mehed hoidsid kapsastest eemale). Valgevenes olid nad näinud vaid käputäit kariloomi; siin müüdi zlottide eest küpsetatud ja suitsutatud sealiha. Ja rõõsk piim, juust ning või viitasid, et on küllalt lehmi lüpsmiseks, mitte söömiseks. Müüdi ka mune ja kanu. „Kui see on Saksa okupatsioon, siis mina vahetaksin Stalini iga kell Hitleri vastu välja,” sosistas Uspenski. „Minu kodukülas ei saa naine kuramuse sibulaidki mullast üles tõmmata, nii et kolhoos neid ära ei viiks. Ja midagi peale sibulate ta ei kasvatagi.”
„Sa oleksid pidanud käskima tal kartuleid kasvatada,” sõnas Aleksander. „Vaata neid kartuleid.” Kaubitsejad müüsid kelli, naistekleite ja nuge. Aleksander püüdis kolme nuga osta, aga keegi ei tahtnud Vene rublasid. Poolakad vihkasid sakslasi, kuid talusid venelasi vaid veidi meelsamini. Nad oleksid ükskõik kellega mesti löönud, et sakslasi maalt välja ajada, kuid soovisid, et need, kellega nad peavad mesti lööma, poleks venelased. Lõppude lõpuks oli ju Nõukogude Liit koos Saksamaaga 1939. aastal Poola ära jaganud ja paistis, et venelastel pole mõtteski oma osa tagasi anda. Niisiis olid poolakad kahtlevad ja ettevaatlikud. Sõjaväelased ei saanud midagi osta, kui neil just vahetuskaupa pakkuda ei olnud. Kuhu nad ka ei pöördunud, keegi ei tahtnud väärtusetut Vene raha. Moskva riigipank pidanuks mõttetu paberi trükkimise lõpetama. Viimaks õnnestus Aleksandril kahesaja rubla eest ühelt vanaproualt mesijutuga välja meelitada kolm nuga ja prillid poolpimedale seersant Verenkovile.
Söönud õhtuks sinki ja mune, kartuleid ja sibulaid ning joonud ohtralt vodkat, tuli Uspenski Aleksandri juurde ja sosistas erutatult, et nad olid leidnud „hooratelgi” ja kavatsevad kõik sinna minna, kas Aleksander tahaks kaasa tulla?
Aleksander keeldus.
„Kuulge nüüd, seltsimees kapten. Pärast seda, mida me Majdanekis nägime, vajame midagi, mis meid ellu tagasi toob. Tulge. Tehke üks korralik kepp.”
„Ei.”
„Mida te siis teete?”
„Lähen magama. Mõne päeva pärast peame Visla sillapäid forsseerima. Selleks on jõudu vaja.”
„Ma pole Vislast kuulnudki.”
„Hakka astuma.”
„Kas ma saan õigesti aru: kuna mingis ähmases tulevikus ootab üks jõgi, keeldute täna eite suksutamast?”
„Ei. Ma lähen magama, sest vajan und.”
„Kogu lugupidamise juures, seltsimees kapten, teie tööorjana olen teie seltskonnas iga päev ja iga minut, ja ma tean, mida teil vaja on. Te vajate tonksu niisama hädasti nagu meie kõik. Tulge kaasa. Need tüdrukud tahavad meie raha.”
Aleksander naeratas ja ütles: „Oi, sul õnnestus ju täna nii hästi oma rublasid kulutada. Uspenski, sa ei saanud paganama kellagi ostetud. Miks sa arvad, et saad terve naisterahva ära osta? Ta sülitab kõigi su rublade peale.” Aleksander lõi telgi ees oma uusi nuge läikima.
„Tulge meiega.”
„Ei. Mine juba. Võib-olla räägid mulle kõigest, kui tagasi tuled.”
„Seltsimees kapten, te olete nagu mu vend, aga mina ei lase teil kiibitseda. Tulge nüüd. Ma kuulsin, et seal on viis kena poolatari ja kolmekümne zloti eest võtavad nad meid kõiki ükshaaval ette.”
Aleksander naeris. „Sul pole kolmekümmend zlotti.”
„Aga teil on. Teil on kuuskümmend. Tulge.”
„Ei. Võib-olla homme. Täna olen surmväsinud.”
Aleksandri süda ei läinud kergemaks, kui ta üksi jäi. Kui ta oli lahingumöllus, kui ta juhtis tanki, ootas rünnakut või tappis inimesi, suutis ta südame unustama sundida.
Ta niisutas veeämbris käterätti, heitis ajutisele asemele ja kattis pea ning näo niiske puuvillatükiga. Pole viga. Külm vesi nirises mööda tema kaela, põski, peanahka. Tal olid silmad kinni. Pole viga.
„Šura, heida pikali, siiasamasse tekile.”
Aleksander kuuletub rõõmuga. On soe, päikesepaisteline, vaikne õhtupoolik. Aleksander oli puid lõhkunud ja Tatjana oli raamatut lugenud. Aleksander tahab ujuma minna. Päevad on öödest etemad. Päevad on ikka veel olevik. Ööd toovad vaid järgmise päeva. Üks päev jälle vähem.
„Kas kogu see puudelõhkumine on su ära väsitanud?”
„Ei, mul pole häda midagi.”
„Kas sa oled veidi väsinud?”
Aleksander ei tea, millist vastust naine ootab. „Huh – jah. Ma olen veidi väsinud.”
Naeratades istub Tatjana talle peale ja surub tema käed üle pea. „Tore,” ütleb naine.
Naise lõhn tungib mehe ihusse. Aleksander võitleb kihuga Tatjana rangluud suudelda. „Nii, ja edasi?” küsib ta.
„Nüüd pead katsuma minema pääseda.”
„Kui kaugele ma pean minema?” küsib Aleksander naist tekile paisates ja tõustes.
Naine raputab pead. „Ma polnud valmis. Heida uuesti maha.” Tatjana püüab naeratust maha suruda. See ei õnnestu.
Mees kuuletub rõõmuga.
Naine surub Aleksandri käsivarred – ehkki tema sõrmed ei ulatu ümber mehe randmete, mida ta püüab nii usinalt vastu maad suruda – taas üle pea. Naise lõhn rammestab Aleksandri meeli. Teda erutab naise söakas, kartmatu, mänglev heitlus, see, kuidas naine tema seljas hüpleb, teda vastu maad surub, püüab temaga maadelda, teda erutavad naise pöörased trikid vees; too häbelik meelas lapsnaine tekitab Aleksandris lõputut iha.
„Kas oled juba valmis?” küsib Aleksander ja silmitseb naise otsusekindlat ilmet, sellal kui too mõtleb, kuidas meest tõhusamalt paigal hoida. Naine surub mehe randmed kokku ja asetab need tema pea alla.
„Mõnus,” ütleb mees. „Mis veel?”
„Ma mõtlen.”
Aleksander paneb silmad kinni.
Tatjana jalad pigistavad tema rinnakorvi.
„Valmis?” küsib Aleksander.
Naine tõmbab sügavalt hinge. „Valmis.”
Enne kui naine jutuga lõpule jõuab, keerab Aleksander ta ringi. Seekord ta ise püsti ei tõuse.
Tatjana tõuseb istukile ja küsib nutuselt: „Mida ma valesti tegin? Miks ma ei suuda sind paigal hoida?”
Aleksander asetab naise tekile pikali. „Võib-olla sellepärast, et sina oled poolteist meetrit pikk ja kaalud nelikümmend viis kilo, aga mina olen meeter üheksakümmend ja kaalun üheksakümmend kilo?” Aleksander asetab oma suure tõmmu higise käe naise lumivalgele kaelale.
Tatjana nihkub eemale ja ütleb jonnakalt: „Ei. Esiteks olen ma meeter viiskümmend seitse, et sa teaksid. Ja teiseks peaksin ma füüsikaseaduste järgi suutma sulle õigesse kohta küllaldast survet avaldada, et sind liikumatuks sundida.”
Aleksander püüab kõigest väest tõsiseks jääda. „Olgu,” ütleb ta. „Las mina proovin.” Ta istub kaksiratsi naisele peale ja surub tema randmed üle pea.