Kuutõbise pihtimus. Andrei Ivanov
et ainult tänu temale … Kõik tänu onukesele … Meile meenus, kui tobedalt ta istus autos tolles majahoovis, kuhu me olime sõitnud pärast põgenemist, ta põrutas otse põõsastesse … Jah, ta põrutas põõsastesse ja suretas auto välja. Või kuidas ta suretas auto välja foori taga ega suutnud paigalt liikuda! Ha-ha-haa! Me naersime ta üle: „Tema silmad klaasistusid hirmust, kui mendid mööda kihutasid! Tunnista, et ka sina tegid püksid täis!” Ei, ma sain aru, et see oli juhus … Ma mõistsin seda päriselt. Ma ei kartnud midagi. Ma olin täis adrenaliini. Meri põlvini. Kõige tähtsam – hüpe – oli tehtud, see oli nagu doosi süstimine, ma pulbitsesin, kõris lausa mulises. Tema jätkas unistlemist: „Norra, keel on lihtne, õpime ruttu selgeks”, kätte ilmus vestmik, lehitseme, tema unistab: „Hakkad kirjutama, saad preemia, avame klaasipuhumistöökoja, tirime Vygise meie juurde, meie hakkame suveniire tegema, aga sina kirjutama …” Eufooria, mis mind valdas, lubas lihtsamalt vaadata kõiki neid asju, mis vilksatasid tema sõnades ja ridade vahel, kuid ikkagi hindasin ma teadvuse servaga, kaalusin, joobusin, kuid kaalutlesin, vaatasin terasemalt, kusagil sügavuses tabasin end mõttelt, et temas tahkub materialist.
Sellal, kui me elasime Huskegaard’s, mõtlesin ma: tütarlaps, kes on enda jaoks lõplikult otsustanud lapsi mitte saada, minetab kindlasti bitšiliku instinkti saavutada stabiilsus ja heaolu; ta pole selline nagu teised, temas pole seda instinkti. Ja isegi kui see on, kärbub see ära nagu atavism. Pole selline nagu teised – selle konksu otsa igaüks satubki. Pole selline nagu teised … Kuidas ma eksisin! Linnulik pesapunumisinstinkt elab temas nagu igas teises, isegi kui ta hakkaks tuhat korda päevas kordama nagu palvet: „Ma ei taha lapsi! Ma ei taha lapsi! Ma ei taha mingi hinna eest lapsi saada!”
Pole selline nagu teised …
Nende mõne kuuga muutus nii mõndagi; ennekõike muutus ta palju lähedasemaks (ta puges naha alla, ta tungis mu kohutava saladuse südamesse, ta sai teada mu ebardlikkuse ja päritolu, põletas ära märkmiku mu räpaste luuletustega: sedasi oleks talitanud igaüks), kuid samal ajal ka eemaldus: vaatas mind nagu portreed, mida nüüd võis vaadata tervikuna ning seega võis ta hinnata, võis parandada, ta puhus minust välja talle vajaliku vormi. Ta oli mu omandanud.
Peale selle oli tähtsamaid asju: pass ja Norra elamisluba.
Pole selline nagu teised?
Temale ei tundunud see millegi ilmvõimatuna (positiiv on ju loterii, aga inimene käib loteriipiletiga taskus nädal otsa, olles iga hetk valmis miljonäriks saama).
Ta unistas oma majakesest mägedes, kus oleks kanep kasvuhoones ja lagendikud seeni täis.
„Oma stereosüsteem ja kodukino, aga ka disain! Ma korraldan kõik ära! Me hakkame kaifima! Küll sa näed! Paradiis! Red Hot Chili Peppers!”
See polnud see, mille nimel ma üle aia hüpanud olin. Mitte selle nimel ei olnud ma sooritanud seda peadpööritavat põgenemist. Ei, mitte Norra nimel ja isegi mitte Vabaduse nimel, vaid ainult tema, Danguolė nimel, et tõestada talle, et ma olen millekski võimeline, võimeline ronima üle okastraadi, hüppama … ja mitte millegi konkreetse – stereosüsteemi või elamisloa – nimel, vaid lihtsalt selleks, et hoida teda käte vahel ja sosistada:
„Me oleme lindpriid … Armastus on lindprii … Mis trellid võivad olla, kui ma armastan sind … Mida loeb üks traataed? Tühiasi …”
Rong kihutas. Storebælt.24 Meie südamed olid õnnest lõhkemas! Kajakad rippusid õhus. Kristalsed hetked. Läbipaistvad. Kerged kui õietolm. Mõned lumivalged jahid kvartssäravas orus ja puhas silmipimestav taevas. Heinamaadel lehmad, jaamapingil Gröönimaa eskimod, hulgus kokkurullitud matiga õlal, parv burkades Somaalia naisi. Kõik vilksatas mööda, terve Taani, triibustatud postide ja tõkkepuudega, terve riik mõne tunniga. Me jõime tamburis põrandal istudes õlut, keerasime iga poole tunni järel kahe peale ühe pläru. Itsitasime … Tema silmad, huuled, sosin: „Hašš on kotis, hašš …” Lobisesime terve tee, ei suutnud järele jätta, meenutasime, kuidas ma hüppasin … kuidas onu foori taha toppama jäi … Kuidas ta põõsastesse põrutas … Kuidas ta istus seal, šokis, põrnitses enda ette … Kõike, iga pisiasja … Ning öösse sõites suudlesime me ikka ja jälle … Loomulikult jätsin ma ütlemata, et Norrasse pole mõtet sõita; jabur on rääkida selliseid asju, kui oled poolel teel Paradiisi.
Danguolė ei tahtnud underground’is põhjamutta pugeda, ei tahtnud aastate viisi redutada. Ta ei suutnud mõista, et minu olukorras oleks mõttekas peitu minna.
„Pärast sihukest sööstu oleks liiga ettevaatamatu pinnale tulla,” ütlesid Laila ja Paul kui ühest suust, kui me neile helistasime. „Norway? Come on! Don’t be ridiculous!”25
Ja ikkagi ei tahtnud Danga lootusest loobuda. Ta poleks suutnud elada redus, peost suhu. Tema tahtis, et kõik oleks „nagu teistel inimestel”: pass – amet – pangakaart … oma maja lõppude lõpuks, kaua võib! See, mis minu jaoks oli õnn (väike vagun Huskegaard’s, kuusekesed, hulkurielu), oli tema jaoks juhuslikkus, mäng, mille mängimisest oli tal isu täis saanud. Vaevlemine peaaegu et luku taga oli liig mis liig. Ta ei kavatsenud eluaeg hulgus olla. Tal oli vaja millegi poole püüelda. Liikuda aste-astmelt ülespoole, tunda jalge all kindlat pinda, pingutada, ja ikka millegi nimel, mitte niisama – talle oli vaja unistust … kuid käegakatsutavat unistust. Teda ei peibutanud mitte ainult mäed, fjordid, kosed … vaid ka sotsiaalkindlustus, hea palga võimalus, elamisluba, mugavus. Mugavuse nimel oli ta valmis kannatama, laagriunustuse üle elama. See oli kui minestus. Ta kannataks ära. Ma vangutasin kahtlevalt pead. Ta peksis mu õlga, ütles, et ma olen pessimist, korrutas, et tuleb imedesse uskuda, naeris … Ta arvas, et see kõik on üks suur nali!
„Me saame põgenikelaagris hullumoodi nalja,” rääkis ta ja suunas pilgu kaugusse.
Talle kangastus eespool miski …
Kahekümneviieselt ei näe oma nina all mitte kuraditki, alailma terendab miski seal … ees … mingi fantaasia … tipp … täht … Hakkad millestki aru saama alles siis, kui saad kõva obaduse pähe, see tervendab sind kaugenägelikkusest, hakkad kainenema, mõistad: oled surelik, võid hõlpsasti sandistuda, nakatuda või selgub äkki, et sa oled tühine inimene, sest kuni oled noor, antakse paljugi andeks, sa oled lootustandev koguni kuni kolmekümne viieni, kuni on sarmi, siis aga hakkad korraga kiilanema, lähed paksuks, hinge taga polegi midagi, ainult kivid kusepõies, vähehaaval jääb perspektiivikast noorest inimesest, niipea kui juurdemõeldu ära lõigatakse, järele igav kasutu olend, kes pomiseb banaalsusi, imeb õlut, vahib jalkat ja ootab iga kuu sotstoetust või palgapäeva …
… kuid on ka muud: sa kainened peadpööritavast kuristikust, mille kohal sind hoiti rippasendis nagu kutsikat nattipidi: säh, vaata, vaata! Pärast seesugust ei eruta sind enam miski ega kisu su tähelepanu tuumast eemale. Tuleb minna päris servale välja, et aru saada: sa tahad ikkagi elada, aga mitte otsida Alaskal aaret või korjata bušmanite kolpasid. Sa tahad elada, kasvõi lihtsalt valvurina lumme tuisanud ehitusplatsil, istuda soojakus, plasku taskus, aga mitte küttida elevante ja trukkida pärismaalannasid. Elada tähendab: hingata, õgida, juua, magada – see on peamine, kõik muu on fantaasiad. Kui seista tunnike, kogunevad iga nurga peal haruspeksid, kes ennustavad lõdvalt sinu maksa pealt su tulevikku; igas vaksalis istuvad pampude peal teadmamehed, kellele on elu salajasimad mõtted avanenud sedamööda, kuidas uksed nina ees sulgunud. Inimestele on antud jalaga tagumikku, püssipäraga selga … Nüüd nad teavad, mida nad endast kujutavad. Sellepärast nad ongi siin. Prii lobi sabas. Sotstoetus, positiiv on nende unistus, see pole isegi mitte Gazdanovi kindrali Argentina! Seal oli palju hirmsam – siin hukkub inimene omaenda ekskrementide loigus ning see on juba sootuks teine tragöödia. Kindral hüppas proletaarlasliku hämu kaevu, vabrik Pariisi äärelinnas – see oli tema Argentina, aga need istuvad oma kuses ja karjuvad: „Päästke! Aidake! Upume!” Ning salamahti üksteisele: „Fäärid, räägitakse, et Fääridele võetakse …” – „Jah?” – „Aga kas Gröönimaale võetakse?” – „Seda ma ei tea!” – „Tuleb välja uurida! Uurige välja ja öelge mulle!” Kõik on valmis õpetama, igas laagris on paadunud lollpead, kes teavad,
Suur sild – tn k. Storebælt on Taani suurim sild. [ ↵ ]
Norra? Mingen’d ikka! Ärge olge rumalad! – ingl k. [ ↵ ]