Viimases kohvris on kodumaa. Maria Bosse-Sporleder

      Maale!

      MAALE! PAKITI ASJU. Korvid, suured tagasikeeratava kaanega lohmakad korvid täideti, reisikohvrite lukud klõpsatasid kinni, voodiriided nööriti tugevalt rullitud paksudeks vorstideks. Oli maikuu. Sõideti maale.

      Reis oli justkui kolimine. Linnakorteris kadus pehme mööbel valgete katete alla; kummituslikult seisis see poolpimeduses, kui kardinad olid ette tõmmatud. Siis langes uks lukku.

      Me ronisime pisikesse rendibussi, millega beežiruudulist sonimütsi kandev autojuht meid maale sõidutama pidi. Buss rappus ja hüples liivastel teedel, ikka ja jälle hakkas mõnel meist lastest halb ning tuli peatuda, võimalikult enne, kui keegi oksendas. Bussijuht hoidis oma eestikeelseid vandesõnu tagasi ning lärtsatas poolavatud huulte vahelt pruuni sülge.

      Me jõudsime kohale. Me olime pool maailma läbi sõitnud. Suvemaja lõhnas sooja tolmu ja surnud mardikate järele ning teenijatüdruk ja ema pidid seda kõigepealt tuulutama ja puhtaks pühkima, enne kui toodi sisse korvid, kohvrid ja kinninööritud rullid.

      Me seadsime end sisse. Sel aastal oli meil mõlemal tüdrukul lubatud magada siniselillelise tapeediga toas. Hommikuti paistis mulle päike soojalt näo peale. See oli õnn. Joosta paljajalu läbi liivaluidete – läbi metsatuka mereni, märg liiv varvaste vahel, paljas tagumik õhu käes, oli samuti õnn. Ja piknikul võiga määritud musta leiba süüa, oli õnn. Päevad, päevad, päevad – igaüks neist algas uuesti, oli väga paljutõotav, igaüks vaibus heledasse öösse. Alati oli valgus.

      Millal siis toimus see pisike murrang, märkamatu muutus? Midagi oli teisiti. Mis sai valgusest? Oli september. Sai küllalt.

      Linnakorteris avanes kriuksudes uks. Ema tõmbas kardinad eest. Seal nad seisidki, oma kummituslikes valgetes katetes. Kas nad ärkavad nüüd üles?

      Normaalne

      VÕSU RANNAS SUMPAN MA ema käekõrval läbi liiva. Liiv on soe, pehmelt vajuvad mu varbad. Siis tulevad meile vastu paar täiskasvanut, jäävad seisma, hakkavad emaga juttu rääkima. Ka mina pean seisma jääma. Nad räägivad mingit täiskasvanute juttu, millest ma ei saa aru.

      Mis mind aga huvitama hakkab, on üks väike inimene, sama suur kui mina, kes ripub samuti ühe täiskasvanu käe otsas. Väikesel inimesel on blondid juuksed – aga rohkem ei märka ma tema näost enam midagi, sest mu pilk on vajunud madalamale, jäänud kinni millessegi, mida ma ei ole veel kunagi enne näinud. Hirmus, sellel väikesel inimesel on üks kummaline tilpnev väike Asi, mida teistel, minul ja mu õel, kui me paljalt ringi jookseme, sugugi pole. Sellist asja ei saa ju seal olla! Ma vaatan eemale, et talle mitte piinlikust valmistada, võib-olla on see midagi ebanormaalset, nagu kuues sõrm või varvas, ema on mulle sellest jutustanud ja ma püüdsin endale pingeliselt sellist kätt või jalga ette kujutada. Miski, mida on liiga palju, sellest olin ma igatahes aru saanud.

      Täiskasvanud olid oma jutu lõpuni rääkinud, ema käsi tõmbab mind edasi. Ma olen täiesti segaduses, ma lihtsalt pean küsima:

      Emme, mis asi oli sellel lapsel seal?

      Kus?

      Seal ees.

      Ta ei saa aru.

      Ees, all.

      Ah see, ütleb ema, jah … Ja ma märkan, et ka tema häbeneb kuidagi. Seejärel ruttu ja otsustavalt:

      Jah, see on väikestel poistel, kui nad sünnivad, et neid oleks võimalik väikestest tüdrukutest eristada.

      Ah soo, mõtlen ma. Loomulikult, ta on ju veel väike, see poiss. Hiljem pole tal seda enam tarvis, siis on ju teada, et ta on poiss. See kukub ära ja siis on ta täiesti normaalne.

      Kergendunult tatsan ma edasi.

      Ernst Sporleder koos Maria ja Veraga Võsu rannas.

      Sõbrad?

      ME KAEVAME SU SISSE!, hüüdsid nad.

      Oo jaa, lasta end maa sisse kaevata. Nagu Vera. Nüüd teda ennast, mitte alati suurt õde.

      Juba ta lamaski seal. Valmis. Jalad välja sirutatud.

      Ära rabele, hüüdis keegi. Ta kuulas sõna.

      Liiv ta selja all oli külm. Oli ju vihma sadanud, terve öö. Külm ja kõva, ei tundunud üldse nii hea. Nüüd mitte pirtsutada, ütles ta endale. Kui suured tahavad teda juba maa sisse kaevata.

      Nad kandsid kätega liiva, kuhjasid selle jalgade, kõhu, käte, õlgade ja kaela peale. See oli juba täitsa raske. Nagu kilp, külm ja kõva.

      Siia veel, hüüdis keegi, ja siia tuleb ka veel panna. Nad tassisid üha rohkem juurde, külma liiva, ja kloppisid selle kõvaks. Sai ta end veel üldse liigutada?

      Ta katsus ühte jalga nihutada. Ei saanud, ei saanud peaaegu üldse mitte.

      Ole paigal, hüüdsid nad. Märkasid nad midagi?

      Ta hoidis hinge kinni.

      Me teeme sinust valli, hüüdis keegi. Oo ja, Westervalli. Nad hakkasid laulma, „Oh du schö-ö-öner We-e-esterwall”. Mismoodi vall? See oli ju ometi mets?

      Nad viskasid talle veel rohkem liiva peale, kloppisid selle kõvaks. Temast sai Westervall, tore!

      Aga oota, ütles keegi, peaga Westervall, see ei lähe mitte.

      Nad hakkasid liiva pea ümber kuhjama.

      Ära liiguta, hüüdis keegi, kui ta eemale tõmbus. Sa pead olema täiesti paigal.

      Ta proovis. Siis oli ta pea paigal, justkui kinni kleebitud, ka otsaesise peale olid nad kuhjanud liiva. Ümberringi hoidis teda liiv kinni, tal polnud endal tarvis midagi teha. Ainult, et ta ei kuulnud nüüd enam peaaegu midagi, veel vaid tasakesi: „über deine Höhen weht der Wind so kalt!”

      Inga?, hüüdis ta. Ei mingit vastust.

      Siis tabas teda esimene kamakas. Vastu põske. Ta pani silmad kinni. Veel üks. Ei!, tahtis ta hüüda, kui tal oli juba suu liiva täis. Krigin hammaste vahel, soov sülitada, oksendada. Aga ta ei saanud pead liigutada. See oli kui kinni kiilunud. Kinni, kinni. Ei saanud midagi liigutada. Halvav hirm. Siis hakkas ta süda metsikult pekslema.

      Kas keegi siis ei aita mind?

      Kus te küll olete? Te olete ju ometi mu sõbrad.

      Või mitte?

      Maria Võsul

      Minu seen

      ÜHEL VIHMASEL PÄEVAL polnud maailm enam endine. Hommikul ma juba kuulsin seda, veel poolunes. On need vihmapiisad, mis tilguvad katuse peale? Ma ei tahtnud ärgata, ma tahtsin peitu pugeda ja lasta seal väljas tibu-tada ja sabistada, samal ajal kui ma ise sukeldusin taas oma korras, kuiva maailma.

      Kuid ärkamist ei saanud lõputult edasi lükata. Millalgi seisin ma verandale viival uksel ja nägin vee voolamist ja pladistamist. Vihmaloikude peal aiateel lõhkesid piisad, tekkisid pisikesed purskkaevud, mis lakkasid pritsimast. Ja juba libisesid ringid üle veepinna, puutusid kokku sama kiiresti tekkinud ringidega, kadusid.

      Vihm ilmutas ennast alati maapinnal. Ma näen loike enda ees ja oma jalgu: õigemini kalosse, millesse mu jalad on pistetud. Ilus ilm, tõeline suveilm, algas ülevalt: selge kõrge taevas, pimestav valgus, mis pani kõik särama ja soojus naha peal. Ja see tung, hommikul kohe pärast ülesärkamist tormata välja, sirutada käed laiali ja haarata päevast kinni, või lüüa vähemalt hambad sisse, just nagu värskesse õuna. Vihma korral aga taevas lihtsalt haihtus. Piisad ilmusid äkitselt esile nagu väikesed tumedad plekid, ülespoole vaadates kukkusidki need juba kellelegi nina peale või silmadesse.

      Niisiis langetada pea ja tõmmata end vihmakeebi all kühmu, nii langeski pilk paratamatult tee peale ja jalgadele, mis ei jooksnud – nagu ilusatel

---

Скачать книгу