Viimases kohvris on kodumaa. Maria Bosse-Sporleder
kriuksusid. Ja nüüd oli ka veel otsustatud, et me kõik peame minema seenele. Kuna oli nädalavahetus, oli ka papa siin ja talle meeldis väga seeni korjata. Emale meeldisid seened, nagu kõik muu söödav, mis kasvas metsas. See oli tema arvates hea võimalus koguda talvevarusid, ja pealegi teeksime me kõik koos midagi värskes õhus, selle asemel et istuda toas, mida ta pidas ebatervislikuks. Pärast reastasid nad seened nööri peale keedeks, ja ka mina tohtisin seeni puhastada ja ritta seada – pisikese puust noakesega, et ma ei lõikaks endale sõrme.
Mul polnud valikut. Ma pidin kaasa minema ja seeni korjama. Pärast seda, kui me olime sõitnud konarlikke teid mööda ühte oletatavalt heasse seenekohta, hajusid kõik igasse suunda laiali ja kadusid metsa. Aeg-ajalt oli puude vahelt näha, kuidas kummargil selg püsti aeti: see oli kas Agi, meie lapsehoidja või kokk Soja või ema oma musta-valgetäpilises baretis või papa, kes vilistas enda ette. Meie lapsed ei läinud üksi, me olime alati mõne täiskasvanuga koos. Kellega läheb Vera? Vera läheb, nagu enamasti, papaga. Võtad sina siis Maria? Niisiis võttis keegi Maria. Kes mind enamasti võttis, seda ma ei tea. Mul oli niikuinii ükspuha. Sest nüüd algas see kohutav läbi-padriku-tungi-mine. Väikesed kõvad mustika- ja pohlalehed ainult ootasid, et visata kogu neile kogunenud vesi mu jalgade peale, mis siis, et ma üritasin ju nii ettevaatlikult neist üle astuda. Kõik oli märg, kleepuv, külm – või ka higine vihmakeebi all. Ja kus küll, uu-uu! olid ometi seened?
Ei olnud nii, et alati leidsid ainult teised seeni ja mina mitte kunagi. Vahel nägin ma tõesti säramas kollast kukeseent ja kui ma siis lükkasin ettevaatlikult tumerohelise, vett täis imanud sambla kõrvale, ilmus lagedale terve seene-perekond. See oli imeline. Ma olin vaimustuses ja uhke, ja ühe silmapilgu vältel tähelepanu keskpunktis, sest pisikesed seened tuli ära korjata võimalikult ettevaatlikult, ja sealjuures abistas mind see täiskasvanu, kelle juurde ma olin määratud. Siis veeresid mu pisikesed seenepoisid suurde korvi. Nad aitasid kogust suurendada, aga teiste hulgast ma neid peagi enam ära ei tundnud – puravike ja võiseente ja lillade pilvikute ja „nipsukeste” seast, nagu mu isa kutsus männiriisikaid, mis ära murdes pritsisid valget piima.
Teiste jaoks oli seente korjamine erakordselt tähtis ettevõtmine, millele nad jäägitult pühendusid. Ainult mina kobasin läbi padriku, pilk kohusetundlikult maas kinni ja lõin aega surnuks, kuni teistele viimaks aitas.
Kui küllalt sai, lõpetati lihtsalt ära. Kahjuks ei tekitanud ka see minus mingit tunnet – ei rahulolu õnnestumisest ega kergendust vaevanägemisest. Midagi pisut vastumeelset, mille üle õiendamist või virisemist ma olin endas alla surunud, jõudis kuidagi lõpule. Asuti koduteele.
Kuid ükskord valisin ma just selle lahkumishetke ühe tõeliselt vapustava avastuse tegemiseks – mu vasak kaloss oli puudu. Ilus pruun, äsja Veralt päritud, seetõttu mulle veel veidi suur paar polnud järsku enam mingi paar. Ühe jala otsas püsis veel rohmakas kummist jalanõu, teise küljes habras, ja nagu ma nüüd tähele panin, märg kingake. Kuidas ma ei olnud seda jalgade erinevust juba varem tähele pannud? – erutus ja pahameel mu ümber. Millal ma nägin viimati kalossi jalas? Tule taevas appi! Kus ma käinud olin? Kellega? Olin ma teinud midagi erilist? Kõik kogunesid mu ümber. Siis valgusid nad kõik korraks laiali, pilk uuesti teravdatud. Ka ma ise turnisin veel üks kord üle libedate puutüvede ja piilusin rippuvate okste alla, innukalt, samas veidi kahjurõõmsalt otsides seda „minu seent”.
Varsti saime me aru ettevõtmise lootusetusest, otsimine lõpetati. Kalossi kaotamine oli tuju rikkunud, me sõitsime vaikides koju.
Esmaspäeva hommikul vara sõidab isa uuesti linna. Teisipäeval peatub buss meie ukse ees ja bussijuht annab meile paki. Kingakarbi mõõtudes. See on adresseeritud mulle. Kui ma lükkan siidipaberi kõrvale, lööb mulle paljutõotavalt vastu kummilõhn – paberi sees lebab tuliuus kummikute paar. Need läigivad imeilusasti, justkui lakknahk. Ainult mustad. Mu jumal – mustad! Mitte ükski, absoluutselt mitte ükski tüdruk ei kanna musti kalosse. Ah, papa!
Ernst Sporleder seenior ja Maria
Vanaisa. Apelsinid. Surm
PÜHAPÄEVA HOMMIK. Ta istub pärast hommikusööki söögilaua taga ja joonistab. Alati need värvipliiatsid, mis ära murduvad! Kõrvaltoas heliseb telefon. Ära teritada ja jätkata. Ema tuleb tuppa, kiirustades, mantlis. Kuidas siis nii? Tema järel isa. Ta on näost täitsa hall, ta silmad vaatavad kõigest justkui läbi. Me peame kohe Opapa juurde sõitma, tädi Alla helistas. Seda ütleb ema ja silitab ta juukseid, joonista ilusasti edasi. Siis on vanemad läinud.
OPAPA. Ta kerkib tema kujutluses esile. Ta tuleb nurga tagant Sihi tänavalt läbi lume oma mustas mantlis, peas must kõrge karusnahast müts, käes see suur pruun kott, millest paistavad helendavad apelsinid. Ta toob apelsine, sest need on lastele head, ütleb ta. Tema ja õde koperdavad parasjagu suuskadel männimetsakeses. Ta mäletab küll, et ta ei pääsenud suuskadest nii ruttu välja, et talle vastu joosta. Opapa on suur, reibas, võib-olla isegi range mees. Kuidas ta teab, et Opapa teda armastab?
Ta otsib välja lilla pliiatsi ja asub kitsale papiribale joonistama. Lapse-vanker külje pealt, alt ümmargune ja veel veerandring tagasilükatava katuse jaoks, ja kaks ratast. Lapsevankri viirutab ta lillaks ja sulgteki roheliseruuduliseks. Siis veel üks roheline põõsas lapsevankri kõrvale. Järjehoidja Opapale on valmis.
Ta seisab Opapa magamistoas. Tema kõrval on õde, kohe ukse juures vanemad. Magamistoas ei olnud ta veel kunagi käinud. Voodis lamab Opapa. Väga täpselt selle keskel, selja peal. Ta näeb veider välja oma mustas ülikonnas, käed rinnal risti valge pikeeteki peal puhkamas. On väga vaikne. Suurest vaikusest on ta nägu jäik ja värvitu. Silmad kõvasti kinni. Juuksed on lahku kammitud ja liibuvad külje peale, nagu alati. Oli teda siis keegi kamminud, pärast surma? Ta ei taha kogu aeg Opapad vahtida. Ta pilk ronib ukse kõrval olevat kappi mööda üles. See suur tumepruun hirv seal üleval – välja sirutunud, kitsad kabjad toetumas kergelt kaljueendile, pea selga visatud, laiad sarved harali. Ta peab alatasa puust hirve poole üles vaatama.
Jõulupärastlõuna. Hämardub juba, kui nad ronivad kõik neljakesi autosse, et sõita Koplisse. Nad lähevad üksteise järel mööda kitsast trambitud teed läbi paksu lume. Rauast värav kriuksub, kui see avatakse, et minna raudaiakesega ümbritsetud nelinurksele hauaplatsile. Süngelt kõrguvad ristid soklitel. Isa seisab vaikides ühe haua ees, mis küllap vist ongi Opapa haud ja hoiab kübarat enda ees rinnal, justkui vaataks ta selle sisse.
Kodus peavad nad kaua pimeduses ootama, kuni avatakse jõulutuppa viiv tiibuks. Jõulupuu on hiigelsuur ja see särab nii heledalt, justkui tuleks see kiirgus otse taevast. Ta hoiab hinge kinni. Sellised ei olnud jõulud veel kunagi. See jääb viimasteks jõuludeks enne ümberasumist.
Laev!
MINU ISA SADAMAKONTORIS ei olnud ma veel kunagi käinud. Kori-doris kajab nii veidralt. Uks on raske. Ma tahan selle üksi lahti teha. Ma surun end selle vastu, vastu musta vahariiet – polster, läikiv, nööpidega, mis jätavad pisikesed lohud. Siis läheb uks lahti. Üks ümara pea ja kuldraamides prillidega härra ütleb:
Ah, pisike preili. Tahad vist härra papa juurde minna?
Ta avab teise ukse. Suur tuba, kaks laia musta lauda sees. Ühe laua taga istub mu isa. Nüüd ta näeb mind, tõuseb püsti ja tuleb mu juurde.
Seal sa oledki, ütleb ta ja jääb mu kõrvale seisma. Tal on seljas tumepruun ülikond ja ta lõhnab teisiti kui kodus, rohkem suitsu järele.
Seal on ju veel teine laud.
Kes istub seal? küsin ma.
Ei keegi, ütleb ta. Varem istus seal vanaisa, ütleb ta veel.
Kas ma võin sulle midagi näidata? küsib ta.
Jah.
Tule! Ta läheb mõlemast lauast mööda ja mina tema järel. Aken on justkui väike lisatuba oma kolmel küljel paiknevate klaasidega. Seal seisab kõrge lati otsas läikiv toru. Isa sätib lati paika.
Sa pead siit ühe silmaga läbi vaatama.
Ma panen oma silma toru vastu, see on jahe. Kõik,